Perikoopide raamat

Perikoopide raamat, ka evangelistaar (ladina keelest evangelistarium) on liturgiline raamat, millesse on koondatud kirikuaasta pühapäevade ja suurte pühade jumalateenistustel lugemiseks mõeldud tekstilõigud (perikoobid) Uuest Testamendist. Kasutatakse katoliku ja õigeusu kirikus.

8. sajandist pärineva Godescalci perikoopide raamatu esimesed leheküljed. Vasakul "Elu allikas", paremal jõulupüha lugemise algussõnad: In illo tempore ...

Sõnavara

muuda

Katoliku kirik nimetab inglise, prantsuse ja saksa keeles tänapäeval nii perikoopide raamatut kui ka nelja evangeeliumi täistekste koondavat evangeliaari sama sõnaga evangeliaariks (évangéliaire, evangeliary, Evangeliar)[1].

Bütsantsi liturgias on perikoopide raamat εὐαγγέλιον λειτουργικόν evangelion liturgikon või εὐαγγέλιον evangelion, evangeeliumi täistekste sisaldav raamat τετραευαγγέλιον tetraevangelion. Kirikuslaavi keeles vastab perikoopide raamatule А́пракос (vanakreeka keelest ἄπρακτος 'mitte-argipäevane').

Tekstilõikude järjekord on seotud kirikuaasta pühadega, alates vigiiliast enne jõule. Erinevalt evangeliaarist ei ole perikoopide raamatus evangeeliumide kogu tekst. Evangelistaar võis sisaldada evangeeliumist valitud tekste ka muudeks erilisteks puhkudeks, näiteks kiriku pühitsemise aastapäev (templipüha) või jumalateenistus surnute mälestuseks[2].

Ajalugu

muuda

Alates 5. sajandist hakkas algne terve piibliteksti lugemine jumalateenistustel (lectio continua) laiemalt asenduma valitud tekstilõikude lugemisega. Kuigi perikoopi kui piibli tekstilõiku mainitakse juba Justinuse 2. sajandi tekstides, pärinevad esimesed lektsionaarid (perikoopide raamat ja epistolaar koos) 5. sajandist.[3]. 6. sajandiks oli tava koondada jumalateenistustel lugemiseks mõeldud tekstid omaette raamatusse täiesti välja kujunenud.

Perikoopide raamatud on sageli illustreeritud jutustavate miniatuuridega pühakirjalõigu kohta. Varaseimad tuntud näited keskaegsetest käsikirjalistest hinnaliste illustratsioonidega perikoopide raamatutest on Godescalci evangelistaar (781–783), Gero käsikiri ja Codex Egberti (Reichenau koolkond, 980–993), ottode kunstist Heinrich II ja Heinrich III perikoopide raamatud, glagoolitsas Codex Assemanianus (Novgorod, 11. sajand) ja 11. sajandi lõpust Gniezno ja Płocki codex aureus'ed ning Vyšehradi koodeks.

Pildid

muuda

Viited

muuda
  1. http://www.newadvent.org/cathen/05640b.htm
  2. F. Büttner, A. Gottdang. Sissejuhatus ikonograafiasse: Piltide sisulise tõlgendamise võimalusi. TLÜ kirjastus, 2014
  3. A. Ehrensperger. Die Lesungen – Perikopen, Bahnlesung, Lectio continua