Pignus
Pignus oli pandiliik Vana-Roomas, millega võlgnik andis võlausaldajale pandieseme tagatisena valdusse, kuid säilitas omandi. Pignus tekkis Vana-Roomas fiducia pandiliigist, mille järgi läks võlgnikult võlausaldajale üle ka pandieseme omand. Ehkki pignus oli levinum pandiliik, eksisteerisid nii pignus kui ka fiducia samaaegselt Vana-Roomas sajandeid.[1] Tänapäeval võib pignus’t võrrelda käsipandiga.
D. 13, 7, 9, 2 Ulp. 28 ad ed. Proprie pignus dicimus, quod ad creditorem transit, hypothecam, cum non transit nec possessio ad creditorem. (Me nimetame pandiks võlausaldajale antud asja; ja kui isegi omand ei lähe võlausaldajale üle, nimetame seda hüpoteegiks.[2])
Pandi üleandmisel oli vaja mõlemapoolset nõusolekut.[3] Niipea kui võlgnik oli võlausaldajale võla tagastanud, pidi võlausaldaja võlgnikule pandieseme valduse tagasi andma.[4]
D. 2, 14, 3 Mod. 3 reg.
Postquam pignus vero debitori reddatur, si pecunia soluta non fuerit, debitum peti posse dubium non est, nisi specialiter contrarium actum esse probetur.
(Kuid pärast seda, kui pant on võlgnikule tagastatud, pole küsimustki, et võlga saab sisse nõuda, kui raha pole makstud; kui pole selgesõnaliselt tõendatud, et eesmärk oli vastupidine.[2])
Võlgnik pidi käituma pandi üleandmisel heauskselt. Kui võlgnik andis pandiesemeks võlausaldajale asja, mis kuulus kellelegi teisele, oli võlausaldajal õigus vastuhagile.[4] Kui võlgnik oli pandieseme omanik osaliselt, võis ta panti panna ainult enda osa. Teise isiku omandis olevat eset võis võlgnik panti panna ainult siis, kui eseme omanik nõustus sellega tollel hetkel või hiljem.[3]
Kui võlgnik ei suutnud võlga maksta, oli levinuim seisukoht, et võlausaldaja jäi pandieseme valdajaks, kuniks võlg on tasutud. Võlausaldaja ei saanud pandieseme omanikuks, mistõttu ei saanud ta seda müüa või sellest muul viisil lahti saada. Kuna selline olukord oleks võlausaldajale kahjulik, leppisid tihti võlgnik ja võlausaldaja omavahel kokku, et võlausaldajal on õigus pandieset müüa, kui võlgnik võlga ei tasu.[5]
Dig. 20, 1, 1 Papin. 11 resp. pr.
Conventio generalis in pignore dando bonorum vel poesta quaesitorum recepta est: in speciem autem alienae rei collata conventione, si non fuit ei qui pignus dabat debita, postea debitori dominio quaesito difficilius creditori, qui non ignoravit alienum, utiilis actio dabitur, seda facilior erit possidenti retentio.
(Üldised kokkulepped olemasoleva või tulevikus omandatava vara käsipandiks andmise kohta on tunnustatud [s.t kehtivad]. Kui kokkulepe puudutas seevastu konkreetset võõrast asja, mida isegi veel ei võlgnetud seda käsipandiks andvale isikule – ja kui võlgnik sai hiljem selle eseme omanikuks –, on sellest teadnud võlausaldajale raske anda analoogset hagi [käsipandieseme valduse saamiseks]; pigem on tal – kui ta on valdaja – õigus seda mitte välja anda.[4])
Viited muuda
- ↑ Andrew Borkowski (2015). Textbook on Roman Law. 5. vlj. Oxford University Press. Lk 310.
- ↑ 2,0 2,1 "Digesta". The Roman Law Library. Vaadatud 11.06.2020.
- ↑ 3,0 3,1 George Long (1875). "Pignus". A dictionary of Greek and Roman Antiquities. Lk 915-916. Vaadatud 11.06.2020.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 Merike Ristikivi, Hesi Siimets-Gross (2019). Fontes iuris Romani: Rooma õiguse allikate kogumik. Tartu Ülikooli kirjastus. Lk 177.
- ↑ Andrew Borkowski (2015). Textbook on Roman Law. 5. vlj. Oxford University Press. Lk 310-311.