Pingestabilisaator

Pingestabilisaator on elektroonikalülitus, mille väljundpinge püsib etteantud vahemikus sõltumata sellest, kas muutub stabilisaatori sisendpinge või koormustakistus. Sisendpinge muutus võib olla tingitud võrgupinge kõikumisest või patareipinge alanemisest.

Lineaarstabilisaatorid; vasakul 5 V/1 A, paremal 5 V/100 mA

Pingestabilisaatorite põhiliigid muuda

Pingestabilisaatorid jagunevad reguleerimisviisilt kahte põhiliiki:

  • lineaarstabilisaatorid ehk pidevreguleerimisega stabilisaatorid, milles pinget reguleeriv element töötab võimendusrežiimis, s.t tema väljund- ja sisendpinge vahel on lineaarne ehk võrdeline seos;
  Pikemalt artiklis Lineaarne pingestabilisaator
  • impulss-stabilisaatorid, kus reguleerelement ‒ näiteks MOSFET-transistor ‒ töötab lülitirežiimis; väljundpinge stabiliseerimiseks muudetakse tagasisideahela kaudu impulsside laiust.
  Pikemalt artiklis Pinge impulss-stabilisaator

Impulss-stabilisaatorite põhieelis lineaarstabilisaatori ees on suur kasutegur, oluliseks puuduseks aga kõrgsagedusliku ümberlülitamisega kaasnevad elektromagnethäired, mille tõkestamine nõuab lisameetmeid.

Lineaarstabilisaatoreina kasutatakse integraallülitustena valmistatud komponente. Impulss-stabilisaatorid kuuluvad enamasti impulsstoiteallika koosseisu.

Pingestabilisaatorite põhiparameetrid muuda

Stabiliseerimistegur näitab, mitu korda on väljundpinge suhteline muutus väiksem sisendpinge suhtelisest muutusest:

 

kus US ja UV on vastavalt stabilisaatori sisend- ja väljundpinge ning ∆US ja ∆UV sisendpingemuutus ja väljundpingemuutus.

Väljundtakistus iseloomustab stabilisaatori võimet hoida väljundpinge püsivana koormusvoolu muutumisel ning väljendub stabilisaatori väljundpingemuutuse ∆UV ja seda põhjustava väljundvoolumuutuse ∆IV jagatisena:

 

Kasutegur on stabilisaatorist tarbitava võimsuse PV ja selle sisendisse saabuva võimsuse PS suhe:

 

Lineaarstabilisaatori kasutegur on 50% ringis, impulss-stabilisaatoril võib see tegur ületada 90%.

Vaata ka muuda

Välislingid muuda