Rohepesu

Rohepesu ehk ökoeksitamine (inglise keelesgreenwashing) on keskkonnavaenuliku tegevuse üldsusele positiivsena esitamine[1], varjates läbi subjektiivsete liialduste toote või teenuse tegelikke omadusi[2]. Rohepesule osutab tihti see, kui firma kulutab oluliselt suuremal määral raha ja aega toote "roheliseks" reklaamimisele kui toote enda arendamisele keskkonnasõbralikumaks[3].

Rohepesu mõistet hakati kasutama alles 20. sajandi lõpus[1] ning 2000. aastatel on selle mõiste kasutus jõudsalt suurenenud, kuna tarbijate nõudlus on kasvanud keskkonnasõbralike toodete ja teenuste vastu. See on ka peamiseks põhjuseks, miks firmad liiguvad innukalt roheliste lahenduste poole tööstuses ja ettevõtluses.[4]

Rohepesuga viidatakse sageli rahvusvahelistele korporatsioonidele, kes küll väidavad, et vabaturupoliitika, uus tehnika ja majanduskasv edendavad oluliselt säästvat arengut ja ka nemad on järjest keskkonnateadlikumad. Paljude kriitikute arvates ei leidu aga nendele väljaütlemistele piisavalt tõendeid, mis kinnitaks suurkorporatsioonide käitumise olulist muutumist. Samuti väidavad kriitikud, et paljud suurkorporatsioonid loovad ja kasutavad endist viisi keskkonnavaenulikku ja jätkusuutmatut tehnikat ja tehnoloogiat. Seetõttu on rohepesu ainult petlik turundusvõte[1].

Näiteks tuuakse turule tooteid, mille pakendid peaks olema taaskasutusse suunatavad, kuid mille puhul tegelikult puudub taaskasutust võimaldav pakendite kogumise süsteem, või kasutatakse täpselt määrtlemata mõisteid, mis kõlavad küll paljulubavalt, aga mille taga mingit sisu ei ole.[5]

KasutusRedigeeri

 
Hotel "greenwashed" laundry card

Rohepesu (greenwashing) mõistet hakkas kasutama 1986. aastal New Yorgi keskkonnakaitsja Jay Westervelt, kui ta kirjutas essee hotellitööstustest, kes paigutavad plakateid igasse ruumi, reklaamides avalikult rätikute taaskasutust, et "säästa keskkonda". Westervelt märkis, et enamikul juhtudel tuli ilmsiks, et energiakasutuse vähenemine oli seotud vähesel määral või mitte üldse nende asutuste jõupingutustega, kuna puudusid tõendid, et rätikute taaskasutus oleks firmade kulusid ka tegelikkuses vähendanud. Westervelt arvas, et tegelikuks "rohelise kampaania" eesmärgiks oli hotelliomanikel kasumi kasvatamine inimeste arvelt, kes hoolivad keskkonnast. Seega nimetas Westervelt selle ja teised väliselt keskkonnast hoolivad üleskutsed mõistega "rohepesu" (greenwashing).[6][7][8][9][10][11]

Lisaks kirjeldab poliitiline mõiste "keeleline mürgitustamine" (linguistic detoxification), kuidas läbi õigusaktide või muude valitsuse tegevustega on võimalik, et mürgisuse definitsiooni või aine nimetust on teatud toodetel muudetud ning nii võivad need tooted mürgiste ainte klassifikatsioonist välja jääda. Selle fraasi päritolu on omistatud keskkonnaaktivist Barry Commonerile.[12]

Sarnaselt võib hästi kõlada ka süsihappegaasi emissiooni vahetamise süsteem, kuid see võib muutuda takistavaks, kui süsiniku hinda on hinnatud liiga madalalt või kui suured süsihappegaasi eraldajad annavad ära "tasuta krediiti". Näiteks Ameerika panga (Bank of America) tütarettevõte MBNA pakub Kanadas tarbijatele ökoloogilist pangakaarti (Eco-Logique MasterCard), mis peaks aitama kaasa süsinikutaseme tasakaalustamisele, kui tarbijad hakkavad seda kaarti kasutama. Kliendid võivad tunda, et kasutades ökoloogilist pangakaarti saastavate kaupade ostul, muudavad nad olematuks oma ökoloogilise jalajälje. Ometigi läheb ainult 0,5 protsenti ostuhinnast süsiniku kompensatsioonile, samal ajal kui ülejäänud vahendustasu läheb panka.[13]

RegulatsioonRedigeeri

AustraaliaRedigeeri

Austraalias üritab rohepesul silma peal hoida "Trade Practices Act", mida on muudetud eesmärgiga karistada firmasid, kes on reklaaminud oma toodet eksitavalt keskkonnasõbralikuna. Sellise firma süüdimõistmisel on karistuseks trahv 1,1 miljon dollarit.[14]

KanadaRedigeeri

Kanada Competition Bureau koostöös Canadian Standards Associationiga laidavad maha ettevõtted, kes kasutavad ebaselgeid ja ähmaseid väiteid oma toodete keskkonnasõbralikuks reklaamismisel. Iga väide peab toetuma "vabalt kättesaadaval andmestikul".[14]

NorraRedigeeri

Norra Consumer Ombudsman (tarbijakaitse lepitaja) on suunatud autotootjatele, kes väidavad, et nende autod on "rohelised", "puhtad" ja "keskkonnasõbralikud", kasutades reklaamimiseks rangeid reklaamisuuniseid. Consumer Ombudsmani ametnik Bente Øverli ütles: "Autod ei saa kuidagi teha head keskkonnale, välja arvatud vähem kahju kui teised." Tootjad riskivad trahviga, kui nad ei suuda tõestada oma sõnu.[15][16][17][18]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 Säästva arengu sõnaseletusi. Säästva Eesti Instituut, SEI Tallinn. [1] (vaadatud 10.07.2011)
  2. Environmentale Leader. (2010) Greenwashing: How to Avoid the Typical Marketing Traps. Vaadatud 21.11.2014 http://www.environmentalleader.com/2010/07/14/greenwashing-how-to-avoid-the-typical-marketing-traps/
  3. Greenpeace USA. (2013) Greenpeace Greenwash Criteria. Vaadatud 7/8/2013 http://www.stopgreenwash.org/
  4. Dahl, R., (2010). Green Washing: Do you know what you’re buying? Environmental Health Perspectives. June; 118(6):A246–A252.
  5. Trewin Restorick: "GREENWASHING IS BACK AND IT HAS GOT MORE SOPHISTICATED" hubbub.org.uk, 2. detsember 2019
  6. Motavalli, Jim (12. veebruar 2011). "A History of Greenwashing: How Dirty Towels Impacted the Green Movement". AOL. 
  7. "Grønvaskere invaderer børsen" [Greenwashers invade the market]. EPN.dk (taani keeles). Jyllands-Posten. 21. juuni 2008. Vaadatud 22.12.2012. 
  8. "Beware of green marketing, warns Greenpeace exec". ABS-CBN News. 17. september 2008. Vaadatud 14.11.2012. 
  9. Hayward, Philip (1. veebruar 2009). "The Real Deal? Hotels grapple with green washing". Lodging Magazine online. Originaali arhiivikoopia seisuga 5.02.2009. 
  10. Suryodiningrat, Meidyatama (28. august 2008). "Commentary: When CSR is neither profit nor public good". Jakarta Post online. Vaadatud 24.12.2012. 
  11. Romero, Purple (17. september 2008). "ABS-CNB News". Abs-cbnnews.com. Vaadatud 11.09.2009. 
  12. Commoner, Barry (1990). "After 20 Years: The Crisis of Environmental Regulation". NEW SOLUTIONS: A Journal of Environmental and Occupational Health Policy 1 (1): 22–29. 
  13. "Cashing in on the Environmental" climatechangecentral.com (veebiarhiivis)
  14. 14,0 14,1 Naish, J. (2008). Lies...Damned lies...And green lies. Ecologist, 38(5), 36–39. Retrieved from Academic Search Complete database.
  15. forbrukerombudet.no
  16. "Prove 'clean, green' ads, Norway tells automakers". Motoring.co.za. Vaadatud 11.09.2009. 
  17. "Greenwash Watch: Norways Says Cars Neither Green Nor Clean". Treehugger.com. Vaadatud 11.09.2009. 
  18. Doyle, Alister (6. september 2007). "Norways Says Cars Neither Green Nor Clean". Reuters.com. Vaadatud 11.09.2009. 

KirjandusRedigeeri