Soolaglasuur

Soolaglasuur on temperatuuril 1160–1350 °C keedusoola toimel ahju keskkonnas tekkiv läbipaistev kivikeraamika glasuur, mis võeti tarvitusele Saksamaal 12. sajandil ning on olnud oma ökonoomsuse tõttu laialt kasutatav eelkõige tarbekeraamika valmistamisel kuni 20. sajandi keskpaigani[1].

Soolaglasuuriga kaetud savinõud
16. sajandi bartmann-kann hulga reljeefsete kaunistustega

TehnoloogiaRedigeeri

Tehnoloogiliselt on soolaglasuur originaalne ning erineb kõigist teistest glasuuridest selle poolest, et tekib ahju asetatud toodetele põletuse käigus iseeneslikult. Tegemist on ühe vastupidavaima glasuuriliigiga keraamikas üldse. Ahju pakitakse glasuurimata õhkkuivad tooted ning peale põletamist võetakse välja glasuuritud tooted. Sool paisatakse ahju põletuse hetkel, mil savikeha on hakanud just paakuma ja temperatuur tõusnud üle 1160 kraadi[2]. Kuigi sool (NaCI) sulab juba 800 °C juures, on tema aurustumiseks ja ühtlasemaks lendumiseks ahjukambris vaja kõrgemat kuumust. Tavaliselt ei visata soola enne, kui temperatuur pole tõusnud 1180 kraadini.

Ahjus reageerib sool õhus oleva veeauruga ja laguneb naatriumoksiidiks (Na2O) ja mürgiseks vesinikkloriidhappeks ehk soolhappeks (HCl). Tekkinud naatriumoksiid reageerib saviga, moodustades naatrium-alumosilikaadi. Oluline on savi ränisisaldus. Mida suurem on ränisisaldus, seda rohkem naatriumi reageerib. Seetõttu ei teki kõrge alumiiniumisisaldusega portselansavidele paksu glasuurikihti. Kuid ka alumiiniumi peab olema, muidu ei saa glasuur moodustuda. Tekkiv soolaglasuur on väga vastupidav, ka hapetele. Seetõttu toodeti soolaglasuuriga anumaid näiteks keemiatööstusele kuni 1970-ndateni[3].

Soolaglasuur sarnaneb selles osas lendtuhaglasuuriga, et temaga ei glasuurita eset enne põletust, vaid ta kujuneb eseme pinnale põletuse käigus. Soola sisestatakse põletuse ajal enamasti ahju külgede ülaosas asuvatest avadest sisse visates, kuid on ka teisi mooduseid. Olenevalt ahju visatud soola hulgast võib kujunev glasuurikiht olla õhem või paksem (nagu apelsinikoor), aga tema värv sõltub savieseme koostisest ning põletuskeskkonnast. Heledal, vähese rauasisaldusega savil on see kas hallikas või kollakas. Tumedamad toonid saavutatakse kas tumedamat kivinõusavi kasutades või esemeid eelnevalt angobeerides või lihtsalt punasavi lobriga kattes[4].

OhudRedigeeri

Soola- ja soodaglasuuri puhul kaasneb soolade aurustumisega mürgiste ühendite soolhappe (soola puhul) ja naatriumhüdroksiidi (sooda puhul) teke. Seetõttu ei tohi soolaglasuuriga esemete tootmist rajada tihedalt asustatud paikadesse. Ka põletuse ajal, eriti soola viskamise perioodidel, on soovitav mitte asuda allatuult ja ahju ligiduses või vajadusel tuleb kanda kaitsemaski.

AjaluguRedigeeri

Sool kui glasuurimoodustaja võeti kasutusele tõenäoliselt juhuslikult. Arvatakse, et see avastati vanu soolaheeringatünne keraamikaahju küttena kasutades. Varaseimad soolaglasuuri leiud pärinevad 12. sajandist, kuid sihipäraselt hakati soolaglasuuri kasutama kas Siegburgis, Eifelis või mujal kivikeraamika valmistamise keskustes ligikaudu 14. sajandil. Soolaglasuuri tehnoloogia levis mujalegi Euroopasse ja juba 15. sajandi lõpuks isegi Inglismaale ning hiljemalt 18. sajandil Põhja-Ameerikasse. Algul valmistati enamasti mitmesuguseid joogianumaid. Jooginõu otstarve polnud kindlaks määratud, olenes, mida antud kohas valmistati, kas veini või õlut. Dekoreerimisel kasutati palju reljeefseid detaile. Aja jooksul muutus dekoor rikkalikumaks ja laienes esemete valik. 16. sajandi keskpaigast alates muutus peene maalingu ja reljeefiga kaunistatud nõu kõrgelt hinnatud luksuskaubaks. Nüüd ei olnud enam otstarbekas toota odavat igapäevanõud soolaahjus. Kasulikum oli valmistada keerukamaid nõusid ja teha vähem põletusi[5]. Tänapäeval on soolaglasuuri kasutamine keraamikas muutunud populaarsemaks unikaalkeraamika viljelemisel[6].

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri