Sakalovapalo kääpad
Sakalovapalo kääpad on iidne matmispaik, kalmistu Setomaa vallas Obinitsa külas.
Kunagi asus kääbaste juures kivirist ning see koht oli piirkonna inimeste jaoks tähtis ja tuntud. Kivirist hävitati Nõukogude võimu ajal, samal perioodil hävitati ka mitmeid kääpaid – kääbaste liiva kasutati lühiümbruse teedel libeduse tõrjeks. Rist ja selle ümbrus oli annetuskoht, kuhu möödujad viisid raha, nööpe, lõngajuppe ja muid esemeid. Risti juurde põõsaste külge seoti punaseid ja valgeid paelu. Vanarahvas pidas kääpaid põhjasõja- või Rootsi-aegseiks ning seoses kääbastega räägiti ka suurtest lahingutest[1]. Kääpaid on korduvalt uuritud: 1913. aastal tegi väljakaevamisi vene geoloog V. Kreiton, hiljem on kääpaid uurinud Karin Mark, E. Astel, E. Richter, Jüri Linnus ja teised. On selgunud, et kääbaskalmistu võis esialgu sisaldada 50 liivakääbast. Säilinud on 36 kääbast, neist 8 pikk-kääbast ja 28 ümarkääbast. Kääpad on senini vanimad arheoloogilised muistised Obinitsa piirkonnas[2].
Legendid muuda
Ühe legendi järgi on tegemist Rootsi kalmistuga, mis on pärit põhjasõja ajast (1700–1721). Ringikujulised kääpad olevat hobuste matmispaigad ja ovaalsed inimeste omad. Surnute mälestuseks olevat pandud suur kivirist. Kord tahetud risti ära viia Taelova, aga hobused hakanud teel perutama ja taganema, nii toodud rist tagasi oma kohale. Veel on räägitud, et Sakalovapalo kääbaste juurde on maetud kulda, mis pidavat asuma kohas, kust on näha Saalesa või Saatse kiriku kupleid[1]. Põhjasõja lahingud olevat kestnud kaua ka Obinitsa piirkonnas, kus olevat langenud Vene kindral Sokolovski (seto keeles Sakalov). Tema hauale, mis asuvat kääbaste piirkonnas, olevat pandud suur kivirist, mis olevat olnud aheldatud kasvava männi külge[2].
Lisaks sellele on vanarahvas rääkinud Sakalova palos elanud essütajast.
Viited muuda