Rahva Harta

Rahva Harta (inglise keeles People's Charter) oli 1838. aastal Londonis kuuest parlamendiliikmest ja kuuest töölisest koosneva komitee koostatud dokument, mis esitas tööliste nõudmised.

Inglismaa töölisklass ei olnud rahul oma õiguste ja töötingimustega. Olukorra muutmise lootuses loodi tööliste ühinguid ja otsustati pöörduda oma nõudmistega parlamendi poole. Harta (inglise keeles charter) järgi sai ka liikumine endale nime - tšartism. Hartale koguti üle miljoni allkirja, kuid parlament lükkas selle ikkagi tagasi. See süvendas veelgi pingeid. Tšartristid kasutasid esialgu oma eesmärkide saavutamiseks demonstratsioone ja massimiitinguid, kuid osa nende juhtidest pooldasid ka vägivaldseid meetodeid. Mitmel pool puhkesidki ülestõusud. Massiliikumine vaibus alles 1840. aastate lõpul. Tšartistide tegevuse tõttu viis valitsus läbi mitmed ümberkorraldused. 1847. aastal sätestati 10-tunnine tööpäev.

Rahva Harta põhipunktid

• üldine valimisõigus meestele alates 21. eluaastast
• iga-aastaste parlamendivalimiste läbiviimine
• tasu maksmine saadikutele
• salajane hääletamine
• võrdsed valimispiirkonnad
• varandusliku tsensuse kaotamine.