Sümbolite põhinemise probleem
Sümbolite põhinemise probleem on Stevan Harnadi sõnastatud sümbolsüsteemidel põhinevate tehisintellektide konstrueerimise üks põhilisemaid probleeme.
Probleemi sõnastus muuda
Tehismõistuse konstrueerimisel on erinevaid koolkondi. Ühe levinuma vaate, mis eeldab, et inimmõistus toimib manipuleerides erineva tähendusega sümboleid, kohaselt on võimalik konstrueerida tehislik analoog inimmõistusele, mis toimib sümboleid manipuleerides. Sellise tehismõistuse puhul tekib vägagi oluline küsimus, kuidas need sümbolid saavad tähenduse – et tegemist ei oleks lihtsalt tähenduseta sümbolite süntaktilise manipuleerimisega, peavad need sümbolid kuidagi põhinema pärismaailma objektidel. See ongi sümbolite põhinemise probleem – kuidas ühendada tähenduseta sümbolid nende tähenduslike, pärismaailmas eksisteerivate referentidega. Probleemi aitab paremini mõista John Searle'i Hiina toa mõtteeksperiment, mille formaliseeritud sõnastus sümbolite põhinemise probleem tegelikult on.
Väljapakutud lahendusi muuda
Stevan Harnadi välja pakutud lahendus sisaldab kahest osast koosnevat, hübriidselt neurovõrkudel ja sümbolsüsteemidel põhinevat süsteemi. Esimene, madalama taseme süsteem, oleks neurovõrgul põhinev tajumuljete rühmitaja, mis tekitaks läbi kõigi tajumuljete analüüsi teise tasandi tõlgenduse, mis koosneks nende tajumuljete invariantsete omaduste kaudu kategoriseerimisest. Teise tasandi süsteem oleks sümboleid manipuleeriv süsteem, mis võtaks sisendina tajumuljetest leitud invariantsete omadustega kategooriaid ning oleks neid kombineerides uusi kategooriaid otsiv. Sel viisil kasutaks teise astme süsteem madalama astme genereeritud, pärismaailmal põhinevaid sümboleid, et konstrueerida uusi, eelneva põhinemise läbi põhinevaid sümboleid – probleemil oleks lahendus.[1]