Vikipeedia

Sõidukite maksustamine Euroopa Liidus

Sõidukite maksustamine Euroopa Liidus põhineb Euroopa Liidu loodud ühtsel sõidukite maksustamise raamistikul, mis hõlmab nii raskeveokimaksu, teekasutustasude kui ka kütuseaktsiisi kehtestamist. Selle eesmärk on luua võrdsed tingimused ühisel majandusturul tegutsemiseks.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 1999/62/EÜ (nimetatud ka Eurovignette'i direktiiviks) on seatud kõikidele Euroopa Liidu liikmesriikidele kohustus maksustada enda riigis registreeritud raskeveokeid. Direktiivi 1999/62/EÜ ja selle muudatustega (direktiivid 2006/38/EÜ ning 2011/76/EL) on seatud raskeveokite ja autorongide (auto ja täis- või poolhaagise ühenduse) maksustamise alammäärad, arvestades sõidukite massi, vedrustuse liiki ja telgede arvu.[1] Transpordimaksud jaotuvad Euroopa Liidus kaheks: sõiduki omandimaksud (registreerimismaks ja sõiduki aastamaks) ja teekasutustasud (läbisõidu- ja ajapõhised teekasutustasud ning ummikumaks).[2] Kuigi teekasutustasud ei ole Euroopa Liidu liikmesriikidele kohustuslikud, seab raskete kaubaveokite direktiiv põhimõtted, millest liikmesriigid kohustuvad maksude kohaldamisel lähtuma.

Sõidukite maksustamise põhimõtted Euroopa Liidus

muuda

Euroopa Liidus lähtutakse sõidukite maksustamisel põhimõtetest “kasutaja maksab” ja “saastaja maksab”. “Saastaja maksab” põhimõtte järgi on keskkonna saastajal kohustus kanda tema tegevuse tagajärjel avalduva negatiivse mõjuga seotud kulud. “Kasutaja maksab” põhimõtte puhul on keskkonnasaaste kulud kantud edasi kasutajale, kus isik kohustub maksma teenuse või toote (nt maantee) kasutamise eest. Antud põhimõtete eesmärk on kasutada Euroopa Liidu olemasolevat teedevõrku võimalikult optimaalselt ja vähendada sõidukite negatiivset mõju keskkonnale. Antud eesmärkide saavutamiseks on Euroopa Liit otsustanud maksustada teedevõrku kasutavaid sõidukeid, küll aga on sobiv maksustamislahendus jäetud liikmesriikide enda otsustada.[3]

Transpordimaksude liigid Euroopa Liidus

muuda

Euroopa Komisjon jagab transpordimaksud kaheks: sõiduki teekasutustasud ja omandimaksud.

Teekasutustasud

muuda

Teekasutustasud jagunevad omakorda kolmeks: läbisõidupõhised teekasutustasud, ajapõhised teekasutustasud ning ummikumaksud.

  • Läbisõidupõhine teekasutustasu (ingl road charge) ehk tolli makstakse sõiduki eest vastavalt läbitud kilometraažile arvestades sealjuures ka sõiduki tüüpi.[4]
  • Ajapõhise teekasutustasu (ingl user charge) ehk vinjeti tasumisel on õigus kasutada kindlaksmääratud kiirteid või muid mitme sõidurajaga teid, sildasid, tunneleid ja mäekurusid piiratud ajavahemiku jooksul.[5]
  • Ummikumaks on oma olemuselt reguleeriva iseloomuga maks, mille eesmärk on vältida liiklusummikuid[6] ning parandada liiklusvooge, teeohutust ja aidata rahastada infrastruktuuri investeeringuid. Eesti naaberriikidest rakendab ummikumaksu Rootsi, kus see on kasutusel nii Stockholmis kui ka Göteborgis. Rootsi maksusüsteem on automaatne. Sõiduk registreeritakse kontrollpunktist möödudes ning omanikule saadetakse maksekorraldus. Ummikumaksu tasutakse Rootsis nii sõiduautode, veokite kui ka alla 14 tonni kaaluvate busside eest.[7]

Kuna teekasutustasud ei ole Euroopa Liidus kohustuslikud, võivad liikmesriigid teekasutustasusid kehtestada vabatahtlikkuse alusel. Ühtsed reeglid teekasutustasude rakendamisel kehtivad sõidukitele, mille registrimass ületab 3,5 tonni.[8] Kergemate (< 3,5 tonni) jäävate sõidukite (eelkõige sõiduautod, mootorrattad, kaubikud) maksustamist Euroopa Liit üldiselt ei reguleeri.[9]

Sõidukitega seotud omandimaksud

muuda

Sõiduki omamisega seotud maksud hõlmavad nii sõiduki registreerimismaksu kui ka sõiduki aastamaksu. Sõiduki registreerimismaksu tasutakse sõiduki soetamisel ja selle esmakordsel registreerimisel. Registreerimismaks on kasutusel Soomes, Taanis, Lätis, Portugalis ja Iirimaal. Sõiduki aastamaksu puhul maksustatakse vastava riigi registris registreeritud sõidukeid perioodiliselt (kord aastas). Sõiduautode aastamaksu tuleb maksta enamikus Euroopa Liidu liikmesriikides, v.a Eestis, Leedus ja Poolas.[10] Hoolimata ühtse sõiduautode maksustamislahenduse puudumisest monitoorib Euroopa Komisjon liikmesriikide teemaksustamise skeeme, et need oleksid kooskõlas Euroopa Liidu transpordipoliitika eesmärkide ja Euroopa Liidu asutamislepingu põhimõtetega, mis puudutavad mittediskrimineerimist ja proportsionaalsust.[11]

Raskeveokite maksustamisel peavad liikmesriigid lähtuma direktiivist 1999/62/EÜ, mille kohaselt on Euroopa Liidu liikmesriikides kohustus rakendada raskeveokite omandimaksu. Direktiivis mõistetakse raskeveoki all sõidukeid, mille mass ületab 3,5 tonni, kuid teatud tingimused kohalduvad sõidukitele, mille täismass ületab 12 tonni.[4] Direktiiv kehtestab maksu alammäärad, arvestades maksustatava sõiduki telgede arvu või nende kombinatsiooni, vedrustuse liiki ja maksimaalset lubatud täismassi.[12]

Eurovignette'i süsteem

muuda

Mitmed Euroopa Liidu liikmesriigid rakendavad Eurovignette'i süsteemi. Eurovignette on üleeuroopaline raamsüsteem raskete kaubaveokite maanteetranspordi maksustamiseks, mille õiguslikud alused tulenevad direktiivist 1999/62/EÜ. Sellega nähakse ette maksude ja tasude arvestamise viisid, mis võtavad arvesse ka sõidukite heitgaasiklassi ning teisi olulisi asjaolusid. Näiteks Belgia, Taani, Luksemburg, Holland ja Rootsi kasutavad raskeveokite maksustamiseks ühtset ajapõhist teekasutustasu süsteemi. Eurovinjett on elektroonne ning paberil dokumenti ei ole vaja kaasas kanda. Teekasutustasu rakendamisel on Rootsi, Belgia, Taani, Luksemburgi ja Hollandi vahel sõlmitud koostöölepe: kui ühes nendes riikides on teekasutustasu juba makstud, siis ei pea seda sama sõiduki eest teistes riikides uuesti tasuma.[8] Eelkõige hõlbustab antud lahendus kaubaveokeid, kes läbivad sihtpunkti jõudmiseks mitme riigi territooriumi.

Sõidukite maksustamise näited Euroopa Liidu liikmesriikides

muuda

Kuigi teekasutusmaksud ei ole Euroopa Liidu liikmesriikidele kohustuslikud, seab raskete kaubaveokite direktiiv 1999/62/EÜ (koos 2006/38/EÜ ning 2011/76/EL) reeglistiku, millest liikmesriigid kohustuvad maksude kohaldamisel lähtuma.

Direktiivis toodud olulisemad maksustamise põhimõtted

muuda
  • Tollimaksu nõudmisel peab lähtuma läbitud vahemaast ja sõiduki tüübist;
  • vinjetid on kohaldatud tee kasutusaja ja sõiduki heitgaasi klassi järgi;
  • ühel teelõigul ei tohi samaaegselt kasutada nii vinjetti kui ka tollimaksu;
  • riiklikud teemaksud ja vinjetid peavad olema mittediskrimineerivad;
  • maksustamine peab toimuma sujuvalt, liiklusvoogu tuleb segada nii vähe kui võimalik;
  • uue infrastruktuuri rajamisel peavad kehtima maksimaalsed maksumäärad, uutest maksuskeemidest tuleb teavitada;
  • teekasutusmaks võib sisaldada tasu õhu- ja müra reostamise eest;
  • teekasutusmaksu kohaldamisel saadud tulu tuleks kasutada Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise teedevõrgu arendamiseks.

Saksamaa

muuda

Saksamaal peavad teekasutustasusid maksma sõidukid, mille täismass ületab 7,5 tonni ning mis kasutavad liiklemiseks kiirteed. Saksamaa teekasutustasu ei ole käibemaksuga maksustatud. Teekasutustasu kogutakse satelliitjälgimissüsteemi abil.[13]

Austria

muuda

Austrias on teekasutustasuga maksustatud enam kui 3,5 tonni kaaluvad sõidukid. Teekasutustasu kogutakse pardaseadmetega, mis tagab sujuva liiklemise, kuna sõidukitel pole vaja tasumiseks peatuda.[14]

Sloveenia

muuda

Sloveenias peavad teekasutustasu maksma kõik sõidukid, mis liiguvad tasulistel maanteedel. Alla 3,5 tonnised sõidukid tasuvad teemaksu vinjetiga ning enam kui 3,5 tonni kaaluvad sõidukid tasuvad teekasutustasu spetsiaalse pardaseadme abil. Teekasutustasu on maksustatud käibemaksuga.[15]

Eesti

muuda

Eestis kehtib ajapõhine teekasutustasu, mille määr sõltub veoauto massist, telgede arvust ja heitgaasiklassist.[16] Teekasutustasu rakendub ka välismaal registreeritud veokitele. Lisaks kuuluvad eraldi raskeveokimaksuga maksustamisele liiklusregistris registreeritud, veoste vedamiseks ettenähtud raskeveokid ning täismassiga autorong, mis on registreeritud liiklusregistris ning mille täis- või registrimass on enam kui 12 tonni.[17]

Soome

muuda

Soomes on rakendatud nii kütuseaktsiis kui ka raskeveokimaks, samuti maksustatakse sõiduki omamist. Kehtestatud ei ole ühtegi teekasutustasu.[18]

Poola

muuda

Poolas kehtib teekasutustasu kõikidele üle 3,5 tonnistele sõidukitele. Poola teemaksusüsteem põhineb raadioside kommunikatsioonitehnoloogial ja on täielikult automatiseeritud. Erandiks on Poola kiirteed A1, A2 ja A4 , kus kasutatakse tollisüsteemi.[19]

Näiteid EL riikides rakendatud maksustamisviisidest
Maks/tasu Kütuse aktsiis Teekasutustasu, veo (VA)- ja sõiduautod (SA) Ummikumaks Raskeveokimaks1 Sõiduauto omandimaks
VA, aeg VA, läbisõit SA, aeg SA, läbisõit Aastamaks Reg. maks
Rootsi ON ON ON ON ON
Soome ON ON ON ON
Taani ON ON ON ON ON
Saksamaa ON ON 2 ON ON
Portugal ON ON ON ON ON ON
Läti ON ON ON ON ON
Leedu ON ON ON
Poola ON ON ON ON
Slovakkia ON ON ON ON ON
Iirimaa ON ON ON ON ON ON
Eesti ON ON
Märkused:

1 Kütuseaktsiis ja raskeveokimaks on liikmesriikidele kohustuslikuks rakendamiseks ning nende miinimummäärad on reguleeritud EL-i direktiividega. Vt lisaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 1999/62/EÜ (raskeveoki omandimaks) ja energiamaksustamise direktiiv 2003/96/EÜ (kütuseaktsiis).

2 Alates 2016. aastast plaaneeritakse hakata rakendama ajapõhist teekasutustasu ka sõiduautodele.

Tabel 1. Ülevaade liikmesriikides kasutusel olevatest maksustamislahendustest 2015. aasta mai seisuga. Kollasega on märgitud riigid, kus viidatud maksustamislahendus oli mais 2015 kasutusel.[8]

Rakendamine Euroopa Liidu kohtupraktikas

muuda

EKo C-591/17 – Austria Vabariik vs. Saksamaa Liitvabariik

muuda

Euroopa Kohus lahendas 18. juunil 2019 Austria Vabariigi kaebust Saksamaa Liitvabariigi vastu, ning leidis 2019. aastal, et Saksamaa diskrimineerib mootorsõidukite omanikke ja kasutajaid, kelle valduses olev mootorsõiduk on registreeritud väljaspool Saksamaad.[20]

Kohtuasja aluseks oli Saksamaa 8. juuni 2015 välja antud seadus taristu kasutustasude kohta (alus Infrastrukturabgabengesatz, BGBl I, lk 904). Nimetatud regulatsioon andis Saksamaal registreeritud mootorsõidukite omanikele vabastuse kohaldatavast teemaksust. Austria Vabariik leidis, et selline meede on diskrimineeriv teiste liikmesriikide suhtes ja annab konkurentsieelise Saksamaal registreeritud kaupu vedavatele sõidukitele.[20]

Diskrimineerimiskeeld sõidukite maksustamise rakendamisel

muuda

Euroopa Liidu üks olulisemaid aluspõhimõtteid on diskrimineerimise vältimine liikmesriikide vahel, mistõttu omab diskrimineerimiskeeld olulist tähelepanu nii Euroopa Liidu asjaajamises kui ka kohtulike küsimuste aruteludes. Raskete kaubaveokite direktiivi 1999/62/EÜ p 14 sätestab, et tee- ja kasutusmaksud, mida liikmesriigis rakendatakse, ei tohi olla diskrimineerivad.[21] Kohtulikes küsimustes hinnatakse, et diskrimineerimine ei esineks riikide ega konkureerivas valdkonnas tegutsevate ettevõtete vahel. Üheks Euroopa Liidu olulisemaks diskrimineerimise vältimise alusdokumendiks on Euroopa Liidu toimimise leping (edaspidi ELTL). Nimetatud dokumendi teine osa käsitleb mittediskrimineerimist ja Euroopa Liidu kodakondsust.

Eeltoodud kohtuasjas C-591/17 leidis Austria Vabariik, et Saksamaa Liitvabariigi sätestatud muudatusega kaasneb kaudne diskrimineerimine kodakondsuse alusel, mis on vastuolus ELTL-i artikliga 18.

ELTL artikkel 18 ütleb järgmist:

Ilma, et see piiraks aluslepingutes sisalduvate erisätete kohaldamist, on aluslepingutes käsitletud valdkondades keelatud igasugune diskrimineerimine kodakondsuse alusel.

Tehes otsuse seadusandliku tavamenetluse kohaselt, võivad Euroopa Parlament ja Euroopa Nõukogu võtta vastu eeskirju, mis on kavandatud niisuguse diskrimineerimise keelamiseks.[22]

Selles käsitluses läheb Saksamaa vastuollu Euroopa Liidu õigusega diskrimineerimist puudutavates sätetes ja sellest tulenevalt on mõjutused ka kaupade vabale liikumisele.

Kaupade vaba liikumise põhimõte

muuda

Et vaadelda ELTL artikkel 18 toimimist laiemalt, mis hõlmaks ka kaupade vaba liikumise põhimõtet, on oluline kaasata seda ELTL artikli 34 koostoimes ELTL artikliga 36.

ELTL artikkel 34 sätestab:

Keelatakse liikmesriikidevahelised koguselised impordipiirangud ja kõik samaväärse toimega meetmed.

ELTL artikkel 36 sätestab:

Artiklite 34 ja 35 sätted ei välista ekspordi, impordi või transiitkaupade suhtes kehtestatud keelde või piiranguid, kui need on õigustatud kõlbluse, avaliku korra või avaliku julgeoleku seisukohalt; inimeste, loomade või taimede elu ja tervise kaitsmiseks; kunstilise, ajaloolise ja arheoloogilise väärtusega rahvusliku rikkuse või tööstus- ja kaubandusomandi kaitsmiseks. Sellised keelud või piirangud ei kujuta endast siiski suvalise diskrimineerimise vahendit või liikmesriikidevahelise kaubanduse varjatud piiramist.[22]

Tulenevalt nende punktide koostoimest asus Austria antud kohtuasjas seisukohale, et Saksamaa poolne maksude kehtestamine kahjustab antud juhul ka kaupade vaba liikumise põhimõtet.

Kohtujurist N. Wahli eriarvamus

muuda

Kohtuasja C-591/17 osas esitas enda eriarvamuse kohtujurist Nils Wahl, kes analüüsis põhjalikult diskrimineerimise esinemist vaidlusaluses asjas. Tähelepanuväärne on seegi, et Wahl alustab oma eriarvamust hoiatava keeluga “Sa ei tohi diskrimineerida!”.[23] Oma arvamuses leiab Wahl, et juhul kui kogu liidu õigustikku oleks võimalik koondada vaid üksikute keeldudena, oleks diskrimineerimiskeeld, iseäranis kodakondsuse tõttu, tõenäoliselt üks esimesi.[23]

Käesolev kohtuasi C‑591/17 on selles osas harukordne, et süüdistus tugineb ELTL artiklile 259, mis ei ole sageli esinev alus ning antud süüdistuse valguses jaotab ta teema käsitluse nelja suuremasse kategooriasse, millele Austria on enda seisukohas tuginenud.

Esiteks: kaudne kodakondsuse tõttu diskrimineerimine vaidlusaluste meetmete koostoimes

Austria hinnangul on taristutasu ja maksusoodustus omavahel nii sisu kui ka aja poolest lahutamatult seotud ning diskrimineerimine tuleneb kahe meetme koostoimest. Kuna taristutasu peavad maksma kõik Saksamaa kiirteede kasutajad, siis maksusoodustust summas, mis vastab vähemalt taristutasu summale, antakse aga ainult omamaiste sõidukite omanikele. See aga tähendab, et omamaiste sõidukite omanikud maksavad taristutasu kõigest teoreetiliselt: tegelikkuses arvatakse selle tasu summa maha mootorsõidukimaksust, mida neil tuleb maksta. Seetõttu asus Austria seisukohale, et taristutasu tuleb praktikas maksta ainult välismaiste sõidukite juhtidel, kes kalduvad olema teiste liikmesriikide kodanikud.[24]

Kohtujurist leiab seevastu, et Austria käsitleb teemat meelevaldselt ja tasu osas peavad andma ka teised riigid oma panuse, kuna teedevõrgu korrashoiu eest tuleb tasu nõuda kõigilt kasutajatelt ühiselt. Austria poolne käsitlus aga mõjuks diskrimineerivalt Saksa riigi kodanikele.

Teiseks: Kaudne kodakondsuse tõttu diskrimineerimine selle kaudu, kuidas taristutasu on kavandatud

Austria hinnangul esineb diskrimineerimine InfrAG §‑des 11, 12 ja 14 sätestatud konkreetsetest sekkumisvolitustest, milleks on pisteline kontroll, tagatise sissenõudmine, edasisõidu keelamine. Seevastu leidis kohtujurist Wahl, et need väited ei vasta tõele ja praktilised tõendid puuduvad, et vastavaid meetmeid oleks rakendatud. Siinkohal peeti oluliseks asjaolu, et Euroopa Kohtul tuleb hinnata liikmesriigi õigus- ja haldusnormide ulatust nii, nagu neid praktikas kohaldatakse.[25]

Kolmandaks: ELTL artiklite 34 ja 56 rikkumine

Austria Vabariik leidis, et vaidlusalused meetmed piiravad kaupade vaba liikumist ja teenuste osutamise vabadust. Kohtujuristi hinnangul on aga taristutasu vahet tegemata kohaldatav iga sõiduki suhtes, mis on läbisõidul Saksamaa kiirtee võrgus. Sellest tulenevalt ei näe kohtujurist asjaolusid, mis võiksid osutuda turule pääsu tõkestamisele.

Neljandaks: ELTL artikli 92 rikkumine

Nimetatud punktis oli Austria soov seostada rikkumise ulatust kommertsbussi transpordile ja kaubaveole mootorsõidukitega, mis kaaluvad vähem kui 3,5 tonni. Kohtujuristi hinnangul olid seosed niivõrd kaudsed ja vähe tõendatud, et soovis neljanda väite tagasi lükkamist.

Rakendamine Eesti kohtupraktikas

muuda

Teekasutustasu on liiklusseaduses määratletud rahalise kohustusena ning selle tasumine annab isikule õiguse üle 3,5 tonnise veoauto ja selle haagisega kasutada kindla ajavahemiku jooksul avalikult kasutatavat teed. Juhil on sõidu alustamine keelatud, kui teekasutustasu pole tasutud.[26]

Kuna teekasutustasu on määratud vaid veokitele, siis Eesti kohtupraktikas on vaieldud selle üle, millised sõidukid on aga veoautod, millega liiklemine on maksustatud.

Tartu Maakohus on direktiivi 2007/46/EÜ ja Eesti Vabariigi liiklusseadust tõlgendades leidnud, et veoautodena on teekasutustasu kehtestamisel mõeldud sõidukeid, mille täismass on üle 3,5 tonni ning mis on mõeldud kaubaveo või veoste vedamiseks. Seega on Tartu Maakohus asunud seisukohale, et sõidukeid, mis ei ole ette nähtud veoste või kauba vedamiseks, ei saa käsitleda liiklusseaduse § 190[2] mõistes veoautodena, vaid eriotstarbeliste sõidukitena. Maakohtu tõlgendusel ei saa kohustada näiteks liikurkraanade kasutajaid avalikult kasutatavatel teedel teekasutustasu maksma.[27]

Seevastu on aga Riigikohus leidnud, et veoautodena käsitletakse ka neid sõidukeid, mis pole küll mõeldud kaubaveoks, ent millel on sellise funktsiooni täitmiseks tehnilised eriomadused ehk milleks on vaja spetsiaalseid kohandusi või seadmeid. Näiteks on veoautona käsitletav ka liikurkraana, mille puhul on tegemist eriotstarbeliste sõidukitega. Kohtupraktika kohaselt tuleb teekasutustasu tasuda seega ka nende veoautode kasutamiseks avalikel teedel, mida kasutatakse eriotstarbeliselt, sealhulgas nii kraanad kui ka puksiirsõidukid.[28]

Viited

muuda
  1. ↑ Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/38/EÜ, 17. mai 2006, raskete kaubaveokite maksustamise kohta. – ELT L 157/8.
  2. ↑ 2,0 2,1 Ernst & Young Baltic. Transpordimaksude rakendamise võimalused Eestis. –  Uuringuaruanne. 01.10.2015.
  3. ↑ Ernst & Young Baltic. Transpordimaksude rakendamise võimalused Eestis. –  Uuringuaruanne. 01.10.2015. lk 8-9.
  4. ↑ 4,0 4,1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/76/EL, 27. september 2011, raskete kaubaveokite maksustamise kohta. – ELT L 269/1.
  5. ↑ Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 1999/62/EÜ, 17. juuni 1999, raskete kaubaveokite maksustamise kohta. – ELT L 187.
  6. ↑ Ernst & Young Baltic, lk 16.
  7. ↑ Transport Styrelsen (11. detsember 2019). "Ummikumaksud Stockholmis ja Göteborgis". Vaadatud 05.04.2020.
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 Ernst & Young Baltic, lk 14.
  9. ↑ European Commission. Passenger car taxation. – https://ec.europa.eu/taxation_customs/individuals/car-taxation/passenger-car-taxation_en (15.03.2020).
  10. ↑ Ernst & Young Baltic, lk 9.
  11. ↑ European Comission. Road Infrastructure Charging - Private Vehicles. – https://ec.europa.eu/transport/modes/road/road_charging/charging_private_vehicles_en (08.03.2020).
  12. ↑ Ernst & Young Baltic, lk 20.
  13. ↑ Eurowag. Kuidas teemaks Saksamaal toimib. - https://web.archive.org/web/20191229201637/https://www.eurowag.com/et/teenused/teemaks/teemaks-saksamaal/ (08.03.2020).
  14. ↑ Eurowag. Teemaks Austrias. - https://web.archive.org/web/20200101203230/https://www.eurowag.com/et/teenused/teemaks/teemaks-austrias/ (08.03.2020).
  15. ↑ Eurowag. Kuidas teemaks Sloveenias toimib. - https://web.archive.org/web/20191219131718/https://www.eurowag.com/et/teenused/teemaks/teemaks-sloveenias/ (08.03.2020).
  16. ↑ Maanteeamet. Teekasutustasu Eestis. - https://teetasu.ee/ (08.03.2020).
  17. ↑ Maksu- ja Tolliamet. Raskeveokimaksust. 03.08.2018. - https://web.archive.org/web/20200403132739/https://www.emta.ee/et/eraklient/maa-soiduk-mets-hasartmang/raskeveokimaksust (15.03.2020).
  18. ↑ Highwaymaps. Finland highways. - http://www.highwaymaps.eu/finland (08.03.2020).
  19. ↑ Eurowag. Kuidas teemaks Poolas toimib - https://web.archive.org/web/20191229032755/https://www.eurowag.com/et/teenused/teemaks/teemaks-poolas/ (08.03.2020).
  20. ↑ 20,0 20,1 "Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 18.6.2019. Austria Vabariik versus Saksamaa Liitvabariik". Kohtuasi C-591/17. Euroopa Kohus. 18. juuni 2019. Vaadatud 20. juulil 2022.
  21. ↑ Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 1999/62/EÜ, 17. juuni 1999, raskete kaubaveokite maksustamise kohta. – ELT L 187, p 14.
  22. ↑ 22,0 22,1 Euroopa Liidu toimimise lepingu konsolideeritud versioon. – ELT C 326/01, 26. oktoober 2012.
  23. ↑ 23,0 23,1 EK C-591/17, Austria Vabariik vs. Saksamaa Liitvabariik, kohtujurist N. Wahli ettepanek.
  24. ↑ EK C-591/17, Austria Vabariik vs. Saksamaa Liitvabariik, kohtujurist N. Wahli ettepanek, p 23.
  25. ↑ EK C-591/17, Austria Vabariik vs. Saksamaa Liitvabariik, kohtujurist N. Wahli ettepanek, p 104.
  26. ↑ Liiklusseadus. – RT I, 15.03.2019, 9. § 190 jj.
  27. ↑ TMKo 4-18-6460, 28.03.2019.
  28. ↑ RKKKo 4-18-6507, 25.10.2019.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Sõidukite_maksustamine_Euroopa_Liidus&oldid=6707519"