Possessio
Possessio ehk valdus oli Vana-Roomas faktiline olukord, kus valdaja kasutab ja valdab asja. Vallata sai käibelisi asju, põhiliselt kehalisi asju, kuid Roomas eristati ka õiguste valdamist.[1]
Valdust ja omandit eristati juba Rooma riigis, kus Ulpianus ütles Digesta’s: „omandil ja valdusel ei ole mitte midagi ühist.“[2] Samuti on rõhutatud vahet valduse kui faktilise suhte ja omandi kui õigusliku suhte vahel.[3] Omanik saab olla ainult selline isik, kellele kuulub kõige suurem õiguslik võim asja suhtes. See tähendab, et omanik saab ka asja reaalselt käsutada, siiski kuulusid talle ka valdus- ja kasutusõigus. Valdaja on see, kelle käes parajasti see on, aga temal ei ole õigust asja käsutada.[4]
Asja valdamine muuda
Selleks, et asja saaks vallata, pidi olemas olema nii animus possidendi ehk tahe asja vallata kui ka corpus possidendi ehk tegelik asja valdamine.
Dig. 41.2.3.1: Et apiscimur possessionem corpore et animo, neque per se animo aut per se corpore. /.../ (Ja me saame valduse kehaliselt [oma valdusse võtmisega] ja tahtega, mitte ainult tahtega ja mitte ainult kehalisse [valdusse võtmisega].
Corpus’e all mõeldi nii füüsilist asja valdust kui ka peremeheliku käitumise võimalikkust vallatava objekti suhtes. Kui puudus või kadus üks kahest elemendist, siis kadus ka valdus ise.[1] Siiski ei olnud ka see reegel eranditeta. Näiteks säilis talviste ja suviste karjamaade valdus ainult animuse olemasolul.[5]
Valduse liigitused muuda
Valdust liigitati põhiliselt kahe kriteeriumi alusel. Esiteks tehti vahet possessio iusta’l ehk õiguspärasel ja possessio iniusta’l ehk õiguspäratul valdusel. Õiguspäraselt võidi seda saada näiteks lepingu alusel, õiguspäratut jõuga või salaja võtmisega. Teine eristus lähtus valdaja subjektiivsest teadmisest. Tehti vahet possessio bonae fidei’l ehk heausksel ja possessio malae fidei’l ehk pahausksel valdusel. Valdajat peeti heauskseks, kui ta uskus, et ta on valduse saanud õiguspärasel viisil. Pahauskne oli valdaja siis, kui ta teadis, et tegelikult ei ole tal valdamise jaoks õiguslikku alust. Heauskse valduse olemasolu oli ka näiteks igamise eeldus.[1]
Valduse kaitsmine muuda
Valdust kaitsti interdiktidega (preetori korraldus, milles esitati isikule käsk või keeld). Nende liike oli kolm ja esimene kaitses valdust rünnete vastu ehk säilitas seda, teine aitas kaotatud valduse tagasi saada ning kolmandaga sai taotleda valdust.[1] Näiteks on rünnete vastu antud välja Digesta’s (D.43.17.1) selline interdikt: „Preetor ütleb: “Nii nagu te praegu valdate seda hoonet, mille üle vaieldakse, ilma et te oleksite selle vastaspoolelt vägivallaga, salaja või prekaariumi alusel saanud – selle [valduse esemega] seoses keelan ma vägivalla tarvitamise.“ /.../“[6]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Ilus E. Rooma eraõiguse alused. Pärnu: Penikoorem 2005.
- ↑ D. 41.2.12.1.
- ↑ D. 41.2.1.3.
- ↑ Siimets-Gross H. Rooma eraõiguse konspekt 2020 [käsikiri].
- ↑ D. 41.2.44.2.
- ↑ Siimets-Gross H., Ristikivi M. Fontes iuris Romani. Rooma õiguse allikate kogumik. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus 2019.