Seitse Elisabeth Kulmanni laulu luuletaja mälestuseks

"Seitse Elisabeth Kulmanni laulu luuletaja mälestuseks" (saksa keeles Sieben Lieder von Elisabeth Kulmann zur Erinnerung an die Dichterin) on Robert Schumanni vokaaltsükkel Elisabeth Kulmanni tekstile oopus 104 aastast 1851. Laulud tsüklis:

1. Mond, meiner Seele Liebling.
2. Viel Glück zur Reise, Schwalben!
3. Du nennst mich armes Mädchen.
4. Der Zeisig.
5. Reich mir die Hand, o Wolke.
6. Die letzten Blumen starben.
7. Gekämpft hat meine Barke.

Tekst muuda

Mond, meiner Seele Liebling

Mond, meiner Seele Liebling,
Wie schaust du heut’ so blass?
Ist eines deiner Kinder,
O Mond, vielleicht unpass?
Kam dein Gemahl, die Sonne,
Vielleicht dir krank nach Haus?
Und du trittst aus der Wohnung,
Weinst deinen Schmerz hier aus?
Ach, guter Mond, ein gleiches
Geschick befiel auch mich.
Drin liegt mir krank die Mutter,
Hat mich nur jetzt um sich!
So eben schloss ihr Schlummer
Das Aug’ ein Weilchen zu;
Da wich, mein Herz zu stärken,
Vom Ort ich ihrer Ruh.
Trost sei mir, Mond, dein Anblick,
Ich leide nicht allein:
Du bist der Welt Mitherrscher,
Und kannst nicht stets dich freun!


Viel Glück zur Reise, Schwalben!

Viel Glück zur Reise, Schwalben!
Ihr eilt, ein langer Zug.
Zum schönen warmen Süden
In frohem, kühnen Flug.
Gern möchte wohl die Reise
Ich einmal thun mit euch,
Zu seh’n die tausend Wunder,
Die darbeut jedes Reich.
Doch immer käm ich wieder,
Wie schön auch jedes Land,
Und reich an Wundern wäre,
Zurück in’s Vaterland!


Du nennst mich armes Mädchen.

Du nennst mich armes Mädchen;
Du irrst, ich bin nicht arm.
Entreiss dich, Neugier halber,
Einmal des Schlafes Arm und schau’
Mein niedres Hüttchen,
Wenn sich die Sonne
Hold am Morgenhimmel hebet:
Sein Dach ist reines Gold!
Komm’ Abends, wann die Sonne
Breits zum Meere sinkt,
Und sieh’ mein einzig Fenster,
Wie’s von Topasen blinkt!
Du nennst mich armes Mädchen;
Du irrst, ich bin nicht arm.


Der Zeisig

Wir sind ja, Kind, im Maie,
Wirf Buch und Heft von dir!
Komm’ einmal her in’s Freie,
Und sing’ ein Lied mit mir.
Komm, singen fröhlich beide
Wir einen Wettgesang,
Und wer da will, entscheide,
Wer von uns besser sang!


Reich mir die Hand, o Wolke.

Reich mir die Hand, o Wolke,
Heb mich zu dir empor!
Dort stehen meine Brüder
Am offnen Himmelsthor.
Sie sind’s, obgleich im Leben
Ich niemals sie geseh’n,
Ich seh’ in ihrer Mitte
Ja unsern Vater steh’n!
Sie schau’n auf mich hernieder,
Sie winken mir zu sich.
O reich’ die Hand mir, Wolke,
Schnell, schnell erhebe mich!


Die letzten Blumen starben.

Die letzten Blumen starben,
Längst sank die Königin
Der warmen Sommermonde,
Die holde Rose hin!
Du hehre Georgine,
Erhebst nicht mehr dein Haupt!
Selbst meine hohe Pappel
Seh ich schon halb entlaubt.
Bin ich doch weder Pappel,
Noch Rose, zart und schlank,
Warum soll ich nicht sinken,
Da selbst die Rose sank?


Gekämpft hat meine Barke.

Gekämpft hat meine Barke
Mit der erzürnten Flut.
Ich she’ des Himmels Marke,
Es sinkt des Meeres Wut.
Ich kann dich nicht vermeiden,
O Tod nicht meiner Wahl!
Das Ende meiner Leiden
Beginnt der Mutter Qual.
O Mutterherz, dich drücke
Dein Schmerz nicht allzu sehr!
Nur wenig Augenblicke
Trennt uns des Todes Meer.
Dort angelangt, entweiche
Ich nimmer mehr dem Strand,
Seh’ stets nach dir und reiche
Der Landenden die Hand.


Kuu, minu hinge armastatu

Kuu, minu hinge armastatu,
Miks oled Sa täna nii kahvatu?
Kas on üks Sinu lastest,
oo Kuu, ehk haiglane?
Kas Sinu seltsiline, Päike,
ehk on tulnud koju põdurana?
Ja Sa oled tulnud oma kodust,
et oma kurbus välja nutta siin?
Ah, hea Kuu, samasugune
saatus on osaks saanud ka mulle.
Lamab haigena toas minu ema.
Vaid mina nüüd hoolisen tema eest!
Magamiseks on just sulgunud
Tema silmad mõneks ajaks;
Ja ma jätsin ta magama,
otsides jõudu oma südamele.
Võib-olla Sinu pilk, Kuu, trööstib mind,
ma ei kannataks üksi:
Sa oled üks maailma juhtidest,
ja ei suuda alati olla õnnelik.


Head teed, pääsukesed!

Head teed, pääsukesed!
Te kiirustate suures parves.
Kaunile soojale lõunamaale
Rõõmurikkas, kartmatus lennus.
Mulle meeldiks rännata
Koos teiega üks päev,
Nägemaks tuhandeid imesid,
Mida iga maa näitab.
Aga ma pean siiski tagasi tulema,
Kui kaunis ka iga maa on,
Ja rikaste unistustega,
Tagasi oma Isamaale!


Sa kutsud mind vaeseks tüdrukuks

Sa kutsud mind vaeseks tüdrukuks,
Sa eksid, ma ei ole vaene.
Ärata end, teadmishimust,
Une käte vahelt, ja vaata
Mu tagasihoidlikku hütikest,
Kui päike
kaunilt hommikutaevasse tõuseb:
Selle katus on puhas kuld!
Tule õhtul, kui päike
on vajumas merre,
Ja vaata mu ainust akent,
Kuis topaas juveelides sätendab!
Sa hüüdsid mind vaeseks tüdrukuks,
Sa eksid, ma ei ole vaene.


Siisike

Me oleme, laps, maikuus,
Heida kõrvale kooliraamatud endast!
Tule välja avarusse,
ja laula üks laul koos minuga.
Tule, laulame sõbralikult koos
Meie üks lauluvõistlus,
Ja las see, kes tahab, otsustab,
kumb meist laulis paremini!


Ulata mulle oma käsi, oo pilv

Ulata mulle oma käsi, oo pilv,
Tõmba mind üles enda juurde!
Seal minu vennad seisavad
avatud Taevavärava ees.
Seal nad on, ehkki elusana
Ma eales enam näe neid,
Ma näen nende seas
ka meie isa seismas.
Nad vaatavad alla minu peale,
Nad kutsuvad mind endi hulka.
Oo ulata mulle oma käsi, pilv,
Kiiresti, kiiresti tõsta mind üles!


Viimased lilled on surnud

Viimased lilled on surnud,
Kauaks närbus kuninganna
Soojadel suvekuudel,
Kaunis roos isegi.
Sina, graatsiline jorjen,
ära kauem hoia oma pead!
Isegi mu kõrge pappel
on kaotanud pooled oma õitest.
Ja mina, kes ei ole isegi Pappel,
ka mitte õrn sihvakas roos,
Miks ma ei peaks närbuma,
kui isegi roos närbus?


Minu laev on võidelnud vihase merega

Minu laev on võidelnud
vihase merega.
Ma näen taevaseid märke,
vaibub mere viha.
Sind vältida ma ei saa,
Oo surm, mitte minu valik!
Kui minu kannatused lõpevad,
minu ema mure algab.
Oo emasüda, ära kurvasta
kuivõrd ka valu sind ei rõhuks!
Ainult mõneks silmapilguks
lahutab meid Surmameri.
Kord ma tulen tagasi,
Ma ei jäta eales seda kallast,
Ma alati jälgin sinu käske
Ja aitan sinu maad.