Sagedusjaotusega hulgipöördus
Sagedusjaotusega hulgipöördus (ingl Frequency-Division Multiple Access, lühend FDMA) on telekommunikatsioonis digitaalse sagedusmultiplemise tehnika, mis võimaldab jaotada edastuskanalis kasutada oleva sagedusvahemiku mitmeks kitsamaks osakanaliks, nii et saab korraga edastada mitu signaali. Osakanali laius ja vastavalt nende arv sõltub edastatavast informatsioonist.
Sagedusmultipleksimist on kasutatud koos aegmultiplimisega mobiilside algusaastatest peale.[2] Tänapäeval on digitaalsete signaalide edastamiseks enamasti kasutusel FDMi erirakendusena,ortogonaalne sagedustihendus (OFDM) ja selle edasiarendus OFDMA (ortogonaalne sagedusjaotusega hulgipöördus), mille puhul multipleksitud signaalide vaheline ülekostvus on minimeeritud.
FDMA puhul on igale kasutajale reserveeritud dupleksside jaoks kaks kanalit – üks saatmiseks ja teine vastu võtmiseks. Maksimaalne üheaegsete kasutajate hulk on määratud sagedusala kasutatavuse ning iga kanali laiuse ning kasutajate hulgaga.
FDMA, CDMA ja TDMA võrdlus
muudaFDMA kõrval on sidetehnikas kasutusel mitmeid teisi multipleksimismeetodeid, nagu näiteks TDMA (ajajaotusega hulgipöördus) ja CDMA (koodjaotusega hulgipöördus).
CDMA ehk koodjaotusega hulgipöördus on hulgipöörduse tehnoloogia, mis põhineb koodjaotusega multipleksimisel. CDMA lmis lubab spektri hajutamise tehnoloogiat rakendades edastada mitut signaali samas edastuskanalis. TDMA ehk ajajaotusega hulgipöördus on andmete edastusviis, mis õimaldab mitmel sidekasutajal jagada sama edastususkanalit selle.
[3]
FDMA peamised eelised CDMA ja TDMA ees:
- madal saatevõimsus,
- kergem sagedusi planeerida,
- kindlus parasiitsete peegelduste suhtes.
FDMA miinused:
- sagedusleke,
- kitsaribalised häired,
- sagedusala ebaefektiivne kasutamine.