Pudgalavaada (sanskriti keeles pudgalavāda, paali keeles puggalavāda; ka vātsīputrīja, sammitīja) oli varajase budismi koolkond, mis tekkis 3. sajandil e.m.a sthaviravaada koolkonnast ja mis püsis kuni 9. või 10. sajandini. Koolkonna kõige iseloomulikumaks vaateks on õpetus pudgala ehk "isiksuse" olemasolust, milles teiste koolkondade esindajad nägid vastuolu Buddha isetuse (anātman'i) kontseptsiooniga. Pudgalavaada koolkonna järgi on "isiksus" lõplikult reaalne substraat, mis teeb võimalikuks ümbersündide, mälu ning teo ja teovilja seaduse (karma) toimimise.[1]

Viited muuda

  1. Skilton, A., Budismi lühiajalugu, Tln: Kirjastus Koolibri, 2012, lk 66.