Sotsiaalkapital

Sotsiaalkapitalil on mitu definitsiooni ja käsitlust, mille peamisteks ühisjoonteks on, et nad keskenduvad sotsiaalsete suhete rollile produktiivsuse mõjutamisel. Sisulistel ja ideoloogilistel põhjustel puudub sotsiaalkapitalil aga selge ja üheselt mõistetav tähendus, mistõttu on olulisematel autoritel välja pakutud oma käsitlused antud mõistele. Osad autorid aga näevad sotsiaalkapitali vaid, kui majandusliku terminit ja ei võta arvesse selle mitmemõõtmelist ja multidistsiplinaarset olemust. Laiemas tähenduses on sotsiaalkapital sotsiaalsete suhete tuumaks, mis koosneb gruppide vahelise koostöö ning sooduskohtlemise tulemusel tekkinud hüvedest. Nii nagu reaalkapital ja inimkapital saavad suurendada produktiivsust, saavad ka sotsiaalsed kontaktid mõjutada indiviidide ja gruppide tulemuslikkust. Eristatakse horisontaalse ja hierarhilise ülesehitusega võrgustike, milles sotsiaalkapitali tase on kõrgem horisontaalsetes võrgustikes, mis on üles ehitatud üksteise abistamise ja toetamise põhimõtetele.

Robert D. Putnam (2006)

Sotsiaalkapitali mõõtmine

Sotsiaalkapitali mõõtmise puhul puudub üksmeel, mistõttu tekib küsimus, kuidas saab seda fenomeni üldse kapitaliks nimetada. On mõeldud välja erinevaid mõõtmisviise ja indekseid, mille abil sotsiaalkapitali mõõta, kuid igas keskkonnas ühte moodi toimivaid mõõtmisviise ei ole. Poliitilist sotsiaalkapitali mõõdetakse enamasti selle järgi, kui palju on ühiskonnas inimesi, kes kuuluvad erinevatesse ühendustesse. Suurema liikmeskonnaga ühendused (nt. poliitilised parteid) panustavad rohkem kapitali hulka, kui väikse liikmeskonnaga ühendused. Peamiseks küsimuseks on endiselt, milliseid näitajaid ja statistikat saab kasutada, et konkreetse regiooni sotsiaalkapitali mõõta. Kuna eri piirkondades ei pruugi samaliigilised näitajad olukorda ühtemoodi iseloomustada, siis tuleks ka arvestada kohaliku omapäraga.

Eri autorite käsitlusi

Termin „sotsiaalkapital“ sugenes teaduskirjandusse teadaolevalt esmakordselt Lyda J. Hanifani (1916, 1920) töödes, mis käsitlesid maakoolide rolli kogukonna keskusena. Hanifan kirjeldas termini „sotsiaalkapital“ abil „reaalseid substantse (tangible substances), mis mõjutavad enim inimeste igapäevaelu“. Hanifan’i käsitlus vastandas sotsiaalkapitali materiaalsete hüvedega ning tõstis esile kogukonna ja koostöö olulisuse.

Sotsiaalset kapitali saab aga käsitleda ka instrumentaal-analüütilisel tasandil, nagu seda teeb näiteks Bourdieu (1986), kus lähtekohaks on indiviid ja tema võimalused, mis sõltuvad konkreetsest võrgustikust, millesse indiviid kuulub ja mille loomiseks ta on ise ühel või teisel moel kaasa aidanud. Kui makrotasandil saavad sotsiaalsest kapitalist osa kõik ühiskonna liikmed, siis indiviidi tasandil keskendub kasu antud indiviidile või kitsamale võrgustikule, millesse ta kuulub. Bourdieu näitab, kuidas indiviidi toimetulek ja edu on paljuski determineeritud just sellise sotsiaalse võrgustiku poolt. Ehk teisisõnu – õige päritolu ja sugulased, s.o sotsiaalne kapital, mis on kaasa saadud sünnimomendil, aga ka õiged sõbrad, tuttavad, ja miks mitte ka õige partei või kokteiliõhtud õiges seltskonnas, võivad olla inimese elutrajektoori kujunemisel üsnagi määravaks teguriks. Vastastikune usaldus, kohustused ja normid kehtivad sel juhul peamiselt antud võrgustikku kuuluvate inimeste keskel ehk nn isiklikus kogukonnas. Veelgi enam, usaldus on sageli sellist võrgustikku ehk kogukonda koos hoidvaks elemendiks. Indiviidi sotsiaalse kapitali tegusus sõltub sellest, kui ulatuslik on võrgustik, millesse antud indiviid kuulub, milliseid ressursse seal leidub ja mil määral konkreetne indiviid nendele ressurssidele ligi pääseb.

Tuntuimaks sotsiaalkapitali teemat käsitlevaks autoriks peetakse tänapäeval aga Robert David Putnami, kelle käsitluse kohaselt tähistab sotsiaalkapital usaldust, ühiseid norme ja võrgustikke, mis hõlbustavad koordineerimist ja koostööd ühiste eesmärkide saavutamiseks. Tema teos „Üksi keeglisaalis“ ("Bowling Alone") (2000) selgitab kuidas alates 1960-ndatest on Ameerika Ühendriikides sotsiaalne kapital järjest vähenenud ja millised tõsised ja ulatuslikud probleemid sellega kaasnenud.

„Üksi keeglisaalis“ ("Bowling Alone")

1995. aastal avaldas Robert Putnam artikli "Bowling Alone: America's Declining Social Capital" („Üksi keeglisaalis: Ameerika kahanev sotsiaalkapital"), kus ta vaatles Ameerika Ühendriikide kahanevat sotsiaalkapitali alates 1950ndatest. See artikkel pälvis oluliselt tähelepanu ja kriitikat ning 2000. aastal avaldas Putnami samanimelise raamatu, mis vastas paljudele kriitikutele ning võttis teema põhjalikuma vaatluse alla. Putnam arutleb, kuidas inimesed on poliitikast kaugenenud, mis väljendub vähenenud valimisaktiivsuses, avalike koosolekute madalas osavõtunäitajas, ning inimeste väheses huvis kuuluda komisjonidesse või poliitilistesse parteidesse. Putnam toob välja asjaolu, et kodanikuühiskonna organisatsioonides on liikmete arv languses kuid selle arvelt ei kasva ka edukatesse organisatsioonidesse kuulujate hulk. Et situatsiooni ilmestada kasutab Putnam bowling'u-näidet. Kuigi inimeste arv, kes bowling'ut mängivad, on 20 aasta jooksul pidevalt tõusnud, siis bowling'u-liigades on mängijate arv hoopis pidevalt vähenenud. Kui inimesed mängivad üksi, siis nad ei osale sotsiaalses suhtluses ja kodanikuühiskonna aruteludes, mis leiavad aga aset liiga keskkonnas. Ameerika Ühendriikides läbiviidavate üldiste sotsiaaluuringute (General Social Survey) andmetele toetudes, tõestab Putnami, et traditsiooniliste kodanikuühiskonna organisatsioonide liikmeskond on languses, mis näitab ühtlasi sotsiaalkapitali vähenemist Ameerika Ühendriikides. Ta usub, et peamiseks põhjusteks on ajapuudus, materiaalse maailma tähtsuse kasv, tehnoloogiline „individualiseerumine“, vaba aja täitmine televisiooni ja internetiga.

Sotsiaalkapital Eestis

Laulva revolutsiooni aegne laiade elanikkonnahulkade ülikõrge ühiskondliku aktiivsuse aeg on Eestis ümber. Mitmete elanikkonnaküsitluste põhjal võib väita, et tänaseid sotsiaalseid probleeme tunnetavad nii eestlased kui ka mitte-eestlased küllaltki teravalt, ent nende inimeste osakaal, kes aktiivselt sekkuda ja probleemidele lahendusi leida püüavad, on madal. 1998. aastal läbi viidud elanikkonnaküsitluse "Eesti 98" põhjal väitis vaid 6–7% vastanutest, et nad on oma arvamusest teavitanud ajakirjandust, raadiot, televisiooni või omavalitsusorganeid.

Riigikogu ja valitsuse reitingud on elanikkonna hulgas avaliku arvamuse uuringute põhjal langemas, mis näitab, et usk poliitilisse eliiti ja rahva enda poolt valitud juhtidesse, niivõrd kuivõrd praegune valimissüsteem üldse kedagi valida võimaldab, on murenemas. 2000. aasta lõpus usaldas Riigikogu ja valitsust üksnes kolmandik elanikkonnast.