Rahvusvaheline kriminaalõigus
Rahvusvaheline kriminaalõigus on õigusharu, mis tegeleb rahvusvahelise õiguse rikkumistega. See õigusharu on tugevalt mõjutatud rahvusvahelisest humanitaarõigusest, eriti läbi sõjakuritegude kohtuprotsesside.[1] Sellegipoolest on tegu eraldiseisva õigusharuga, mis hõlmab palju enamat kui humanitaarõiguste rikkumine. Rahvusvahelist kriminaalõigust eristab klassikalisest rahvusvahelisest õigusest ka see, et vastutus omistatakse üksikisikule.[2] Järgnevalt käsitletakse rahvusvahelise kriminaalõiguse olulisemaid aspekte.
Rahvusvaheline Kriminaalkohus (RKK) muuda
Rahvusvaheline Kriminaalkohus (ingl k International Criminal Court) loodi 1998. aastal Rooma statuudiga.[3] Rahvusvahelise Kriminaalkohtu loomist on nimetatud ÜRO raames saavutatud tähtsaimaks kokkuleppeks.[4] Kohus asub Haagis Hollandis ning kohtust on praeguseks läbi käinud 28 kohtuasja. RKK eesmärgiks on rahvusvaheline koostöö, et kaitsta inimesi Rooma statuudis kirjeldatud kuritegude eest: genotsiid, sõjakuriteod, inimsusvastased kuriteod ja agressioon.[5] RKK jurisdiktsioon laieneb kõigile olukordadele, kus on toime pandud genotsiid, sõjakuriteod või inimsusvastased kuriteod, kui need on toime pandud riigis või riigi poolt, kes on kohtu jurisdiktsiooni vastu võtnud. Lisaks ei laiene kohtu jurisdiktsioon kuritegudele, mis on toime pannud enne RKK statuudi jõustumist.[6]
Sõjakuritegude protsessid muuda
Ajaloo vältel on olnud tavaline, et sõja võitnud pool on kaotajapoole juhte hukanud või pagendusse saatnud. Kohtupidamine on olnud harv ning välismaalaste üle on mõistetud kohut riigisisestes kohtutes, kus lahendi õiglus on olnud kaheldav. Selline protsess on kaasnenud ka kodusõdadega, näiteks Henry Wirzi süüdimõistmine pärast USA kodusõda.[1] Pärast teist maailmasõda loodi aga Nürnbergi tribunal, mis oli mitmes mõttes uuenduslik.
Nürnbergi tribunal muuda
Nürnbergi Rahvusvaheline Sõjatribunal alustas tegevust 1945. aastal.[7] See oli tribunal, mille moodustasid neli liitlasriiki – esimene rahvusvaheline sõjatribunal.[8] Liitlasriigid sätestasid rahvusvahelise sõjatribunali hartas (ingl k Charter of the International Military Tribunal) kolm kuriteo kategooriat: rahuvastased kuriteod, sõjakuriteod ja inimsusvastased kuriteod.[7] Sealjuures oli tavatu indiviidide süüdistamine rahuvastastes kuritegudes – need omistati varemalt üldiselt valitsustele. Probleeme tekkis ka inimsusvastaste kuritegude süüdistustega, sest tsiviilelanikkonna tapmise, küüditamise jm juures ei võetud arvesse seda, kas tegevused olid toimumise ajal riigisisese õigusega vastuolus. Sellist kuriteokategooriat ei olnud enne Nürnbergi protsesse olemas, kuid seda peeti vajalikuks, arvestades rahvusvahelise õiguse suuremat eesmärki ja sündmusi, mis olid maailma šokeerinud.[8] Nürnbergi tribunal pidas kokku 13 kohtuprotsessi aastatel 1945–1949. Esimene ja kuulsaim neist on peamiste sõjakurjategijate protsess, kus mõisteti kohut 24 inimese üle: 21 mõisteti süüdi, 12 neist mõisteti ka surma.[7]
Riikidevaheline koostöö kuritegevusega võitlemisel muuda
Kurjategijad ei toimeta tänapäeval enam vaid ühe riigi piires ning seetõttu teevad riigid kuritegevuse ohjamiseks rahvusvaheliselt koostööd. Vastu on võetud mitmeid lepinguid, mis reguleerivad koostööd erinevates kuritöö valdkondades nagu näiteks piraatlus, kaaperdamine, orjakaubandus, uimastite müük, aga ka rahapesu ning altkäemaks. See riikidevaheline koostöö ei leia meedias väga laialdast kajastust. Selle üheks põhjuseks on see, et igapäevane koostöö toimub peamiselt politseiametnike, prokuröride vahel, selleks ei lähe vaja poliitilisi algatusi, mis meedias kajastuks. Näiteks Interpol sai alguse politseinike koguna ning tänapäevalgi on delegaadid peamiselt politseiametnikud.[9]
Narkokaubandus muuda
Narkokaubandus on väga heaks näiteks rahvusvahelise kuritegevusega võitlemise kujunemisest ja selle korraldamisest. Ajalooliselt ei ole narkokaubandus olnud alati kuritegu. 19. sajandil alustas Ühendkuningriik oopiumi tootjana Hiina vastu sõda (Oopiumisõda), et saaks võimaluse Hiina turgudel oopiumi müüa. Oopiumikaubandus oli osa riigi majandustegevusest. Tänapäeval aga, kui Ühendkuningriik on uimastitootjast muutunud uimastitarbijaks, on uimastitevastasest võitlusest saanud riikliku julgeoleku küsimus.[9] Selline tegevuste ümberhindamine on toimunud ka mitmes teises valdkonnas ning iseloomustab hästi tänapäevast rahvusvahelist kriminaalõigust. 1988. aastal võeti vastu ÜRO narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseadusliku ringluse vastane konventsioon.[10] Selle konventsiooniga võtavad osalisriigid omale kohustuse kriminaliseerida uimastite valmistamine, tootmine, kaubandus ja nende tegevuste juhtimine või rahastamine. Lisaks määrati konventsioonis, et nende õigusrikkumistega kaasneb süüdlase väljaandmine (artikkel 6) ning riigid nõustusid üksteisele pakkuma vastastikust õigusabi kuritegude tuvastamisel ja tõendite kogumisel (artikkel 7). Konventsioon annab riikide ametnikele mitmeid uusi vahendeid narkokaubandusega võitlemiseks ning see on olnud tulemuslik. 2021. aasta alguse seisuga on konventsioonil 191 osalisriiki.[11]
Väljaandmine muuda
Väljaandmine on isiku üleandmine teisele riigile, kes on isiku vastu kriminaalmenetluse algatanud või isiku süüdi mõistnud. Riigil ei ole väljaandmiskohustust ning väljaandmislepingu puudumise korral võib ta väljaandmisest keelduda.[12] Väljaandmine toimubki tavaliselt kokkuleppe alusel ja kindla vormi kohaselt ning väljaandmislepingud on enamasti kahepoolsed. Levinud sätteks väljaandmislepingutes on näiteks, et isik antakse välja ainult sellise teo eest, mis on keelatud mõlemas riigis.[13] Ka erikohustuse printsiip on neis lepingutes levinud – see tähendab, et väljaantud isiku vastu saab kohtumenetlust alustada ainult selle süüdistuse alusel, mille alusel tehti väljaandmistaotlus. Ilma selle printsiibita saaks riik isikute väljaandmist taotleda valel ettekäändel. Nii peab väljaandmistaotlus tihti sisaldama ka esialgseid tõendeid isiku vastu.[12]
Väljaandmise osas esineb ka mõningaid erandeid. Mitmed väljasaatmislepingud välistavad poliitilise tegevuse ja sõjakuritegude eest isikute väljaandmise. Sealjuures ei mõelda poliitiliste kuritegude all genotsiidi või terroriakte, olgugi et need rasked kuriteod on tihti poliitiliselt motiveeritud, ei saa nende puhul kurjategija väljaandmisest keelduda. Euroopa riikides esineb ka erand, kus riigid ei anna välja isikuid, kes on mõistetud surma või võidakse nende vastu surmanuhtlust rakendada.[12] Sellistel juhtudel nõuab väljaandja riik eelnevalt näiteks kinnitust, et isikut ei mõisteta surma. Raskemate kuritegude, näiteks terroriaktide puhul kohaldatakse sageli aut dedere, aut judicare ('välja anda või kohut mõista') printsiipi.[14] Selle eesmärgiks on kurjategijatelt turvaliste peidupaikade ära võtmine. Kui kurjategija põgeneb riiki, millel ei ole teise riigiga väljaandmislepingut, saaks kurjategija seal rahus elada ning oleks kaitstud. See printsiip lubab riigil aga raskete kurjategijate väljaandmisest keelduda ainult siis, kui riik ise nende vastu kohtuasja alustab.
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 Klabbers (2018), lk 288
- ↑ Klabbers (2018), lk 297
- ↑ Rahvusvaheline Kriminaalkohus Välisministeerium
- ↑ Intelmann, T. Rahvusvaheline Kriminaalkohus, pro et contra. Diplomaatia, september 2012
- ↑ About International Criminal Court
- ↑ How the Court works International Criminal Court
- ↑ 7,0 7,1 7,2 History.com Editors. Nuremberg Trials. 7.06.2019
- ↑ 8,0 8,1 Klabbers (2018), lk 289
- ↑ 9,0 9,1 Klabbers (2018), lk 300-301
- ↑ Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseadusliku ringluse vastane Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Konventsioon. RT II 2000, 15, 92
- ↑ United Nations Convention against Illicit Traffic in Narcotic Drugs and Psychotropic Substances.
- ↑ 12,0 12,1 12,2 Klabbers (2018), lk 303
- ↑ Klabbers (2018), lk 302
- ↑ Steenberghe, v. R. Aut Dedere Aut Judicare, 23.02.2017
Allikad muuda
- Klabbers, J. Rahvusvaheline õigus. Tallinn: Kirjastus Juura 2018