Psoriaatilised naastud

Psoriaatilised naastud ehk psoriaasilesioonid ehk psoriaatilised nahalaigud (ka psoriaasinaastud, psoriaasi laigud, psoriaatilised nahalesioonid) on erinevate psoriaasivormide korral esinevad iseloomulikud käesoleval ajal palja silmaga nähtavad varieeruva morfoloogiaga nahalesioonid, mis on aluseks psoriaasi diagnoosimisel ja ravis.

Psoriaasile on omane selgelt piirdunud laik või laigud pea kõikjal kehal, mis on ümbritsevast nahast veidi kõrgem, sellel võib esineda kuivanud vere värvi piirdeid ja see on kaetud hõbevalge ketuga.

Kuid psoriaatilised naastud võivad olla ka maakaardilaadsed kujundid, väikesed ketendavad vistrikud, väiksed mädavillid jne.

Psoriaatilised lesioonid paiknevad nahal peamiselt küünarnukkide, põlvede, säärte ja ristluu piirkonnas, aga ka juustega kaetud peanahal (peanaha psoriaas) ja küüntel (küünepsoriaas).

Psoriaasikolded võivad laatuda ning katta suuremaid pindu nii jäsemetel kui ka kehatüvel.

Genitaalpsoriaas võib avalduda nii väikelastel kui ka naistel ja meestel.[1]

Lesioonis tekib põletik, millele järgneb epidermaalne hüperproliferatsioon.

Autonoomse närvisüsteemi aktivatsiooni tulemusel suureneb naha neuropeptiidide (näiteks beetaendorfiini[2]) tase.

Histoloogiliselt on psoriaasinaastudes tuvastatud, tõenäoliselt segmenttuumaliste leukotsüütide tekitatud, mikroabtsessid (Munro mikroabstsessid ja Kogoj' spongiformsed pustulid) sarvkihis ja epidermises.

Vahel nimetatakse psoriaasilesioone ka psoriaatiliseks nahaks aga see ei ole ilmselt päris täpne kuna psoriaatikutel on ka lesioonide kõrval olevas nahas tuvastatud muutusi, mis eristavad seda normaalseks peetavast nahast.

Patoanatoomia ja füsioloogia muuda

Psoriaatilistes naastudes on tuvastatud T-abistajarakke (Th1 rakud: Th 1 ja Tc1), Langerhansi rakke, neutrofiile ja makrofaage.

Psoriaatilisi naastusid iseloomustavad ka parakeratoos, leukotsüütide kogumid, T-lümfotsüütide kogumid, uussoonestumine (hoogustunud kapillaaride teke dermise papillides), Munro mikroabstsessid (ka Munro-Saboureau mikroabstsessid) jpm.

Psoriaasikollete uuringute ja mudelite põhjal omistatakse lesioonis mitmeid kõrvalekaldeid, normaalse dermise toimimisega võrreldes, kaasasündinud ja adaptiivse immuunkaitse mehhanismide käivitumine ja nende tasakaalustamine psoriaasilesioonides (ka psoriaasihaigete perfeerses veres), on tuvastatud, et naha T-abistajarakkude (CD4+ Th1) populatsioon on võrreldes tsütotoksilised T-rakkude tüübi (Tc1) omaga vähemuses.

Immunofluorestsents-värvimist kasutades tuvastati teatud T-rakkude (CD4+ CD25+, CD4+ CD45RO+, CD8+ CD25+ ja CD8+ CD45RO+ rakud) aktivatsiooni dermises ja epidermises.

Psoriaasilesioonides paiknevad psoriaatilised keratinotsüüdid ekspresseerivad rohkelt närvirakkude kasvufaktorit.

Mikrobioota muuda

Psoriaasilesioonis tuvastatud bakterite perekonnad: Actinobacteria, Firmicytes, Proteobacteria, Bacterioides, Cyanobacteria jt.[3]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. Genital Psoriasis, veebiversioon (vaadatud 06.01.2015.a.)(inglise keeles)
  2. Glinski W, Brodecka H, Glinska-Ferenz M, Kowalski D., Neuropeptides in psoriasis: possible role of beta-endorphin in the pathomechanism of the disease. Lühikokkuvõte., Int J Dermatol. 1994 mai;33(5):356-60., PMID: 7518811, veebiversioon (vaadatud 10.01.2015.a.)(inglise keeles)
  3. Zhan Gao, Chi-hong Tseng, Bruce E. Strober, Zhiheng Pei, Martin J. Blaser, Substantial Alterations of the Cutaneous Bacterial Biota in Psoriatic Lesions, 23. juuli 2008, DOI: 10.1371/journal.pone.0002719, veebiversioon (vaadatud 08.01.2015.a.)(inglise keeles)

Välislingid muuda

T-rakud