Religioonilooline koolkond
Religioonilooline koolkond oli 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses Saksamaal, Göttingeni ülikooli juures, tegutsenud teoloogide rühma nimetus. Koolkonna esindajad pooldasid valgustusajastu (valgustusfilosoofia) arusaamu ja kasutasid ajaloolis-kriitilist meetodit (teaduslike meetodeid) religioonide tekstide tõlgendamisel. Nad hakkasid nii Vana Testamendi kui Uue Testamendi teoste seletamisel kasutama religiooniloolise võrdlusmaterjali abi, teadmisi mis pärinesid vanade Lähis-Ida ja antiikmaailma ühiskondade uurimistulemustest.
Koolkonda kuulusid: Bernhard Duhm (1873), Albert Eichhorn (1886), Hermann Gunkel (1888), Johannes Wess (1888; pani aluse vormiajaloole), Wilhelm Bousset (1890; koolkonna peamine põhjendaja), Alfred Rahlfs (1891), Ernst Troeltsch (1891; kultuurifilosoof), William Wrede (1891), Heinrich Hackmann (1893). Hiljem liitusid Rudolf Otto (1898; religiooniteaduse edendaja), Hugo Gressmann (1902) ja Wilhelm Heitmüller (1902).
Nad jätkasid Albrecht Ritschli ja tema koolkonna kasutatud (18. sajandil alanud ja 19. sajandil edasi arendatud) ajaloolis-kriitilise tõlgenduse (meetodi) kasutamist Piibli tekstidele, milles ei tehta vahet pühade ja ilmalike tekstide vahel. Näiteks Uue Testamendi kreekakeelset teksti tõlgendatakse samadel alustel nagu kõiki antiiktekste. Kõiki teoloogilisi väiteid (ja usudogmasid) hakati aja jooksul käsitlema oletustena (hüpoteesidena).
Religiooniloolise koolkonna traditsioone jätkas 20. sajandil Rudolf Bultmann, kes sai 20. sajandi ühe mõjukama tõlgendusviisi, piiblihermeneutika (Piibli eksistentsiaalse interpretatsiooni) rajajaks.[1]
Jeesuse kujutlus muuda
Koolkonna uurimistulemuste alusel on võimalik, et Jeesuse kujutlus Uues Testamendis pärineb hellenistlike müsteeriumite ja gnostitsismi mütoloogilisest maailmapildist.
Religiooniloolise koolkonna autorid (Gunkel, Bousset, Heitmüller, Troeltsch jt) väitsid, et Jeesuse pidamine Jumalaks, Issandaks ja Jumala Pojaks on tulnud algkoguduse usku hellenistlike müsteeriumide maailmast. Noor kristlus segunes hellenismiga, tekkis nähtus mille nimeks on "sünkretism". Koolkonna kirjanikud nägi Uues Testamendis esineva kirjelduse taga, kus Kristust kujutatakse taevast laskuva ja inimeseks saava, ristil sureva ning surnuist ülestõusva Lunastajana, juudi ilmutuskirjanduse mõju kõrval ka oletatavast eelkristlikust gnostitsismist pärit mütoloogiat. Ajaloolise Jeesuse kohta järeldub sellest kõigest, et Jeesus ei olnud kristlane, vaid juut.[2]
William Wrede pidas Paulust "kristluse rajajaks", sest sellest, mis oli Paulusele (ja hiljem kogu kristlusele) kõige tähtsam, ei teadnud Jeesus mitte midagi. Seepärast ei saanud ka see Jeesuse-pilt, mis oli Paulusel, tekkida Jeesuse isiku mõjust. Järelikult Paulus uskus jumalikku taevaolevusse "Kristusesse" juba enne, kui ta hakkas uskuma Jeesusesse.[2]