Ava peamenüü

Regilluse järve lahingu näol on tegemist Rooma legendaarse võiduga Latiinide liidu üle vahetult pärast Rooma vabariigi rajamist. Latiine juhtis aastal 509 eKr ametist kõrvaldatud eakas Lucius Tarquinius Superbus, seitsmes ja viimane Rooma kuningas, koos oma väimehe Tusculumi diktaatori Octavius Mamiliusega. Lahing tähistas Tarquiniuse viimast püüdlust oma troon tagasi võita. Legendi järgi võitlesid roomlaste poolel ka dioskuurid Kastor ja Polydeukes.[1]

Regilluse järve lahing
Osa Rooma-latiinide sõdadest
BattleOfLakeRegillus.jpg
Kastor ja Polydeukes võitlemas Regilluse järve lahingus. Aastast 1880 pärinev John Reinhard Weguelini illustratsioon Thomas Macaulay poeemidekogule.
Toimumisaeg ca 496 eKr
Toimumiskoht Frascati lähedal (Rooma provintsis)
Tulemus Rooma kindel võit
Lõpp Tarquiniuse püüdlustele Rooma troon tagasi võita
Osalised
Rooma vabariik Latiinide liit
Väejuhid või liidrid
Aulus Postumius Albus
Titus Aebutius Elva
Octavius Mamilius
Tarquinius Superbus
Regilluse järv gravüüril.
Prataporci – koht, kus lahing aset leidis (vaadatuna Monte Porzio Catone omavalitsusest.

Sisukord

TaustRedigeeri

Latiinide liitu kuuluvate Rooma endiste liitlaste poolse sissetungi oht tõi kaasa Aulus Postumius Albus Regillensise diktaatoriks määramise.

Lahingu toimumise täpne aasta ei ole selge ja seda juba antiikajast alates. Titus Livius paigutab lahingu aastasse 499 eKr, kuid mainib samas, et mõned tema allikad viitavad sellele, et lahing toimus Postumiuse konsuliks olemise ajal aastal 496 eKr. [2][3] Teine selle ajajärgu tähtsam allikas on Dionysios Halikarnassosest, kes paigutab lahingu samuti aastasse 496 eKr. Kaasaegsed autorid on pakkunud välja ka aastad 493 eKr[1][4][5] ja 489 eKr.[3]

Regilluse järv asus Rooma ja Tusculumi vahel asunud vulkaanikraatri jäänukis. 4. sajandiks eKr oli järv kuivendatud.

Titus Liviuse järgi oli latiinide naaberhõim volsci (elasid Latiumist lõunas) kogunud vägesid, et saata need latiinidele Rooma vastu appi, kuid kuna Rooma diktaator kiirustas lahingusse, ei jõudnud need abiväed õigel ajal kohale.[6]

LahingRedigeeri

Rooma jalaväge juhtis diktaator Postumius ja Rooma ratsaväe eest vastutas Titus Aebutius Elva. Latiinide liidu poolelt saatis kuningas Lucius Tarquinius Superbust tema vanim ja viimane sel hetkel elus olnud poeg Titus. Lahingu kohta on kirjutatud, et just tagandatud Tarquiniuste kohalolu pani roomlasi võitlema kirglikumalt kui üheski varasemas lahingus.

Juba lahingu varajases staadiumis sai kuningas Tarquinius Superbus diktaator Postumiust rünnates vigastada. Titus Aebutius Elva ründas latiinide Mamiliust ja mõlemad said haavata – esimene kätte ja latiinide diktaator rinda. Aebutius pidi seejärel lahinguväljalt taanduma ja oma vägesid distantsilt juhtima. Latiine juhtinud kuninga sõdurid, kelle hulka kuulusid paljud Roomast välja saadetud roomlased, hakkasid vabariigi vägede üle domineerima. Roomlastele langes osaks ka tagasilöök kui Marcus Valerius Volusus (konsul aastal 505 eKr) tapeti Titus Tarquiniuse ründamise ajal odaga. Ent Postumius tõi ihukaitseväest lahingusse värskeid vägesid ja peatas linnast pagendatute edenemise.

Vahepeal ründas Titus Herminius Aquilinus, kes oli kogunud kuulsust vanima teadaoleva Rooma silla Pons Sublicius kaitsel ohvitser Horatius Coclese kõrval võideldes ja kes oli olnud konsul aastal 506 eKr, latiinide Mamiliust ja tappis ta. Kuid püüdes langenud vaenlaselt röövsaaki koguda, tapeti Herminius viskodaga. Kuna lahingu tulemus oli kahtluse all, käskis Postumius ratsameestel hobustelt maha tulla ja jalgsi rünnata, sundides seeläbi latiinid taganema ja vallutades nende laagri. Tarquinius ja latiinide armee hülgasid sõjavälja ja tulemuseks oli roomlaste kindel võit. Postumius naasis ühes armeega Rooma, kus diktaator oma triumfi ka tähistas.[7][8]

Levinud legendi järgi võitlesid roomlaste kõrval ka dioskuurid Kastor ja Polydeukes, kes oli end muundanud kaheks nooreks ratsaväelaseks. Postumius andis käsu ehitada Rooma foorumisse nende auks tempel kohta, kus nad olid oma hobuseid jootnud.

19. sajandil ülistas lahingut oma poeemis Suurbritannia ajaloolane ja poliitik Thomas Macaulay. Tegemist oli ühe osaga teosest "Lays of Ancient Rome".

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 Grant. "The History of Rome", p. 37.
  2. Titus Livius. "Ab urbe condita libri". 2.19-21.
  3. 3,0 3,1 Sinnigen, William G & Boak, Arthur E R. "A History of Rome to AD 565", 6th ed, 1977, pg 46.
  4. Dictionary of Greek and Roman Biography and Mythology. Toimetaja William Smith]].
  5. Cornell. "The Beginnings of Rome", p216.
  6. Titus Livius. "Ab urbe condita". 2.22.
  7. Titus Livius. "Ab urbe condita". 2.19-20.
  8. Fasti Triumphales kivitahvel.

AllikadRedigeeri

Peamised allikad
  • Titus Livius. "From the Founding of the City" ("Ab Urbe Condita Libri"). Tõlkinud Canon Roberts. 1905. Trükis: "Book 1 as The Rise of Rome", Oxford University Press, 1998, ISBN 0-19-282296-9.
Teisejärgulised allikad