Saksa Riigipartei
Saksa Riigipartei (Deutsche Reichspartei; DRP) oli 1950–1964 Lääne-Saksamaal tegutsenud äärmusparempoolne (hiljem ka neo-natsistlik) partei.
Partei moodustati 1950. aastal Kasselis Saksa Parempartei ja Hesse liidumaal tegutsenud Rahvusdemokraatliku Partei ühinemisel. Partei oli algselt esindatud ka Liidupäevas, kui sinna astusid mõned endise Parempartei liikmed. Parteil oli oma ajaleht, nimega Reichsruf ("Riigikutse").[1]
6. mail 1951 toimunud Alam-Saksi maapäeva valimistel saavutas partei 2,2 protsenti häältest ja kolm parlamendikohta, kuid samas jäi partei alla avalikult neonatsistlikule Sotsialistlikule Riigiparteile (SRP), mis sai 11% häältest.
DRP taotles Saksa Reichi taasloomist vabana võõrokupatsioonidest, minimaalselt 1937. aasta piirides (seega lisaks ka Ida-Saksamaa, Berliin ja idaalad). Lisaks esindas partei Saksamaa põllumajanduse huve, paljud partei valijad olidki talunikud, enamasti protestantlikes maapiirkondades Alam-Saksis (Ida-Friisimaa, Oldenburgi Vaba Riigi alad ja Göttingeni ümbrus) ja Reinimaa-Palatinaadis (Palatinaadi lääneosa ja Reini-tagune Hesse), mis olid 1930. aastail NSDAP kantsideks. Propageeriti ka "ühise saksa vere ja saatusekogukonna" ("geschlossene Blut- und Schicksalsgemeinschaft der Deutschen") ja "rahvuslikult homogeense" ("völkisch homogenen") Reichi loomist ja räägiti "Auschwitzi valedest" ("Auschwitzlüge"), ka paljude partei liikmete seas olid levinud antisemiitlikud vaated.[2] Naistele nägi partei ette emarolli ja oli mitte ainult vastu soolisele võrdõiguslikkusele, aga ka partei nägemuste järgi pidanuks naised väljaspool kodu töötama ainult hädaolukordade ajal.[3]
Kui SRP 1952. aastal keelustati ja paljud selle liikmed DRPsse astusid, võttis partei neonatsistlikuma suunitluse.[4] Paljud parteiliikmed olidki endised natsid ja Wehrmachti liikmed – näiteks Oskar Lutz, kindral Alexander Andrae, Adolf von Thadden ja Erich Kernmayr,[5] lisaks sai 1953. aasta Liidupäeva valimistel partei peakandidaadiks endine lennuäss Hans-Ulrich Rudel, kellel olid lähedased sidemed Savitri Devi ja natsimüstikaga.[6]
Kuid Konrad Adenaueri all saavutatud stabiilsuse ja majandusime (Wirtschaftswunder) tõttu ei saanud DRP kunagi väga populaarseks – 1953. aasta Liidupäeva valimistel sai partei vaid 1,1% häältest, ka Alam-Saksis ja Bremenis ainult vastavalt 3% ja 3,5%.
1955. aastal sai partei Alam-Saksi maapäeva valimistel 3,8% häältest ja 6 kohta. Novembris 1957 moodustasid Alam-Saksi FDP ja GB/BHE ühise fraktsiooni, DRP liikmed said külalisliikmeteks. Liidumaa peaminister Heinrich Hellwege (DP) polnud aga sellega nõus ning lõpetas DP koalitsiooni CDU, FDP ja GB/BHEga, moodustades uue koalitsiooni CDU ja SPDga. Lisaks jäi uue sisseseatud 5% valimiskünnise tõttu järgmistel valimistel 1959. aastal partei 3,6% häältega liidumaal alla künnise.
19. aprillil 1959 toimunud Reinimaa-Palatinaadi maapäeva valimistel sai partei 5,1% häältest ja saatis parlamenti ühe liikme (Hans Schikora (1912–2005), endine SRP liige), suuresti tänu viinamarjakasvatajate (Reinimaa-Palatinaat on Saksamaa tähtsaim veinipiirkond) häältele, kes kartsid, et Euroopa Majandusühendus suurendab konkurentsi odavamate ja paremate prantsuse veinidega ning hävitaks nende elatusallikad; seega toetasid nad partei protektsionismi ja Prantsuse-vastasust, loosungiga "Raus mit allen Besatzern" ("Kõik okupandid välja"). Üksik Schikora aga isoleeriti demokraatlike parteide (CDU, SPD, FDP) poolt kiirelt.[5]
24. detsembril 1959 maalisid kaks DRP liiget, Arnold Strunk ja Josef Schönen, Kölnis Roonstraße sünagoogile haakriste ning kirja "Deutsche fordern: Juden raus" (Sakslased nõuavad: juudid välja), mispeale karistati neid vastavalt 14 ja 10-kuuse vanglakaristusega.[7] 26. jaanuaril 1960 kuulutas Reinimaa-Palatinaadi liidumaa siseminister August Wolters (CDU) partei liidumaa haru keelustatuks kui SRP järglasorganisatsioon. Partei pidas Schikorat keelustamise süüdlaseks, mispeale heideti ta parteist välja. Ka SRPga seotud liikmed heideti parteist välja, mispeale keeld tühistati 24. novembril 1960. Partei liidumaa delegaatide koosolekul oktoobris 1961 võitis enamuse partei rahvuslik-neutraalne tiib, mis valis Schikora uuesti esimeheks, kuid kahe kuu pärast heideti ta uuesti parteist välja ja partei hakkas lagunema, 1962. aastal kaotas partei 30% liikmetest ja 31. märtsil 1963 toimunud maapäeva valimistel jäi 3,2%ga alla valimiskünnise.[8]
Partei viimane konverents toimus 1964. aastal Bonnis, kus otsustati partei tegevus lõpetada ja moodustada uus "rahvusdemokraatlike jõudude" ühendus. Novembris 1964 moodustati Hannoveris koos Ülesaksamaalise Parteiga (GDP) ja Bremeni liidumaa Saksa Parteiga (DP) uus Saksamaa Rahvusdemokraatlik Partei (NPD).[5]
Viited
muuda- ↑ Bracher, Karl Dietrich (1971). The German Dictatorship. Lk 581–583.
- ↑ Benz, Wolfgang (2012). "Deutsche Reichspartei". Handbuch des Antisemitismus. Judenfeindschaft in Geschichte und Gegenwart (saksa). Kd 5: Organisationen, Institutionen, Bewegungen. Berliin: de Gruyter. Lk 160.
- ↑ Hirsch, Kurt (1989). Rechts von der Union (saksa). Lk 50.
- ↑ Lee, Martin A. (1998). The Beast Reawakens (inglise). Warner Books. Lk 115.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 Cheles, Luciano; Ferguson, Ronnie; Vaughan, Michalina (1991). Neo-Fascism in Europe (inglise). Longman. Lk 71.
- ↑ Goodrick-Clarke, Nicholas (2003). Black Sun (inglise). New York University Press. Lk 101–102.
- ↑ Brenner, Michael (22. jaanuar 2013). "1959: Hakenkreuze an der Kölner Synagoge". Jüdische Allgemeine (saksa). Vaadatud 6. veebruaril 2024.
- ↑ Sowinski, Oliver (1998). Die Deutsche Reichspartei 1950–1965. Organisation und Ideologie einer rechtsradikalen Partei (saksa). Frankfurt: Peter Lang GmbH, Internationaler Verlag der Wissenschaften. Lk 79–87. ISBN 978-3631324752.