Riders to the Sea (ooper)
"Riders to the Sea" (Ratsanikud merre) on Ralph Vaughan Williamsi lühiooper, mis põhineb iiri näitekirjaniku John Millington Synge'i samanimelisel näidendil. Ooperi tekst järgib peaaegu sõna-sõnalt Synge'i teost.
Ooperi partituur valmis 1927. aastal, kuid esietendus toimus alles 1. detsembril 1937 Londoni Kuninglikus Muusikakolledžis.
Tegelased muuda
- Maurya (kontraalt)
- Nora (sopran)
- Cathleen (sopran)
- Bartley (bariton)
- Külanaine (metsosopran)
Ooperi sisu muuda
Tegevus toimub Iirimaa lääneranniku lähedal Inishmaanil, ühel Arani saartest.
Meri on võtnud vanalt Mauryalt nii mehe, äia kui ka neli tema kuuest pojast. Maurya nutab juba üheksandat päeva taga oma poega Michaeli, kellest pole mingeid teateid. Maurya tütred Nora ja Cathleen kuulevad, et kaugel põhja pool Donegalis on meri randa uhtunud surnukeha ja see võib olla nende vend Michael, Maurya viies poeg.
Bartley, Maurya kuues, viimane poeg valmistub tuulisele ilmale vaatamata minema suurele maale Galway laadale hobuseid müüma. Maurya ei taha poega kodust ära lasta, kuid Bartley ei võta teda kuulda. Bartley läheb, öeldes, et ratsutab punasel märal ja seob halli Connemara poni enda taha.
Kui Bartley on lahkunud, ütleb Maurya, et öö hakul pole tal enam ainsatki elus poega. Tütred meenutavad emale, et ta lahkus Bartleyst halbade sõnadega ega andnud talle oma õnnistust kaasa. Selgub, et Bartley teemoon jäi samuti koju. Tütred ärgitavad ema otseteed mööda Bartleyst ette minema, et talle leivakott viia ning ta reisi õnnistada. Maurya läheb. Vahepeal uurivad Nora ja Cathleen Donegalis rannale uhutud uppunu riideesemeid ja mõistavad, et Donegalis leitud surnukeha on tõesti nende vend Michael.
Maurya tuleb nuttes tagasi ning jutustab, et temast möödus Bartley punase mära seljas, ja tema järel, mära taha kinnitatud hallil ponil ratsutas Michael. Maurya on selle nägemuse tõttu kindel, et mõlemad pojad on juba surnud. Nora näeb samal hetkel külarahvast raske kandamiga, millest nõrgub vett. See kandam on Bartley surnukeha. Ta kukkus hobuselt merre ja uppus, ning meri andis ta laiba välja. Maurya sõnab: "Nüüd on nad kõik läinud ja meri ei saa mulle enam midagi teha." Valged kirstulauad, mille Maurya Michaeli matmiseks varus, saavad nüüd hoopis Bartleyle. Ooperi lõpetab Maurya tõdemus: "Michael saab kõigeväelise Jumala armust kaugel põhjas korraliku matuse ning Bartley saab siin tingimata valgetest laudadest kirstu ja sügava haua. Mida enamat võikski tahta. Ega ükski inimene ole igavene. Oleme sellega rahul." [1]
Välislingid muuda
Allikad muuda
- ↑ vt Välislingid