Ava peamenüü
Laiuse koguduse pitser 1833. aastast

Pitser on pitsati positiivne reljeefne jäljend plastilises aines või värvis.

Pitsereid on läbi ajaloo kasutatud nii sulgemiseks kui tõendamiseks. Pitseriga sulgemine garanteerib sisu säilimise muutmata kujul, pitseriga annab sulgeda nii kirja kui merekonteinerit. Pitseriga tõendamine on ajaloo jooksul olnud kõige enam kasutatud dokumendi turvaelement, autentsuse tagaja.

Kõige levinumad pitseerimismaterjalid on metall ja vaha, uusajal ka pitserilakk. Metallpitsereid, mida kasutati eriti palju Bütsantsis ja üldse Vahemere maades, nimetatakse bulladeks. Kuna Rooma paavst kasutas pitseerimiseks läbivalt tina, on bulla nimetus laienenud paavsti välja antava üriku üldnimetuseks.

Keskajal oli pitseerimiseks kasutusel vaha, millesse segati selle omaduste parandamiseks sisse teisi aineid, näiteks vaiku, õli, kipsi, kriiti või rasva. Eri kantseleides kujunes välja ka traditsioon, mis värvi vahaga pitseeriti. Teistest paremaks peeti punase vahaga pitseerimist. Kuna vahapitser on õrn hakati selle kaitseks 15. sajandil vahakujutist ümbritsema metallist (või ka puust) kapsliga. 16. sajandil tuleb kasutusele pitserilakk, mis on vahast vastupidavam.

Tahmapitserid kasutati 18.–20. sajandil. Metallist või kivist pitsat tahmatati leegi kohal ning suruti siis vastu dokumenti.

KirjandusRedigeeri

  • Vocabulaire International de la Sigillographie, Rooma 1990
  • Siegel und Münzen der weltlichen und geistlichen Gebietiger über Liv-, Est- und Curland bis zum Jahre 1561 nebst Siegeln einheimischer Geschlechter. Aus dem Nachlasse von Baron Robert v. Toll mit Hinzufügung eines Textes für die Siegel, hrsg. v. Johannes Sachssendahl, Reval 1887. (Est- und Livländische Brieflade, Bd. 4.)
  • Pitsereid Tallinna Linnaarhiivist. Siegel aus dem Tallinner Stadtarchiv. Seals from Tallinn City Archives, Tallinn 2013