Sünkroonne ajurünnak
Sünkroonne ajurünnak (ingl synchronous brainstorming) on ajurünnak, mille puhul kasutatakse arvutitehnoloogiat eri paikades asuvate inimeste samal ajal ühendamiseks. Tegemist on ühe elektroonilise ajurünnaku alaliigiga, teine alaliik on asünkroonne ajurünnak.
Metoodika sõnastas 1940. aastate alguses Alex Faickney Osborn. Üheks printsiibiks on see, et esimeses faasis välditakse igasugust diskussiooni ja kriitikat, sest need takistavad ideede „voolamist“. Teiseks printsiibiks on esmapilgul pööraste ideede toetamine, sest eesmärgiks on nende kvantiteet, mitte kvaliteet.[1]
Meetod muuda
Sünkroonne tähendab seda, et see toimub ühes ajaruumis. Kõik arutelus osalejad on korraga ühes jututoas vestluses ja postitavad oma ideid (näiteks virtuaalne klassiruum jm). Suhtlemine toimub samaaegselt, vastupidi asünkroonsele ajurünnakule, mis võib toimuda ka eri aegadel. Kasutajad võivad arendada oma ideid paralleelselt, mis kahandab produtseerimise blokeerimist ja suurendab grupi tootlikkust, mis väljendub grupi poolt genereeritud ideede hulgas. Gallupe ja Cooper leidsid 1993. aastal, et sel meetodil saadud ideed on kvaliteetsemad kui näost näkku meetodil saadud.
Ajaline piiritletus on üks peamine tunnus, mis eristab sünkroonset ajurünnakut asünkroonsest, kus arutelu võib toimuda mitme päeva või isegi pikema ajaperioodi vältel. Aktiivne periood on tavaliselt 15–30 minuti pikkune, aga see pole range reegel. Ajavahemik määratakse kindlaks grupijuhi poolt, lähtudes lahendatava ülesande eripärast ja keerukusest.
Eelised muuda
Sünkroonse ajurünnaku eeliseks on see, et kõigil grupiliikmetel on võimalik oma ideid esitada samal ajal, ilma et peaks ootama seda, kuni eelmine inimene on oma jutu lõpetanud. Ideid saab luua kiiresti ning mugavalt ka kodust lahkumata. Tänu puhvrile, mis hoiab oma idee trükkimise ajal kuni kümmet teiste esitatud ideed kuvatuna ja näitab järgmiseid ideid alles siis, kui oled edastanud oma idee, on võimalik rohkem keskenduda ideede tootmisele, mitte ainult teiste ideede lugemisele. Samuti hoiab võimaluste otsija (ingl opportunity seeker) tähelepanu ülesandel, mis on sellise ajurünnaku viisi juures väga oluline ja võimaldab ka produktiivsemat ideede esitamist. Ühtlasi on võimalus osaleda mõnes avatud arutelus ka täiesti anonüümselt.
Puudused muuda
Sünkroonse ajurünnaku puuduseks on see, et selle vahendid võivad põhjustada informatsiooni ülekoormuse, kui neid on valesti rakendatud.[2] Kuna tähelepanu tuleb jagada teiste ideede lugemise ja enda omade genereerimise vahel, võib see olla osadele inimestele raskem ülesanne. Teiseks mureks seoses ideede filtreerimisega ajurünnaku sessioonide vältel on see, et ideed, mis edastatakse sessiooni lõpuosas, ei pruugi mõne kasutajani jõuda. Selline olukord võib tekkida siis, kui mõni kasutaja on vähem tootlikum kui teised, kas siis oma trükkimise kiiruselt või inspiratsioonipuuduse tõttu. Ferreira, Antunes ja Herskovic leidsid oma 2011. aastal tehtud uuringus, et võimaluste otsija lisamine sünkroonsesse ajurünnakusse parandas oluliselt grupi üldist sooritust.[3]
Viited muuda
- ↑ "Arhiivikoopia" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 7. veebruar 2015. Vaadatud 13. detsembril 2013.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ Pinsonneault, A., H. Barki, R. Gallupe and N. Hoppen (1999). "Electronic brainstorming: The illusion of productivity". Information Systems Research 10(2): 110–133.
- ↑ Ferreira, A., P. Antunes, V. Herskovic (2011). „Improving Group Attention: An Experiment with Synchronous Brainstorming“. Group Decision and Negotiation 20(5): 643–666.