Ava peamenüü

Semiotsiid on märgiliste suhete või märgilise keskkonna pahatahtlik hävitamine, mille tulemusena kaotab kannatanu osa oma identiteedist. Mõiste võttis kasutusele geoloog ja filosoof Ivar Puura.

Semiotisiid võib olla

  1. füüsiliste keskkondade hävitamise või rüüstamise kaasnähe;
  2. olukord, kus semiootilised ja kommunikatsioonilised protsessid ise on peamisteks sihtmärkideks.

Füüsilisteks keskkondadeks ja objektideks võivad olla näiteks kujud, religioossed hooned, looduslikud monumendid, hauad, matmispaigad. Semiotsiidiks võib nimetada ähvardamist ära lõhkuda või hävitada kellegi jaoks märgilise tähendusega objekte. [1]

Semiotsiid on ka terve rahva või inimrühma vastu suunatud ideoloogilise surve, pühadusteotus, millel on seos okupatsiooni ja füüsilise vägivallaga. Samuti saab semiotsiidiks nimetada küüditamist või mingi rühma või grupeeringu kodukeskkonnast väljatõrjumist. [2]

Juhtumite puhul, mil hävitatavaks on semiootiline või kommunikatiivne protsess, toimub saatjate ja vastuvõtjate hävitamine, kommunikatsioonikanali lukustumine ning kommunikatsioonikoodide kahjustumine. [1]

Üheks semiotsiidi vormiks on linguatsiid ehk rahvuskeele allasurumine. [2]

Semiotsiidi tekkimise põhjused saab jagada tahtlikuks ja mittetahtlikuks. Tahtlik semiotsiid vajab planeerimist ja eelnevat teadmist hävitatavast objektist ning selle kultuurilisest väärtusest. Säärane käitumine on eelkõige iseloomulik inimkultuurile. Mittetahtlik semiotsiid tuleneb hävitaja teadmatusest ja ettenägematusest. Enim esineb mittetahtlikku semiotsiidi inimese ja temaga samas keskkonnas elavate teiste liikide vahel. Mittetahtliku semiotsiidi vältimiseks peab hävitaja tõstma oma teadlikkust teiste liikide kohta. [1]

ViitedRedigeeri

KirjandusRedigeeri

  • Maran, Timo. Enchantment of the past and semiocide. Remembering Ivar Puura. Sign Systems Studies. 2013, 41(1), 146–149.
  • Puura, Ivar. Loodus meie mälus. Eesti Loodus 2002, nr 11, lk 24–25.