Ringrajapaadid

Ringrajapaadid on kõige populaarsem veemootorispordi võistluskategooria. Eestis on nendes paadiklassides võistlemist harrastatud aastast 1954[1].




Rahvusvahelise veemotoliidu reeglite järgi on ringrajavõistluste klassifikatsioonis järgmised võistlusklasside põhitüübid:

  • R – sisemootoriga võistluspaadid ehk glisserid
  • O – päramootoriga võistluspaadid
  • E – sisemootoriga ühekorpuselised paadid ehk kaatrid
  • S – päramootoriga sportpaadid
  • T – ühekorpuselised päramootoriga paadid
  • P – kummipaadid
  • D – diiselmootoriga paadid
  • TR – turboreaktiivmootoriga ja raketimootoriga paadid
  • A – õhupropelleriga paadid
  • E – elektrimootoriga paadid

Tegelikult on rahvusvahelise veemotoliidu U.I.M. võistlusklasside nimekiri palju mitmekesisem ja keerukam. Näiteks peetakse tiitlivõistlusi klassides, milliseid Eestimaal ei tunta. Nii võisteldakse klassides SST 45 ja Formula Future. Esimene nendest on tegelikult USA veemotoföderatsiooni APBA klass, mille tiitlivõistlusi aktsepteerib U.I.M. Teine klass kujutab endast suhteliselt uut ja populaarsust võitnud noorteklassi.

Klassitunnusele lisatakse ka mootori kubatuuri tunnus. Näiteks O-250 tähendab maksimaalselt 250 cm³ spetsiaalse päramootoriga võistluspaati, mille konstruktsioon on hüdroplaantüüpi. Klassitunnus S-550 tähendab, et tegemist on maksimaalselt 550 cm³ kubatuuriga päramootoriga sportpaati, mille mootorit ei tohi forsseerida ja milles kasutatakse peamiselt katamaraantüüpi paate.

Võisteldakse peamiselt ringraja tüüpi radadel, kus rada tähistatakse 2–5 poiga. Sõidetakse rajal vastupäeva. Väiksema kubatuuriga paatidel sõidetakse ühel võistlusel 2–4 starti ja lõpptulemus saadakse startides kogutud kohapunktide liitmisel. Nelja stardi korral liidetakse kokku tavaliselt kolme parema sõidu punktid.

Suuremates klassides (F-1, F-2000 jt) sõidetakse üks sõit, mis kestab 30–45 minutit ja kasutusel on ka parempöörded.

Maailmarekordeid püstitatakse ka sirgekiiruses.

ViitedRedigeeri

  1. "Veemoto Eestis 1954-2003" (Vahur Joala, 2003)