Vikipeedia

Peraki osariik

Perak (Peraki malai dialektis: Peghok; Jawi kirjas: ڤيراق) on Malaisia osariik Malaka poolsaare läänerannikul. Perakil on maismaapiirid Kedahi osariigiga põhjas, Pulau Pinangi osariigiga loodes, Kelantani ja Pahangi osariikidega idas ning Selangori osariigiga lõunas. Osariigist kirdes asuvad Tai kuningriigi Yala ja Narathiwati provints.

Peraki osariik
malai Negeri Perak Darul Ridzuan
Pindala: 21 005 km²
Elanikke: 2 569 600 (2024)[1]
Rahvastikutihedus: 122 in/km²
Pealinn: Ipoh
Ametlikud keeled: malai keel, inglise keel
   Perak    Malaisia

Peraki pealinn Ipoh oli ajalooliselt tuntud tina kaevandamise poolest, kuni tina hind langes, millel olid tõsised mõjud osariigi majandusele. Kuninglik pealinn on endiselt Kuala Kangsar, kus asub Peraki sultani palee.

2024. aasta seisuga elas osariigis 2 569 600 inimest.[1] Perak on etniliselt, kultuuriliselt ja keeleliselt mitmekesine. Peraki ametlikud keeled on malai ja inglise keel. Riiklik religioon on islam, kuid on kehtestatud religioonivabadus.

Perakis on mitmekesised troopilised vihmametsad ja ekvatoriaalne kliima.

Peraki osariigi pealinn Ipoh

Osariik on tuntud mitme traditsioonilise tantsu poolest: bubu, dabus ja labu sayong, kusjuures viimane nimetus viitab ka Peraki ainulaadsele traditsioonilisele keraamikale.

Riigipea on Peraki sultan ja valitsusjuht on Menteri Besar. Peraki valitsus põhineb Westminsteri parlamentaarsel süsteemil, riigi haldus on jagatud haldusringkondade vahel. Majandus põhineb peamiselt teenustel ja töötleval tööstusel.

Etümoloogia

muuda

Peraki nime päritolu kohta on mitmeid teooriaid.[2][3] Kuigi seda ei kasutatud enne 1529. aastat, on kõige populaarsem etümoloogia „hõbe“ (malai keeles: perak), mis on seotud tina kaevandamisega osariigi suurtest maardlatest, peegeldades Peraki positsiooni ühe maailma suurima tinaallikana.[4][2][5][6] Esimene islami kuningriik, mis osariigi territooriumil asutati, kuulus Malaka sultanaadi kontrolli alla.[6] Mõned kohalikud ajaloolased on seega oletanud, et Perak sai oma nime Malaka bendahara Tun Peraki järgi.[2][7] 1561. aastale eelnenud kaartidel on ala märgitud kui Perat.[6] Teised ajaloolased usuvad, et nimi Perak tuleneb malai keelsest väljendist „kilatan ikan dalam air“ (kalade sära vees), mis näeb välja nagu hõbe.[2][3] Peraki on tõlgitud araabia keelde kui دار الرضوان (Dār al-Riḍwān), „armu asupaik“.[8]

Ajalugu

muuda

Esiajalugu

muuda

Malaisia eelajalooliste leiukohtade hulgas on Lenggongi arheoloogilise pärandi org, kust on leitud esemeid keskmisest paleoliitikumi ajastust, orus asuvad Bukit Bunuh, Bukit Gua Harimau, Bukit Jawa, Bukit Kepala Gajah ja Kota Tampani leiukohad.[9][10] Neist Bukit Bunuh ja Kota Tampan on iidsed järveäärsed leiukohad, Bukit Bunuhi geoloogia näitab, et tegemist oli metoriidijärvega.[11] Bukit Kepala Gajahis Bukit Gunung Runtuhi koopast leiti 10 000 aasta vanune skelett, mida tuntakse Peraki inimese nime all. Peraki inimese leidmine tõi päevavalgele puuduva informatsiooni Homo sapiens'i rände kohta Aasia mandrilt läbi Kagu-Aasia Austraalia mandrile.[12][13][14]

1959. aastal avastas Briti suurtükiväeohvitser Tambuni kaljujoonistused, mida arheoloogid peavad Malaka poolsaare suurimaks kaljujoonistuste leiukohaks. Enamik maalingutest asub 6-10 meetri kõrgusel koopapõhjast.[15][16] Koopapõhjas olevad merekarbid ja korallitükid annavad tunnistust sellest, et see ala oli kunagi vee all.[17]

Bidorist, Kuala Selensingist, Jalongist ja Pengkalan Pegohist leitud märkimisväärne arv hinduistlike jumaluste ja Buddha kujusid viitavad sellele, et enne islami saabumist olid Peraki elanikud peamiselt hindud või budistid. India kultuuri ja uskumuste mõju Malaka poolsaare ühiskonnale ja väärtustele varasest ajast alates kulmineerus arvatavasti pool-legendaarses Gangga Negara kuningriigis.[14][18][19] Malai annaalides mainitakse, et Gangga Negara langes ühel ajahetkel Tai kuningriigi võimu alla.[20]

Peraki sultanaat

muuda

15. sajandiks oli tekkinud Beruasi-nimeline kuningriik. Selle perioodi varajastelt hauakividelt leitud üleskirjutused näitavad selget islami mõju, mis arvatakse olevat pärit Malaka sultanaadist, Malaka poolsaare idarannikult ja Peraki jõe äärsetest piirkondadest.[14][21] Peraki esimesed organiseeritud kohalikud omavalitsussüsteemid olid Manjungi valitsus ja mitmed teised valitsused Kesk- ja Hulu Perakis Raja Romani ja Tun Sabani juhtimisel.[14] Islami levikuga tekkis Perakis hiljem sultanaat, see oli naabruses asuva Kedahi sultanaadi järel Malaka poolsaare teine vanim islamikuningriik.[22] Salasilah Raja-Raja Peraki (Peraki kuninglik suguvõsa) alusel moodustati Peraki sultanaat 16. sajandi alguses Peraki jõe kaldal Mahmud Shahi, Malaka VIII sultani vanim poja poolt.[23][24][25] Ta tõusis troonile kui Muzaffar Shah I, esimene Peraki sultan, pärast seda, kui ta oli üle elanud Malaka vallutamise portugallaste poolt 1511. aastal ja elanud mõnda aega Siakis Sumatra saarel. Ta sai sultaniks tänu kohaliku juhi ja kaupmehe Tun Sabani jõupingutustele.[24][26] Enamik piirkonna elanikest olid kaupmehed Malakast ja Selangorist ning Siakist, Kamparist ja Jambist Sumatral.[26]

Peraki haldus muutus organiseeritumaks pärast sultanaadi rajamist, riigikorraks sai Malaka eeskujul valitav monarhia.[3] Peraki avanemisega rahvusvahelisele kaubandusele 16. sajandil muutus riik oluliseks tinamaagi allikaks, kuigi sellega kauplemisele pöörati märkimisväärset tähelepanu alles 1610. aastatel.[27][28]

 
Acehi sultanaadi mõjusfäär Malaka poolsaarel, c. 1570s

1570. aastate jooksul viis Acehi sultanaat läbi mitmeid rüüsteretki Malaka poolsaarele.[24][29] Peraki sultani Mansur Shah I ootamatu kadumine 1577. aastal andis alust kuulujuttudele Acehi vägede poolt toimepandud röövimisest.[29] Varsti pärast seda viidi surnud sultani lesk ning tema 16 last vangi Sumatrale.[24][29] Sultan Mansur Shah I vanim poeg, Raja Alauddin Mansur Syah, abiellus Acehi printsessiga ja sai seejärel Acehi sultaniks. Peraki sultanaat jäi ilma valitseva monarhita ja Peraki aadlikud läksid samal aastal Acehi, et paluda uuele sultanilt Peraki valitsejat, Alauddin saatis oma noorema venna Peraki kolmandaks sultaniks.[24] Sultan Ahmad Tajuddin Shah valitses Perakit seitse aastat.[24] Kuigi Perak langes Acehi sultanaadi ülemvõimu alla, jäi see alates 1612. aastast enam kui kakssada aastat täiesti sõltumatuks Tai kuningriigi kontrollist, erinevalt oma naabrist Kedahist ja paljudest Malaka poolsaare põhjaosas asuvatest sultanaatidest.[29][30][31][32] 1620. aastal tungis Acehi sultanaat Perakisse ja võttis selle sultani vangi.

Kui sultan Sallehuddin Riayat Shah suri 1635. aastal ilma pärijateta, valitses Perakis ebakindlus. Seda süvendas laastav kooleraepideemia, mis levis läbi riigi ja tappis paljud kuningliku perekonna liikmeid.[24] Peraki ülikutel ei jäänud muud üle, kui pöörduda Acehi sultani Iskandar Thani poole, kes saatis oma sugulase Raja Sulongi Peraki uueks sultaniks Muzaffar Shah II nime all.

Acehi mõju Perakile hakkas vähenema Madalmaade Ida-India Kompanii (hollandi keeles Vereenigde Oostindische Compagnie ehk VOC) saabumisega 17. sajandi keskel.[29] Kui Perak keeldus sõlmimast lepingut VOCiga, nagu seda olid teinud tema põhjanaabrid, peatas Peraki jõe blokaad tinakaubanduse, põhjustades Acehi kaupmeestele tõsiseid majanduslikke probleeme.[33] 1650. aastal käskis Acehi sultan Taj ul-Alam Perakil sõlmida leping VOCiga tingimusel, et tinakaubandus toimub üksnes Acehi kaupmeeste kaudu.[23][33][34][35] Järgmiseks aastaks oli VOC kindlustanud endale tinamüügi monopoli, rajades Perakis oma esinduse.[36] Pärast pikka konkurentsi Acehi ja VOCi vahel Peraki tinakaubanduse üle kirjutasid mõlemad pooled 15. detsembril 1653. aastal ühiselt alla lepingule, millega Perak andis hollandlastele ainuõiguse selles riigis asuvatest kaevandustest kaevandatud tina müügiks.[37][24][38]

 
1670. aasta hollandlaste fort on Pangkori saarel, mis ehitati VOC poolt tina ladustamiseks[36]

Pangkori saarele ehitati 1670. aastal fort, mis oli mõeldud Perakis kaevandatud tinamaagi ladustamiseks, kuigi Peraki aadlikud olid VOC käsul hävitanud varasema laoehitise.[36] Ka see ladu hävitati 1690. aastal edasiste rünnakute käigus, kuid see tehti uuesti korda, kui hollandlased koos lisavägedega naasid.[36] Kui 1699. aastal kaotas piirkonda domineeriv Johori sultanaat oma viimase Malaka dünastia sultani Mahmud Shah II, oli Perakil nüüd ainuüksi õigus olla Malaka sultanaadi viimane pärija. Perak ei suutnud siiski olla Malaka ega Johori sultanaadi prestiiži ja võimu vääriline.[39]

18. sajandi alguses algas 40 aastat kestev kodusõda, kus rivaalitsevaid vürste toetasid kohalikud pealikud, Bugid ja Minangid, kes võitlesid tinalt teenitavate tulude üle. Bugidel ja mitmel Peraki pealikul õnnestus 1743. aastal Peraki valitseja, sultan Muzaffar Riayat Shah III välja tõrjuda.[39] 1747. aastal sõlmis Sultan Muzaffar Riayat Shah III, kellel oli tolleks hetkeks võim ainult Ülem-Peraki piirkonnas, lepingu Hollandi komissari Ary Verbruggega, mille kohaselt Peraki valitseja tunnustas Hollandi monopoli tinakaubanduse üle, nõustus müüma kogu tinamaagi Hollandi kaupmeestele ja lubas hollandlastel ehitada Peraki jõe suudmealale uue kindluslao.[40] Koos uue kindluslao ehitamisega Peraki jõe äärde (tuntud ka kui Sungai Perak), jäeti vana kindlusladu lõplikult maha.[36]

18. sajandi keskel valitses Peraki sisemaal sultan Muzaffar, samas kui rannikupiirkonda valitses Raja Iskandar. Nende kahe vahel tekkis vaen, kuna Raja Iskandar ei saanud juurdepääsu tinarikastele mägismaadele, samas kui sultanil oli piiratud juurdepääs merele. Hiljem toimus leppimine, kui Iskandar abiellus sultani tütrega. Tema ametisse astumisel 1752. aastal valitses Perakis enneolematu rahu, eriti tänu liidule hollandlastega, mis kestis kuni 1795. aastani.[41]

 
Semangid Gerikis või Janingis, Perak, 1906

Kui korduvad Birma sissetungid viisid 1767. aastal Siiami Ayutthaya kuningriigi hävitamiseni Birma Konbaungi dünastia poolt, hakkasid naabermaade Malai tribuutriigid oma iseseisvust kehtestama.[42] Peraki tinamaagi kaevanduste edasiseks arendamiseks tegi Hollandi valitsus 17. sultanile, Alauddin Mansur Shah Iskandar Mudale, ettepaneku lubada Peraki hiina kaevureid. Sultan ise toetas seda kava 1776. aastal, paludes, et Hollandi Malakast saadetaks täiendavaid hiina töölisi.[43] Neljas Inglise-Hollandi sõda 1780. aastal mõjutas negatiivselt Peraki tinakaubandust ja paljud hiina kaevurid lahkusid.[44] Siiami õukonda vihastanud sammuna sõlmis naabruses asuva Kedahi sultan Abdullah Mukarram Shah seejärel lepingu Briti Ida-India Kompaniiga (EIC), loovutades 1786. aastal kaitse eest Penangi saare brittidele.[45][46][47]

Pärast Birma okupatsioonist vabanemist tugevnes Siiam taas Thonburi kuningriigina. Pärast järjekordse ulatusliku Birma sissetungi tõrjumist pööras Rattanakosini kuningriik (Chakri dünastia), mida juhtis Rama I – Thonburi kuningriigi järeltulija, oma tähelepanu oma mässulistele lõunapoolsetele malai alamatele, kartes uusi rünnakuid Birma poolt Malaka poolsaare läänerannikul.[31][48] Tähelepanu lõunapoolsetele aladele oli vaja ka seetõttu, et erinevate lõunapoolsete alluvussultanaatide vahel valitses ebakõla ja rivaalitsemine, mis tulenes isiklikest konfliktidest ja vastumeelsusest alluda Siiami võimule.[48] Üks näide selle vastupanu kohta oli sultan Muhamedi juhitud Pattani sultanaat, mis keeldus Siiami vabastussõja ajal Siiami abistamisest. See ajendas Rama I nooremat venda, prints Surasi, 1786. aastal Pattanit ründama. Paljud malailased tapeti ja ellujäänud viidi orjadena Siiami kindlusesse Bangkokis.[32][42][49][50] Pattani alistamine Siiami poolt oli hoiatuseks teistele Malai riikidele, eriti Kedahile, kuna ka nemad olid sunnitud andma tuhandeid mehi ja toiduvarusid kogu Siiami vastupanu kampaania jooksul Birma vastu.[32][51]

1795. aastal tõmbusid hollandlased Napoleoni sõdade ajaks Euroopas ajutiselt Malakast välja. Malaka võim anti üle brittidele.[23][52] 1818. aastal, kui sõda lõppes, pöördusid hollandlased Malaka haldamiseks tagasi.[53] 1818. aastal uuendati Hollandi monopoli Peraki tinakaubanduse üle, allkirjastati uus tunnustamisleping.[54] Samal aastal, kui Perak keeldus saatmast tribuuti Siiami õukonnale, lasi Siiami Rama II Kedahil Perakit rünnata. Kedahi sultanaat teadis, et käsu taga oli kavatsus nõrgestada sidemeid kaasmaalaste vahel, kuid nõustus, kuna ei suutnud vastu seista Siiami edasisele territoriaalsele laienemisele Hulu Peraki sisemaale.[51][55][56] Siiami alluvuses olev Remani kuningriik tegeles seejärel Klian Intanis ebaseaduslikult tinamaagi kaevandamisega, mis vihastas Peraki sultanit ja kutsus esile vaidluse, mis arenes kodusõjaks. Remanil õnnestus Siiami abiga kontrollida mitmeid sisemaa piirkondi.[57]

1821. aastal vallutas Siiam Kedahi sultanaadi.[48][51][58] Seejärel pöördus Kedahi pagendatud sultan britide poole, et nad aitaksid tal troonile naasta, hoolimata Suurbritannia toonasest poliitikast mitte sekkuda kallistesse väikesõdadesse Malaka poolsaarel, mida EIC India kindralkuberneri kaudu toetas.[32][56] Siiami hilisem plaan laiendada oma vallutusi Peraki lõunapoolsele territooriumile ebaõnnestus pärast seda, kui Perak võitis Siiami vägesid bugide ja Selangori sultanaadi abiga.[29][53][56][32][55][58] Tänutäheks Selangorile abi eest volitas Perak Selangori Raja Hasanit koguma makse ja tulusid enda territooriumil. Seda õigust kuritarvitati aga peagi ning see viis kahe sultanaadi vahel konflikti tekkeni.[59][60]

Briti protektoraat

muuda

Kui EIC asutas Suurbritannia kohalolekut Penangis, oli brittidel juba Singapuris kaubapunkt, mis vältis seotust lähedalasuvate Malai sultanaatide asjadega.[61] 1822. aastal saatsid Briti ametiasutused Indias Briti diplomaadi John Crawfurdi Siiami, et pidada läbirääkimisi kaubanduslitsentside üle ja koguda teavet Kedahi sultani troonile tagasi seadmiseks. Crawfurdi missioon ebaõnnestus.[62] 1823. aastal sõlmisid Peraki ja Selangori sultanaadid ühise lepingu, et takistada Hollandi tinamonopoli oma territooriumil.[54] EIC poliitika muutus 1824. aastal toimunud esimese Inglise-Birma sõjaga, kus Siiamist sai oluline liitlane.[56]

Penang püüdis oma kuberneri Robert Fullertoni kaudu veenda EIC peamist võimuorganit Indias, et see jätkaks Kedahi sultani abistamist tema trooni tagasivõitmisel.[63] 1824. aasta jooksul püüdis Siiam laiendada oma kontrolli Peraki ja Selangori suunas.[64] Samal aastal lõpetati Suurbritannia ja Hollandi vaheline vaidlus ametlikult, kui Hollandi kontrolli all olev Malaka territoorium Malaka poolsaarel vahetati Briti Bencooleni vastu Sumatral, kusjuures mõlemad pooled leppisid 1824. aasta Inglise-Hollandi lepingu allkirjastamisega kokku oma mõjusfääri piiramises.[65] 1825. aasta juulis toimusid esimesed läbirääkimised Siiami, mida esindas nendele alistunud Ligori kuningriik, ja EIC vahel.[66] 1825. aasta juulis lubas Ligori kuningas, et Siiam ei saada oma laevastikku Peraki ja Selangorisse, mis lahendas selle rünnakute küsimuse. Britid loobusid igasugustest püüdlustest Peraki vallutamiseks või selle juhtimisse sekkumiseks, lubades takistada Selangori raja Hasanil Perakis probleeme tekitamast ning püüdsid lepitada Selangori ja Ligori vahelisi erimeelsusi.[66] Kuu aega hiljem, 1825. aasta augustis, sõlmis Selangori sultan Ibrahim Shah EIC-ga sõprus- ja rahulepingu, millega lõppes pikk vaen Selangori ja Peraki valitsuste vahel.[67] Lepingu kohaselt andis Selangor brittidele kinnituse, et ta ei sekku Peraki asjadesse; Peraki ja Selangori vaheline piir määrati lõplikult kindlaks ning Selangori raja Hasan pidi viivitamatult Perakist lahkuma, see sillutas teed rahu sõlmimisele kahe malai riigi vahel ning brittide ja Siiami vahelise võimuvõitluse lahendamisele.[67]

1826. aastal rikkus Ligori kuningriik oma lubadust ja üritas Perakit vallutada. Väike Briti ekspeditsioonivägi nurjas rünnaku. Peraki sultan loovutas seejärel brittidele Dindingsi ja Pangkori (need kaks moodustavad praegu Manjungi ringkonna), et britid saaksid maha suruda piraatide tegevuse Peraki rannikul.[47] Samal aastal sõlmisid britid ja Siiam Burney lepingu, mille allkirjastasid Briti kapten Henry Burney ja Siiami valitsus, britid nõustusid Kedahi asjadesse mitte sekkuma, hoolimata nende sõbralikest suhetest Kedahi valitsejaga, ja siiamlased nõustusid mitte ründama Peraki või Selangori.[68][69]

Tina avastamine Larutis ja tinamaagikaubanduse kiire kasv 19. sajandil tõi kaasa Hiina tööjõu suureneva sissevoolu. Hiljem tekkis rivaalitsemine kahe Hiina salaühingu vahel. See koos Peraki kohalike malai valitsejate kahe fraktsiooni vaheliste sisepoliitiliste tülidega süvenes 1841. aastal Laruti sõdadeks.[70][71] 1843. aastal vabastas naaberriik Kedah end pärast 21 aastat kestnud sõdu täielikult Siiami võimu alt, kuigi jäi Siiami tribuutriigiks kuni 1909. aastani.[47][55] 1867. aastaks katkes seos Malaisia rannikul asuvate väinade asunduste ja Briti võimu vahel Indias, mis tähendas eraldi haldamist ja vastavate territooriumide üleandmist koloniaalametile.[61] 1870.–1871. aasta Inglise-Hollandi lepingud võimaldasid hollandlastel kindlustada kontrolli Sumatral asuva Acehi üle. Hiljem eskaleerus see Acehi sõjaks.[72][73]

 
Raja Abdullah Muhammad Shah II[74][75]

Perakis tekkisid sisekonfliktid. 1873. aastal kirjutas üks Peraki kahest kohalikust malaifraktsiooni juhist, raja Abdullah Muhammad Shah II, Peraki väina asunduste kubernerile Andrew Clarke'ile ja palus brittide abi.[74] Selle tulemusena sõlmiti 20. jaanuaril 1874 Pangkori saarel Pangkori leping, mille kohaselt tunnistasid britid Abdullahi Peraki seaduslikuks sultaniks.[75] Vastutasuks nähti lepingus ette Briti otsene sekkumine residendi määramise kaudu, kes nõustaks sultanit kõigis küsimustes, välja arvatud usu- ja tolliküsimustes, ning teostaks järelevalvet tulude kogumise ja üldise halduse, sealhulgas rahu ja korra säilitamise üle. [76]

Leping tähistas Briti süsteemi juurutamist, Perak sai 1895. aastal Malai föderaalriikide osaks. See oli ka muutus Briti varasemalt Peraki asjadesse mittesekkumise poliitikast.[47][74][75][77] James W. W. Birch määrati Peraki esimeseks Briti residendiks. Tema suutmatus kohalikke elanikke mõista, ja nendega hästi suhelda, malai kommete mitteteadmine ning sultani ja tema kõrgete isikute halvustamine Briti maksukontrolli- ja maksukogumissüsteemide rakendamisel tekitas kohalikes palju pahameelt. Kohalik rahvuslane Maharaja Lela ja uus monarh sultan Abdullah Muhammad Shah II olid talle vastu ning 1875. Aastal mõrvati Birch kohalike Malai kõrgete aumeeste Seputumi, Pandak Induti, Che Gondah ja Ngah Ahmadi vandenõul.[23][78] Mõrv vihastas Briti võimu ja pärast Briti-vastaseid ülestõuse mitmes piirkonnas korraldasid britid aastatel 1875–76 Perakis suure sõjalise kampaania. Kurjategijad arreteeriti ja hukati ning sultan ja tema pealikud, keda kahtlustati samuti vandenõus osalemises, pagendati 1876. aastal Briti Seišellidele.[79][80]

Paguluses oli sultani elukoht Victorias Mahé saarel. Teistele eksiilis pealikele anti toetusi, kuid nad jäid range järelevalve alla. Sultan ja tema pealikud viidi ajutiselt viieks aastaks Félicité saarele, enne kui neil lubati 1882. aastal Victoriasse naasta, pärast seda kui rahutused Perakis olid vaibunud. Sultan elas Seišellide kogukonnas vaikset elu.[81] Paljude aastate järel anti sultanile armu pärast Seišellide petitsiooni ja W. H. Hawley ja kolooniate riigisekretäri Henry Hollandi kirjavahetust. Tal lubati naasta Malaka poolsaarele ning ta veetis suurema osa oma hilisemast elust Singapuris ja Penangis, enne kui naasis 1922. aastal Peraki Kuala Kangsari.[81][82] Briti resident Perakis Hugh Low osutus tõhusaks administraatoriks, eelistades omaks võtta suuremeelse lähenemisviisi, mis vältis vastasseisu kohalike juhtidega. Selle tulemusel suutis ta oma poliitikaga kindlustada paljude kogukonnajuhtide koostöö.[23][83][84] Aastal 1882 sai Frank Swettenham Lowi järel Peraki residendiks. Tema mandaadi ajal pandi paika Peraki raudtee- ja maanteeinfrastruktuur. Indiast toodi üha rohkem töölisi, kes töötasid peamiselt raudtee- ja munitsipaalametites.[43][84]

 
Peraki malai tüdrukud rahvariietes, Kuala Kangsar, enne 1921. aastat

Britid tegid kohalikus poliitilises struktuuris mitmeid muudatusi, mõjutades sultani ametisse nimetamist ja piirates tema pealike võimu malai kohalikus asjaajamises. Sultanil ja tema pealikel ei olnud enam õigust makse koguda, vaid nad said riigikassast hüvitiseks igakuist toetust.[85] Briti sekkumine tähistas Peraki ülemineku algust peamiselt malai ühiskonnast paljurahvuselisele ühiskonnale. Uus valitsemisstiil töötas turupõhise majanduse edendamise, seaduste ja korra säilitamise ning orjuse vastu võitlemise nimel, mida britid pidasid majandusarengu takistuseks ja kapitalistliku majandusega kokkusobimatuks.[85]

1909. aastal Bangkokis allkirjastatud Anglo-Siiami lepingu alusel loovutas Siiam oma põhjapoolsed Malai alamriigid Kedah, Kelantan, Perlis ja Terengganu ning lähedalasuvad saared Suurbritanniale. Erandiks olid Patani piirkond, mis jäi Siiami võimu alla, ja Perak, mis sai tagasi varem kaotatud sisemaa territooriumi, millest sai Hulu Peraki ringkond.[57][86] Lepingu tingimused nägid ette, et britid võtavad vastutuse kõigi nelja loovutatud Malai riigi Siiami võlgade eest ja loobuvad Briti eksterritoriaalsetest õigustest Siiamis.[87]

Teine maailmasõda

muuda
 
Jaapani okupatsiooni all oleva Malaka poolsaare kaart, c. 1942

Perakis oli juba 1893. aastast alates jaapani kogukond, kes haldas Ipohi ja Batu Gajahi vahelist bussiliiklust ning pidas Kinta linnas bordelle. Ipohis oli ka mitmeid teisi jaapani ettevõtteid, sealhulgas hambaarstid, fotostuudiod, pesumajad, rätsepad, juuksurid ja hotellid. Äritegevus suurenes tänu Inglise-Jaapani Liidu loodud tihedatele suhetele.[43]

 
Jaapani Tüüp 97 Te-Ke tankett Battle of Kampari lahingus, detsember 1941

1941. aasta juuli alguses andis üks tseilonlasest malai politseinik, kes teenis Briti administratsiooni all Perakis, häirehoiatuse pärast seda, kui üks samas majas elav jaapani äriomanik teatas talle, et Jaapani väed on teel, kuid ei lähene Singapurile mere poolt, nagu britid eeldasid, vaid Kelantanis asuvast Kota Bharust jalgratastel jalaväe ja kummipaatidega.[43] Politseinik teavitas Briti politseiülemat Ipohis, kuid tema väide naerdi välja.[43] 26. detsembriks 1941 oli Jaapani keiserlik armee jõudnud pealinna Ipohi, liikudes Taist lõuna poole Singapuri suunas. Järgmisel päeval suundusid nad edasi Taipingi.[88] Briti väed, mis taganesid Malaka poolsaare põhjaosast kindralleitnant Lewis Heathi juhtimisel, olid liikunud 130-160 km Peraki jõeni (Sungai Perak), kahjustades oma taga olevat teed, et aeglustada jaapanlaste edasiliikumist. Kindralleitnant Arthur Percival'i heakskiidul rajasid britid jõe suudme lähedal ja Kamparis kaitseliini, jättes Ipohi, Kuala Kangsari ja Taipingi linnad kaitseta.[88]

Enamik tsiviilhaldusest suleti, sest Euroopa administraatorid ja tsiviilisikud evakueerusid lõunasse.[88] Detsembri keskpaigaks olid jaapanlased jõudnud Peraki sisemaal asuvasse Kroh'i. Jaapanlased saabusid nii ida poolt kui ka laevaga mööda läänerannikut. 16 päeva jooksul pärast esimest maabumist olid nad vallutanud kogu Malaka poolsaare põhjaosa.[88] Britid jäid kaitsesse Ipohist lõunasse suunduval peateel. Kuigi kaitsvad väed pidurdasid jaapanlasi lühiajaliselt Kampari lahingus ja Peraki jõe suudmes, sundis jaapanlaste edasitung piki peateed koos järgnevate pommitamistega britid taganema kaugemale lõunasse.[88][89]

 
Sikhi võitlejad Kamparis, c. 1941–1942

Jaapanlased okupeerisid kogu Malaka poolsaare ja Singapuri. Tokugawa Yoshichika Tokugawa klannist, pakkus välja reformikava. Selle tingimuste kohaselt taastatakse Johor, Terengganu, Kelantan, Kedah-Penang ja Perlis osariigid ja ühendatakse need föderaalüksuseks. Johor kontrolliks Peraki, Selangori, Negeri Sembilani ja Malakat. 2100 km2 suurune ala Johori lõunaosas liidetakse Singapuriga kaitse eesmärgil.[90]

Seoses Jaapani ja Tai sõjalise liiduga ning nende ühise osalemisega Birma kampaanias liitlasvägede vastu andis Jaapani impeerium 1943. aastal Taile tema endised Malai tribuutriigid Kedah, Kelantan, Perlis ja Terengganu, mis loovutati 1909. aasta lepingu alusel brittidele. Neid territooriume hallati seejärel Tai nelja Malai osariigina (tai: สี่รัฐมาลัย), kus viibisid Jaapani väed.[91][92] Perak kannatas karmi sõjalise kontrolli, liikumispiirangute ja range järelevalve all kogu Jaapani okupatsiooni ajal ja kuni 1945. aastani.[14][93] Okupeeritud Malaisia ajakirjandus, sealhulgas ingliskeelne okupatsiooniaegne ajaleht The Perak Times, oli täielikult Dōmei uudisteagentuuri kontrolli all, avaldades Jaapani sõjapropagandat. Dōmei uudisteagentuur trükkis ajalehti ka malai, tamili, hiina ja jaapani keeles.[94]

Põlisrahvas orang asli viibis okupatsiooni ajal sisemaal. Suur osa nende kogukonnast sõbrunes Malai kommunistliku partei sissidega, kes kaitsesid neid vastutasuks luureinfo ja toiduvarude eest.[95] Tugev vastupanu tuli peamiselt Hiina etnilisest kogukonnast, samal ajal kui mõned malaislased tegid jaapanlastega koostööd Kesatuan Melayu Muda (KMM) liikumise kaudu Malaisia iseseisvuse nimel.[96] Kuid malai toetus kahanes Jaapani üha karmima tsiviilelanike kohtlemisega okupatsiooni ajal. Malaisia põhjaosas Perakis tegutses kaks Hiina geriljaorganisatsiooni. Üks, ülemere-Hiina Jaapanivastane armee, oli liitlane Kuomintangiga. Teine, Malai Rahvaste Jaapanivastane armee oli tihedalt seotud Hiina Kommunistliku Parteiga. Kuigi mõlemad olid jaapanlastele vastu, toimus kahe grupi vahel kokkupõrkeid.[97]

John Davis, Briti komando Force 136 ohvitser, mis kuulus Special Operations Executive (SOE) koosseisu, koolitas kohalikke sissi enne Jaapani sissetungi Singapuri.[98] Koodnime Operatsioon Gustavus all maabusid Davis ja viis Hiina agenti 24. mail 1943 Peraki rannikul Pangkori saarest põhja pool. Nad rajasid Segari mägedesse baaslaagri, et luua piirkonda luurevõrgustik.[98] 1943. aasta septembris kohtusid nad ja leppisid kokku koostöös MPAJA-ga, kes andis seejärel Force 136-le tuge ja tööjõudu. See esimene luurevõrgustik kukkus kokku, kui kempeitai 1944. aasta juunis tabasid, piinasid ja tapsid paljud selle juhid, sealhulgas Lim Bo Sengi.[98] 16. detsembril 1944 maabus piirkonda teine luurevõrgustik, kuhu kuulus viis Malai SOE agenti ja kaks Briti sideohvitseri, koodnimega Operatsioon Hebrides. Selle peamine eesmärk oli luua traadita side Malaisia ja Briti Tseiloni vahel.[92]

Iseseisvus

muuda
 
Briti vägede poolt vangivõetud kommunistid, c. 1945

Malai osariigid muutusid ebastabiilseks pärast Jaapani alistumist liitlastele 1945. aastal. Seda süvendas natsionalismi esile kerkimine ja populaarne iseseisvusnõue.[14] Sõja ajal Tai valduses olnud neli Malai osariiki tagastati brittidele. Seda tehti Ameerika Ühendriikide ettepaneku alusel, mis pakkus Taile vastuvõttu ÜRO liikmeks ja märkimisväärset Ameerika abipaketti, et toetada tema majandust pärast sõda.[99][100] Malaisia Kommunistliku Partei oli koos brittidega võidelnud jaapanlaste vastu ja enamik selle liikmeid said sõja lõpus autasud. Partei poliitika radikaliseerus aga Perakis sündinud Chin Pengi võimu all, kes võttis administratsiooni üle pärast seda, kui endine juht Lai Teck partei rahadega kadus.[101]

Chini alluvuses tapsid kommunistid kõik need, keda nad pidasid sõja ajal Jaapani kaastöötajateks, peamiselt malaid. See vallandas etnilise konflikti ja malaide kättemaksulaine. Kommunistid mõrvasid ka eurooplastest istanduste omanikke Perakis ja Kuomintangi juhte Johoris. Erakorralise seisukorra väljakuulutamine 18. juunil 1948 tähistas Malaisia hädaolukorra algust.[101][102] Perakist ja Johorist said kommunistliku liikumise peamised tugipunktid.[103] Algstaadiumis ei olnud kommunistide tegevus kooskõlastatud ja julgeolekujõud suutsid neile vastu seista.[104][105] Varem, 1947. aastal, pidas Peraki kriminaaluurimise osakonna juht H. J. Barnard läbirääkimisi kokkuleppe sõlmimiseks Kuomintangi mõjutatud OCAJA juhi Leong Yew Kohiga. Selle tulemusel liideti enamik OCAJA liikmeid riikliku politseistruktuuriga, kasutades neid kommunistide vastases võitluses.[97]

 
Sir Gerald Templer ja Major Lord Wynford, inspekteerimas Kinta oru kodukaitset, Perak, c. 1952

Kinta org, üks Malaisia rikkamaid tinakaevanduspiirkondi, andis suurema osa riigi tinaekspordist USA-sse. 1. mail 1952 asutas Peraki Hiina tinakaevanduste ühing Kinta oru kodukaitse (KVHG), et kaitsta seda kommunistide eest, enamikul KVHG Hiina liikmetest olid sidemed Kuomintangiga.[106][107] Kogu esimese hädaolukorra ajal võitlesid Briti võimud ja nende Malai kaastöötajad kommunistide vastu. See jätkus ka pärast Malaia Föderatsiooni iseseisvuse väljakuulutamist 31. augustil 1957. Selle tulemusel tõrjuti enamik kommunistlikke sisse edukalt üle põhjapiiri Taisse. [104] Perakis said alguse mitmed teised vasakpoolsed radikaalsed natsionalistlikud liikumised, näiteks Ahmad Boestamam ja Burhanuddin al-Helmy, kuid need kõik hävitati Ühinenud Malaisia Rahvusliku Organisatsiooni poolt.[103]

Malaisia

muuda

1961. aastal püüdis Malaia Föderatsiooni peaminister Tunku Abdul Rahman ühendada Malaia Briti kolooniate Põhja-Borneo, Sarawaki ja Singapuriga.[108] Malaisia Föderatsioon loodi 16. septembril 1963, hoolimata Indoneesia ja Filipiinide valitsuste ning Borneo kommunistide poolehoidjate ja natsionalistide kasvavast vastuseisust.[109][110] Indoneesia valitsus algatas hiljem uue riigi vastu "vastanduspoliitika".[111] See ajendas britte ja nende liitlasi Austraaliat ja Uus-Meremaad relvajõude Malaisiasse paigutama, kuigi Indoneesia rünnakutest tulenevaid kokkupõrkeid Peraki ümbruses ei toimunud.[112][113] Teine kommunistlik mäss algas Malaka poolsaarel 1968. aastal. See mõjutas Peraki peamiselt varem Tai piirile taandunud kommunistlike mässuliste rünnakute kaudu Hulu Perakist.[114]

Briti võimu lõppedes Malaisias ja sellele järgnenud Malaisia Föderatsiooni moodustamisega rajati Perakis uusi tehaseid. Kohalike malai moslemite seas kasvas radikalism, mille algatasid mitmed religioossed organisatsioonid ning islami jutlustajad ja intellektuaalid.[115] Head suhted riigi valitsejatega viisid selleni, et islamiuurijad määrati palee ohvitseride ja aukandjate, õpetajate ja usukohtunikena, aidates kaasa islami edasisele levikule. Islami peetakse praegu peamiseks teguriks, mis kujundas praeguseid hoiakuid malai õiguste eest seismise suhtes.[116]

Haldus

muuda
 
Sultan Nazrin Shah

Perakis kehtib konstitutsiooniline monarhia ning riigipeaks on sultan, kelle valivad hõimupealikud. Praeguseks sultaniks on Nazrin Shah, kes on troonil alates 29. maist 2014.[117] Peamine sultani palee on Iskandariahi palee Kuala Kangsaris.[118]

Peraki osariigi kodanike valitavas seadusandliku võimuga esinduskogus on 59 kohta, esinduskogu viimased toimusid 2022. aastal.[119] Esinduskogu valitakse viieks aastaks. Valitsuse tööd juhib peaminister (Menteri Besar), kelleks alates 2020 on Saarani Mohamad, peaministrit toetab 11-liikmeline täitevnõukogu.[120]

 
Peraki haldusjaotus, ringkonnad on erinevate värvidega.

Perak on jaotatud 12 ringkonnaks, mis omakorda jaotuvad 81 mukim’iks ning valitsetakse 15 kohaliku omavalitsusüksuse tasemel (ringkonnad ning Ipohi linnavolikogu).[121] Igal ringkonnal on juht ning külasid esindavad ringkondades külavanemad.[122] Enne briti kolonistide ümberkorraldusi oli orjandus levinud, see tagas valitseva kõrgema kihi võimul püsimise.[123]

Kultuur

muuda

Peraki multikultuurne ühiskond peegeldab erinevate rahvuste mõjusid läbi ajaloo. Mitmed malai kunstivormid nagu tikandid ja etendused, sealhulgas dabus, näitavad ilmset araabia kultuurilist mõju. Kujundused põhinevad lille-, looma- ja geomeetrilistel motiividel.[124] Dabus on eksisteerinud umbes 300 aastat ja on lahutamatu rituaalist, mis hõlmab loitsmist.[125] Selle tõid Peraki kauplejad Sumatralt ja praktiseerisid malai kogukonnad Lumutis, Pasir Panjang Lauti külas Sitiawanis ja Teluk Intanis.[126] Traditsiooniline malai keraamika, mida nimetatakse labu sayong'iks, on oluline osa Kuala Kangsari kunstipärandist. Selle ainulaadne disain ei ole mõju saanud välismaisteilt tehnikatelt.[127] Labu sayong on seotud ka tantsuga, mida nimetatakse sayong'iks.[128] Teine Peraki malaislaste kohalik tants on 120 aastat tuntud bubu, mis pärineb Tanjung Bidara külast Tiga Pariti saarel.[129]

Kantoni ooper õitses kunagi Ipohi linnas, kuna enamik hiinlastest sisserändjaid oli kantoni päritolu.[130][131][132] Hiina ja eriti Hongkongi ajalugu on taastatud Qing Xin Lingi vabaaja- ja kultuurikülas (hüüdnimega Väike Guilin) Ipohis, maalitud puitmajadega paekivist küngaste ja koobaste vahel asuva järve ümber.[133][134] Teine etniline Hiina kultuuriline keskus Perakis on Bercham, mida 1950. aastatel kantoni keeles algselt nimetati Wo Tau Kokiks. Piirkond oli varem tinakaevanduskeskus, millest sai Briti ajastul ka üks Malai etniliste hiinlaste ümberpaigutamispunkte vastavalt valitsuse Briggs’i plaanile neid kommunistliku mõju eest kaitsta.[135][136] Peraki malai, hiina ja india kogukondadel, mis esindavad kolme peamist etnilist rühma, on igaühel oma traditsioonilised kunsti- ja tantsuühingud, et hoida ja säilitada oma kultuuripärandit.[137]

Rahvusköök

muuda
 
Ipohi valge kohv, Peraki signatuurjook[138]

Erinevate kultuuride sulatuspotina pakub Perak mitmeid rahvuskööke. Lemang, malai delikatess, mis on valmistatud bambustorus aeglasel tulel keedetud kleepuvast riisist, on osariigis väga populaarne. Seda serveeritakse peamiselt Eid al-Fitri (Hari Raya Aidilfitri) ja Eid al-Adha (Hari Raya Haji) pidustuste ajal koos rendangiga.[139] Arvatakse, et selle valmistamismeetod tuleneb osaliselt Peraki põlisrahvalt. Teine populaarne malai delikatess on tempoyak, duriani ekstrakt, mida säilitatakse ja hoitakse traditsioonilises urnis. Tavaliselt segatakse seda tšilliga ja süüakse teiste roogadega. Hiina köök on Perakis väga levinud, kuna osariigi ajalugu on sajandeid Hiina rände ja kaubandussuhtega läbi põimunud. See oli traditsiooniliselt populaarne peamiselt Ipohis. Üle 2000-aastase kokkupuute kaudu Indiaga levis India köögi mõju ka Perakis. Osariik on eriti tuntud Bali pomelo tootjana. Selle vilja tutvustas Peraki neljas Briti elanik Hugh Low, kes tõi seemikud naabruses asuvast Madalmaade Ida-Indiast ja jagas neid nii Penangis kui ka Perakis (peamiselt Tambunis).[140] Teised piirkonnad on tuntud ka oma põllumajandusliku tootmise poolest: Bidor oma guajaavi, Hulu Perak duriani, Menglembu maapähkli ja Tapah petai poolest.[141] Ipohi valge kohv, populaarne Malaisia jook, pärineb Ipohist.[138]

Geograafia ja loodus

muuda

Geograafia

muuda

Peraki osariigi pindala on 20 976 km2, see asub Malaka poolsaare lääneosas Malaka väina rannikul.[142] Osariigi majandusvöönd ulatub väina.[143] Perak on Malaisia Malaka poolsaare suuruselt teine ning kogu Malaisias neljas osariik.[144] Osariigi rannikujoon on 230 km pikk, nendest 140 on mõjutatud murrutusest, mille põhjusteks on mangroovimetsade raadamine, kaevandustegevused rannikul, jõgede setete liikumise piiramine hüdroinseneeria projektidega ning sadamate ja muulide rajamine rannikusetete liikumisele ette.[145] Mangroovmetsad kasvavad mööda enamust Peraki rannikujoonest, välja arvatud elurikkal Pangkori saarel, kus asuvad mitmed metsade kaitsealad.[146]

Perak asub ekvatoriaalses kliimavöötmes, kliima on üldiselt kuum, niiske ning märg, aastas esineb silmapaistvalt palju sademeid[147]. Aastas kuu keskmine temperatuur oluliselt ei muutu, jäädes 30 ja 32°C vahele.[148] Õhuniiskus ületab tihti 80%. Aastane sademete hulk on umbes 3000 mm[149], osariigi keskosas isegi 5000 mm. Perakis esineb kaks mussooniperioodi aastas: kirde ja kagu mussoonid.[150] Kirde mussoonide aastaaeg esineb novembrist märtsini, kagu hooaeg maist septembrini, üleminekukuudeks nende vahel on aprill ja juuni. Kirde mussoonid toovad endaga kaasa tugevad vihmasajud, eriti Hulu Peraki ülemistes osades, suured sademed toovad endaga kaasa üleujutusi.[151] Kagu mussoonide väikest mõju on märgata Kinta orus, olgugi, et Peraki lõunapoolsetel rannikualadel esineb kohati äikesetorme, tugevat vihmasadu ning tugevaid puhangulisi tuuli varahommikuil[152].

Rannikul asuvad suured sood Peraki keskosa ning Selangori vahel.[153] Peraki metsad katavad 1 027 404 hektarit, millest 939 403 ha on metsamaa, 41 616 on mangroovid ning 2116 metsaistandused.[154] Kaitsealuseid metsi on osariigis 995 284 ha.[155]

Peraki geoloogias esinevad paleosoikumist, mesosoikumist ning ka kainosoikumist pärinevad setted ja settekivimid ning graniitne aluskivim.[156] Kolm rannikuga paralleelselt asetsevat mäeahelikku jaotavad osariigi kolmeks tasandikuks: Kinta, Larut ja Perak. Titiwangsa mäeahelik jookseb mööda Peraki idapiiri, selle kõrgeim tipp on 2183 m kõrgune Korbu mägi, mis asub Kinta ringkonnas Kelantani osariigi piiri ääres.[157] Korbu on kogu Malaka poolsaare kõrguselt teine mägi.[158] Teised Peraki mäeahelikud on Bintangi mäed ning Keldedangi mäeahelik.[159] Suur osa tasandikest on kaetud jõesetete ehk alluuviumiga, hajuti esinevad settekivimid.[160]

Lai võrgustik jõgesid algab sisemaalt mäeahelikelt ja küngastelt. Peraki piirideks Kedahi, Penangi ning Selangori osariikidega on jõed, muuhulgas Bernami ja Keriani jõgi. Perakil on 11 suurt valglat, mille pikkus on üle 80 km, nendest suurim on Peraki jõe valgla pindalaga, mis moodustab kogu osariigi pindalast umbes 70%[161]. Peraki jõe pikkus on Malaka poolsaarel pärast Pahangi jõe teine.[162] Peraki jõe valgla algab mägedest Peraki, Kelantani ning Yala piiril ning lookleb kuni Malaka väinani.

  • Peraki maastikud
  •  
    Korbu mäe tipp
  •  
    Tasik Cermini järv Ipohis
  •  
    Peraki jõgi
  •  
    Teluk Ketapangi rand

Elurikkus ning selle kaitse

muuda

Peraki vihmametsad on väga kõrge elurikkusega. Osariigi põhiline rahvuspark, Kuninglik Belumi rahvuspark, laotub osariigi põhjaosas 117 500 hektaril. Föderaalvalitsus väljastas aastal 2012 pargile rahvuspärandi objekti tiitli ning see lisati 2017. aastal UNESCO maailmapärandi ootenimistusse.[163]

 
Piirkonnas elutsev kärnkonn Megophrys aceras

Kaitsealal elavad 18 liiki konni ning kärnkonni, 67 liiki madusid, üle 132 liigi mardikaid, 28 liiki tsikaade, 97 liiki ööliblikaid, 41 liiki kiililisi.[164] Samuti on Kuninglik Belumi rahvuspark elupaigaks umbes 304 kohalikule ning rändlinnuliigile, sealhulgas kolme Pangori saare kaitseala endeemsetele linnuliikidele.[165] Ala asustavad kümme sarvnoka liiki, esineb suuri silenokk-sarvlinnu parvesid. Imetajatest esineb gaur, india elevant ja tiigri malai alampopulatsioon.[166]

Taimeliikidest on esindatud üle 3500 seemnetaime, millest paljud on endeemsed.[167] Samuti on leitud 89 liiki samblaid, 48 sooneostaimede taksonit.[168] Piirkonnas kasvab hulgaliselt vähemalt kaks raitlille liiki.[169]

Pulau Sembilan (Üheksa Saare) rahvuspark Lääne-Perakis katab 214 800 hektarit. Selle korallrahud pakuvad elupaika erinevatele kalaliikidele. Samuti elavad osariigis 173 liiki mageveekalu.[170]

 
Vaade Belumi rahvuspargile

Teine looduslik vaatamisväärsus on tinakaevanduste tiigid Kinta ringkonnas, millest loodi osariigi park 2016.[171] Kinta Looduspark, Peraki kolmas riigipark katab 395 ha. Peraki valitsus on väljendanud oma pühendumust metsade kaitseks, et tagada sealsete ohustatud liikide püsimine ning kaitsta elurikkust.[172] Peraki metsandusosakond on riigiasutus, mis vastutab metsa majandamise ning kaitse eest.[173] 2013. aastal istutas riik 10,9 miljonit puud “26 miljoni puu istutamise programmi: üks kodanik, üks puu” raames, mis on seotud üleilmse Maa päevaga.[174]

Keskkonnaprobleemid

muuda

Perakis on laialt levinud mangroovide ja mudaste laugmadalike maakasutuse muutmine majanduslikeks või elukohta pakkuvatel eesmärkidel on tekitanud rannikulindude arvukuse kiire vähenemise, kogu Malaka poolsaare lindude kaost 86% on toimunud Peraki rannikualadel.[175] Kaitsealadel levinud salaküttimine on põhjustanud vähenemise ka imetajate populatsioonides, eriti kriitiline on olukord tiigritega.[176] Perak State Park Corporationi andmetel oli 2019. aastal osariigi kahes rahvuspargis: Belumis ning Temenggoris alles vaid 23 tiigrit.[177] Osariigi valitsust on samuti süüdistatud puidu- ning palmiõlitööstuse laiendamiseks kaitsealade hävitamises osalemises.[178] Alates 2009. aastast on üle 9000 ha kaitsealuseid metsi riikliku kaitse alt välja arvatud, hilisemad väljaarvamised on toimunud Bikami alalisel metsakaitsealal 2013. aasta juulis.[179]

Mitmed riigis lubatud majandustegevused on põhjustanud keskkonnakahjusid. Sealhulgas on aset leidnud paljude Peraki jõgede reostumine, mis vajavad suuremahulist veepuhastust vee väga suure saastatuse tõttu.[180][181][182] Aastate 1982 ning 1994 vahel olid valitsusorganid segatud Bukit Merah radioaktiivse reostuse juhtumisse, kiirgusega kokkupuute tagajärjel suri 7 elanikku sünnidefektide või leukeemia tõttu.[183] Asjas osaliseks olev tehas suleti ning puhastati alles pärast pikka kohtuvaidlust kannatada saanute ning rahvusvahelise surve tagajärjel.[184] Omanikfirmad, osariigi valitsus ega föderaalne valitsus pole endiselt reostuse eest vastutust võtnud.[185]

Kuigi Perakis on Malaka poolsaare osariikidest kõige suurem arv mangroovimetsade kaitsealasid, Matangi mangroovides on 19 kaitseala, siis suurenev reguleerimata mangroovimetsade raadamine akvakultuuri projektideks ning elurajoonide rajamiseks põhjustab olulist murrutuse suurenemist.[186] Rahvaarvu pidev kasv ning majanduslikud huvid on kaasa toonud suure osa mangroovimetsade mahavõtmise, et kasutada maad muuks otstarbeks.[187]

Rahvastik

muuda
 
Peraki osariigi rahvastikupüramiid 2020. aasta rahvaloenduse järgi

Demograafilised parameetrid

muuda

2020. aastal korraldatud Malaisia rahvaloenduse alusel elas Peraki osariigis 2 496 041 inimest, kellest 52,1% olid mehed ning 47,9% olid naised. 94,7% rahvastikust olid Malaisia kodakondsed 5,3% rahvastikust Malaisia kodakondsus puudus. Leibkondade arv oli 672 855, keskmine leibkonna suurus oli 3,6 inimest. Keskmine aastane rahvaarvu kasv on 2024. aastal 1,1%.[188] Linna- ning maaelanikkonna osakaal oli vastavalt 72 ning 28%.[189]

2020. aastal oli rahvastikust tööealisi 67,9%, lapsi 23,2% ning eakaid 8,9%, abielus oli 55,6%, abiellumata 36,3%, lesed 6,4% ning lahutatud 1,8%.[190] Absoluutne vaesus on osariigis hüppeliselt vähenenud 48,6% (1970) 7,5% peale (2022)[191], Gini koefitsient on muutunud 1974. aasta 0,452 tasemelt kuni 0,368 aastal 2022, seega on ebavõrdsus osariigis langenud.[192]

2023. aasta oli Perakis 30 759 elussündi ning sündimuskordaja oli 12,1, surnultsünde oli samal aastal 159 ning surnultsünde 1000 elussünni kohta oli 5,1, rasedusel või sünnil esinev suremus oli 35,6 surma 100 000 elussünni kohta.[193][194][195] 2023. aastal suri osariigis 20 839 inimest, suremuskordaja oli 8,2.[196]

 
Orang asli põlisrahvas traditsioonilistes rõivastes

Kõige suurema rahvaarvuga osariigi ringkond oli Kinta 888 767 elanikuga, sellele järgnesid Larut Dan Matang 269 584 elanikuga ning Manjung 246 977 elanikuga.[197] Rahvastikutihedus oli 118 inimest ruutkilomeetri kohta[189], see on kõrgem rannikul ning tasandikel ning madalam sisemaal, kus elavad peamiselt hajusalt orang asli põliselanikud.[198]

2024. aastal on Peraki rahvaarv 2 569 600 inimest.[1]

Etnilised ja religioossed grupid

muuda

2015. aasta andmetel oli tollasest 2 477 700 elanikust malaid 1 314 400 (53,0%), hiinlased 713 000 (28,8%), indialased 293 300 (11,8%), teised bumiputerad (piirkonna põlisrahvad) 72 300 (3,0%) ning teised kodanikud 10 500 (0,4%), mittekodanikke oli 74 200 (3,0%).[199] Hiinlaste ning indialaste osakaal on Perakis võrreldes naaberosariikidega suurem.[200] Elanikkonna usuline määratlus jaguneb järgmiselt: moslemeid 57,9%, budiste 24,2%, hindusid 9,7%, ateiste 4,0%, kristlasi 3,0% ning muude religioonide esindajaid 1,3%.[201]

Majandus

muuda
 
Kaluriküla Kuala Sepetangis, põllumajandus ja eriti kalandus on üks põhilisi Peraki majandussektoreid

Alates 1980. aastatest alustas Perak majanduslikku üleminekut primaarsektorist, kus aastakümneid teenis tulu tina kaevandamisega.[202][203] 2006. aasta alguses asutas osariigi valitsus Peraki investeeringute haldamise keskuse (InvestPerak), mis toimib tootmis- ja teenindussektori investorite kontaktpunktina.[204] Osariigi majandus tugineb täna peamiselt teenindussektorile.[205] 2017. aastal panustas turismisektor osariigi sisemajanduse koguprodukti 201,4 miljardit RM (14,9%).[206]

Üheteistkümnenda Malaisia plaaniga (11MP) on riik seadnud oma viieaastase 2016–2020 arengukava raames mitmed eesmärgid, sealhulgas Lõuna-Peraki majandusarengu eesmärgid.[207] 2017. aastal koostati osariigi majandusarengu edendamiseks ka 20-aastane üldplaan, mille hõlmab kuni 30 miljardit RM.[208][209]

2018. aasta esimeses kvartalis laekus osariigile investeeringuid kokku 249,8 miljonit RM.[210] Aasta hiljem olid investeeringud 2019. aasta esimeses kvartalis kasvanud 1,43 miljardi RM-ni. Perak on investeeringute koguväärtuselt Penangi, Kedahi, Johori ja Selangori järel viiendal kohal. 2018. aastal kavandati investeeringuid 1,9 miljardit RM mitmete tootmisprojektide elluviimiseks ja nendega seotud tehaste ehituseks.[211]

Alates 2005. aastast on Perak teinud jõupingutusi, et jääda Malaisia suurimaks põllumajandustootjaks.[212] 2008. aastal püüdis riik legaliseerida krevettide kasvatamise tööstust, mis asus peamiselt Peraki lääneosas ja mis tegutses ka Tanjung Tualangis.[213][214][215] 2016. aastal osales 17 589 Peraki noort Peraki põllumajandussektoris mitmesuguste riiklike algatuste elluviimises.[216] 2019. aastal käivitas Perak State Agriculture Development Corporation (SADC) projekti Perak AgroValley, et suurendada osariigi põllumajanduslikku tootmist. See algatus hõlmab Bukit Sapi Mukim Lenggongi piirkonnas 1983,68 hektari suurust ala.[217][218] Enamik Peraki mahajäetud tinakaevandusjärvi pakuvad sobivat keskkonda mageveekalade paljunemiseks. 65% mahajäetud kaevandustest on kasutatud kalatööstuses, 30% kalast eksporditakse naaberriikidesse Singapuri ja Indoneesiasse.[219] Põllumajanduse tootlikkuse edasiseks parandamiseks ja kasvava nõudluse rahuldamiseks kavatseb riik laiendada köögiviljade, lillede, kookospähkli, palmiõli, duriani ja mango kasvatamist erinevates piirkondades kogu Perakis.[220] Ehitussektor andis 2015. aastal Peraki majanduskasvust 5,6%, langedes järgneval aastal 4,0%-le.[221]

Turism

muuda
 
Sild Kuninglikus Belumi vihmametsas

2018. aastal oli osariik Malaisia siseturistide seas Pahangi osariigi järel populaarsuselt teine sihtkoht.[222] Peraki vaatamisväärsuste hulka kuuluvad kuninglik Kuala Kangsari linn ja selle ikoonilised ehitised, nagu Iskandariah palee, Pavilioni Väljaku torn, Peraki kuninglik muuseum, Sultan Azlan Shahi galerii ja Ubudiah mošee.[223][224][225] Briti koloniaalpärand Perakis hõlmab Birchi memoriaalkellatorni, Ipohi ülemkohust, Ipohi raudteejaama, Ipohi raekoda ja vana postkontorit, Kellie lossi, Majestic Station hotelli, Peraki osariigi muuseumit, St. Johni kirikut ja Taipingi järve aedu.[226][227] Kohaliku malai vabadusvõitluse ajaloosündmusi meenutatakse Pasir Salaki ajalookompleksis.[228][229] Peamiselt pealinnas Ipohis on ka mitmeid ajaloolisi hiina kultuuri vaatamisväärsusi.[230] Nende hulka kuulub Darul Ridzuani muuseumihoone, endise jõuka Hiina tinakaevuri mõis; Han Chin Pet Soo, endine Hakka kaevurite klubi ja Teluk Intani kaldus torn.[227][231]

Osariigis asub ka mitmeid looduslikke vaatamisväärsusi, sealhulgas linnukaitsealasid, koopaid, metsakaitsealasid, saari, lubjakivikaljusid, mägesid ja valgeid liivarandu. Looduslike paikade hulgas on Bandingi saar, Belum-Temengori metsakaitseala, Kek Lok Tongi koobastempel ja Zen aiad, Kinta looduspark, Matangi mangroovimetsa kaitseala, Yong Belari mägi, Pangkori saar, Tempurungi koobas ja Ulu Kinta metsakaitseala.[232][233][234][235] Vabaaja veetmiseks sobivad hästi ka mitmed kohalikud kuumaveeallikad, looduspargid, kuurortid ja lõbustuspargid.[236][237]

Viited

muuda
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Government of Malaysia. "Population Table: States | data.gov.my". data.gov.my (Briti inglise). Vaadatud 10. novembril 2024.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Tang Ruxyn (26. aprill 2017). "The Stories And Facts Behind How The 13 States Of Malaysia Got Their Names". Says.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 13. jaanuar 2018. Vaadatud 8. septembril 2019.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 "Dokumen Gazetir (Perak Darul Ridzuan – Sejarah)" [Gazette Document (Perak Darul Ridzuan - History)] (malai). Geographical Names Database of Malaysia. Originaali arhiivikoopia seisuga 9. september 2019. Vaadatud 9. septembril 2019.
  4. ↑ Mall:Cite dictionary
  5. ↑ Richard Beck (1909). The Nature of Ore Deposits. Hill Publishing Company. Lk 634–.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 "Origin of Place Names – Perak". National Library of Malaysia. 2000. Originaali arhiivikoopia seisuga 9. mai 2012. Vaadatud 8. septembril 2019.
  7. ↑ "The History of Perak". Perak Tourism. 14. november 2014. Originaali arhiivikoopia seisuga 8. september 2019. Vaadatud 8. septembril 2019.
  8. ↑ George Bryan Souza; Jeffrey Scott Turley (20. november 2015). The Boxer Codex: Transcription and Translation of an Illustrated Late Sixteenth-Century Spanish Manuscript Concerning the Geography, History and Ethnography of the Pacific, South-east and East Asia. BRILL. Lk 475–. ISBN 978-90-04-30154-2.
  9. ↑ Bagyo Prasetyo; Retno Handini (2001). Sangiran: Man, Culture, and Environment in Pleistocene Times. Yayasan Obor Indonesia. Lk 189–. GGKEY:FYGSB5XXWPX.
  10. ↑ Sanz, Nuria (27. oktoober 2014). Human origin sites and the World Heritage Convention in Asia. UNESCO. Lk 212–. ISBN 978-92-3-100043-0.
  11. ↑ Rosli Saad (2016). Geophysical Studies Of Bukit Bunuh Meteorite Crater Evidence (Penerbit USM). Penerbit USM. Lk 25–. ISBN 978-967-461-004-3.
  12. ↑ Zuraina Majid (2005). The Perak man and other prehistoric skeletons of Malaysia. Penerbit Universiti Sains Malaysia. ISBN 978-983-3391-12-7.
     • Stephen Oppenheimer (1. märts 2012). Out of Eden: The Peopling of the World. Little, Brown Book Group. Lk 115–. ISBN 978-1-78033-753-1.
     • Vicki Cummings; Peter Jordan; Marek Zvelebil (2014). The Oxford Handbook of the Archaeology and Anthropology of Hunter-gatherers. Oxford University Press. Lk 348–. ISBN 978-0-19-955122-4.
  13. ↑ "Prehistoric find in Perak cave". The Star. 21. juuli 2005. Vaadatud 15. septembril 2019.
  14. ↑ 14,0 14,1 14,2 14,3 14,4 14,5 "Brief History of Perak State". Government of Perak. Originaali arhiivikoopia seisuga 7. september 2019. Vaadatud 7. septembril 2019.
  15. ↑ Noel Hidalgo Tan; Stephen Chia (2011). "Current Research on Rock Art at Gua Tambun, Perak, Malaysia". Centre for Global Archaeological Research, Universiti Sains Malaysia, Bulletin of the Indo-Pacific Prehistory Association. 17 (2): 93–108 (1–16). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 10. oktoober 2019 – cit. via University of Washington Libraries.
  16. ↑ Dominik Bonatz; Andreas Reinecke; Mai Lin Tjoa-Bonatz (1. jaanuar 2012). Crossing Borders: Selected Papers from the 13th International Conference of the European Association of Southeast Asian Archaeologists. NUS Press. Lk 181–. ISBN 978-9971-69-642-9.
  17. ↑ Christina Koh (4. detsember 2006). "Gua Tambun rediscovered". The Star. Vaadatud 16. septembril 2019.
  18. ↑ Journal of the Malaysian Branch of the Royal Asiatic Society. The Branch. 1936.
  19. ↑ Monographs on Malay Subjects. 1941.
  20. ↑ Mazwin Nik Anis (8. veebruar 2005). "Lost city is 'not Kota Gelanggi'". The Star. Originaali arhiivikoopia seisuga 14. jaanuar 2018. Vaadatud 10. oktoobril 2019.
  21. ↑ Richard James Wilkinson; Cuthbert Woodville Harrison (1908). "Events Prior to British Ascendancy ...: Notes on Perak History ..." Harvard University. J. Russell at the F.M.S. gov't press, Internet Archive. Lk 59. Vaadatud 16. septembril 2019.
  22. ↑ Khoo Kay Kim (1986). "The Perak Sultanate: Ancient and Modern". Journal of the Malaysian Branch of the Royal Asiatic Society. 59 (1): 1–26. JSTOR 41493032.
  23. ↑ 23,0 23,1 23,2 23,3 23,4 Commercial Relations of the United States with Foreign Countries During the Years ... U.S. Government Printing Office. 1904. Lk 486–488.
  24. ↑ 24,0 24,1 24,2 24,3 24,4 24,5 24,6 24,7 Alan Teh Leam Seng (8. juuli 2018). "The story behind Malaysia's second oldest sultanate uncovered". New Straits Times. Vaadatud 7. septembril 2019.
  25. ↑ "Senarai Sultan Perak" [List of Sultans of Perak] (malai). The Administration Office of His Majesty the Sultan of Perak. Originaali arhiivikoopia seisuga 7. september 2019. Vaadatud 7. septembril 2019.
  26. ↑ 26,0 26,1 "Tok Temong (Keramat Tok Temong)" (malai). The Administration Office of His Majesty the Sultan of Perak. Originaali arhiivikoopia seisuga 15. oktoober 2019. Vaadatud 15. oktoobril 2019.
  27. ↑ Paulo Jorge de Sousa Pinto (2012). The Portuguese and the Straits of Melaka, 1575-1619: Power, Trade, and Diplomacy. NUS Press. ISBN 978-967-9948-51-6.
  28. ↑ Mohamad Rashidi Pakri; Nik Haslinda Nik Hussain (2017). Klian Intan: Perlombongan Bijih Timah dan Perkembangan Sosioekonomi (Penerbit USM) [Klian Intan: Tin Mining and Socio-Economic Development (USM Publisher)] (malai). Penerbit USM. Lk 35–. ISBN 978-967-461-134-7.
  29. ↑ 29,0 29,1 29,2 29,3 29,4 29,5 Barbara Watson Andaya (11. november 1982). History Of Malaysia. Macmillan International Higher Education. Lk 61–117. DOI:10.1007/978-1-349-16927-6. ISBN 978-1-349-16927-6.
  30. ↑ The Asiatic Journal and Monthly Register for British and Foreign India, China, and Australia. Parbury, Allen, and Company. 1841. Lk 152–.
  31. ↑ 31,0 31,1 Charles Otto Blagden (1925). British Malaya, 1824-67. Methodist Publishing House.
  32. ↑ 32,0 32,1 32,2 32,3 32,4 Duncan Stearn (25. märts 2019). Slices of Thai History: From the curious & controversial to the heroic & hardy. Proglen Trading Co., Ltd. Lk 56–. ISBN 978-616-456-012-3.
  33. ↑ 33,0 33,1 Om Prakash (28. juuni 1998). European Commercial Enterprise in Pre-Colonial India. Cambridge University Press. Lk 235–. ISBN 978-0-521-25758-9.
  34. ↑ Ali Hasymy (1977). 59 [i.e. Limapuluh sembilan] tahun Aceh merdeka di bawah pemerintahan ratu [59 [i.e. Fifty nine] years of Aceh independence under the rule of queen] (indoneesia). Bulan Bintang.
  35. ↑ Sher Banu. A Latiff Khan (27. aprill 2018). Sovereign Women in a Muslim Kingdom. Flipside Digital Content Company Inc. Lk 106–. ISBN 978-981-325-005-5.
  36. ↑ 36,0 36,1 36,2 36,3 36,4 "Kota Belanda, Pulau Pangkor". National Archives of Malaysia. Originaali arhiivikoopia seisuga 11. veebruar 2015. Vaadatud 12. septembril 2019.
  37. ↑ Sher Banu. A Latiff Khan (2009). "Rule Behind the Silk Curtain: The Sultanahs of Aceh 1641-1699" (PDF). Centre for Editing Lives and Letters (Cell) Queen Mary University of London. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 12. september 2019. Vaadatud 12. septembril 2019 – cit. via CORE.
  38. ↑ Journal of the Malaysian Branch of the Royal Asiatic Society. The Branch. 1936.
  39. ↑ 39,0 39,1 Andaya, Barbara Watson (1982). A history of Malaysia. St Martin's Press. Lk 87.
  40. ↑ "Sultan Muzaffar Shah III Of Perak Signed The Treaty Of Dutch Monopoly Over Trading Of Tin In Perak". National Archives of Malaysia. 25. juuni 1747. Originaali arhiivikoopia seisuga 15. september 2019. Vaadatud 15. septembril 2019.
  41. ↑ Andaya, Barbara Watson (1982). A History of Malaysia (inglise). New York: St. Martin's Press. Lk 87–88. ISBN 978-0-312-38120-2.
  42. ↑ 42,0 42,1 Joachim Schliesinger (5. september 2017). Traditional Slavery in Southeast Asia and Beyond. Booksmango. Lk 186–. ISBN 978-1-64153-020-0.
  43. ↑ 43,0 43,1 43,2 43,3 43,4 Khoo Salma Nasution; Abdur-Razzaq Lubis (2005). Kinta Valley: Pioneering Malaysia's Modern Development. Areca Books. Lk 5, 225, 228 and 310. ISBN 978-983-42113-0-1.
  44. ↑ Khoo Kay Kim (1972). The Western Malay States, 1850-1873: the effects of commercial development on Malay politics. Oxford University Press. Lk 39–.
  45. ↑ Vincent Todd Harlow (1964). The founding of the Second British Empire, 1763-1793. Longmans.
     • Cheah Boon Kheng (2007). New Perspectives and Research on Malaysian History: Essays on Malaysian Historiography. MBRAS. ISBN 978-967-9948-40-0.
     • Frédéric Durand; Richard Curtis (28. veebruar 2014). Maps of Malaysia and Borneo: Discovery, Statehood and Progress. Editions Didier Millet. Lk 52–. ISBN 978-967-10617-3-2.
  46. ↑ ʻUdomsombat (Lūang.) (1993). Rama III and the Siamese expedition to Kedah in 1839: the Dispatches of Luang Udomsombat. Center for Southeast Asian Studies, Monash University. Lk 2–. ISBN 978-0-7326-0521-6.
  47. ↑ 47,0 47,1 47,2 47,3 L. Richmond Wheeler (19. märts 2019). The Modern Malay. Taylor & Francis. Lk 50–70. ISBN 978-0-429-60316-7.
  48. ↑ 48,0 48,1 48,2 Kobkua Suwwannathat-pian (1999). "A Brief Moment in Time: Kedah-Siam Relations Revisited". Journal of the Malaysian Branch of the Royal Asiatic Society. 72 (2): 65–90. JSTOR 41493393.
  49. ↑ Anuar Nik Mahmud (Nik.) (1. jaanuar 1999). Sejarah perjuangan Melayu Patani, 1785-1954 [History of the Patani Malay struggle, 1785-1954] (malai). Penerbit Universiti Kebangsaan Malaysia. ISBN 978-967-942-443-0.
  50. ↑ Karl R. DeRouen; Paul Bellamy (2008). International Security and the United States: An Encyclopedia. Greenwood Publishing Group. Lk 804–. ISBN 978-0-275-99255-2.
  51. ↑ 51,0 51,1 51,2 Sharom Ahmad (1971). "Kedah-Siam Relations, 1821-1905" (PDF). Lk 97–99. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 10. september 2019. Vaadatud 10. septembril 2019 – cit. via Siamese Heritage Trust.
  52. ↑ The Asiatic Journal and Monthly Register for British and Foreign India, China, and Australia. Parbury, Allen, and Company. 1841. Lk 153–.
  53. ↑ 53,0 53,1 J. G. de Casparis; Hermanus Johannes de Graaf; Joseph Kennedy; William Henry Scott (1900). Geschichte. BRILL. Lk 137–141. ISBN 90-04-04859-6.
  54. ↑ 54,0 54,1 "The Treaty Between The States Of Selangor And Perak". National Archives of Malaysia. 11. juuli 1823. Originaali arhiivikoopia seisuga 15. september 2019. Vaadatud 15. septembril 2019.
  55. ↑ 55,0 55,1 55,2 Peter James Begbie; Diptendra M. Banerjee (1834). The Malayan Peninsula: Embracing Its History, Manners and Customs of the Inhabitants, Politics, Natural History, Etc. from Its Earliest Records. Vepery Mission Press. Lk 85–.
  56. ↑ 56,0 56,1 56,2 56,3 Daniel George Edward Hall (1. mai 1981). History of South East Asia. Macmillan International Higher Education. Lk 554–555. ISBN 978-1-349-16521-6.[alaline kõdulink]
  57. ↑ 57,0 57,1 "The Surrender of Reman Occupied Districts To Perak". National Archives of Malaysia. 16. juuli 1909. Originaali arhiivikoopia seisuga 13. september 2019. Vaadatud 10. septembril 2019.
  58. ↑ 58,0 58,1 Roger Kershaw (4. jaanuar 2002). Monarchy in South East Asia: The Faces of Tradition in Transition. Routledge. Lk 189–. ISBN 978-1-134-66707-9.
  59. ↑ Monographs on Malay Subjects. 1933.
  60. ↑ Ismail Mohd. Abu Hassan; Hakimah Haji Yaacob; Khairatul Akmar Ab. Latif (2004). Introduction to Malaysian legal history. Ilmiah Publishers. ISBN 978-983-3074-23-5.
  61. ↑ 61,0 61,1 Derek Mackay (24. märts 2005). Eastern Customs: The Customs Service in British Malaya and the Hunt for Opium. I.B.Tauris. Lk 10–. ISBN 978-0-85771-230-1.
  62. ↑ Joginder Singh Jessy (1963). History of Malaya, 1400-1959. Jointly published by the United Publishers and Peninsular Publications. Lk 82–.
  63. ↑ Harry Miller (1966). A short history of Malaysia. F.A. Praeger. Lk 79–.
  64. ↑ Virginia Thompson (1941). Thailand, the new Siam. The Macmillan company. Lk 150–. ISBN 9780598971814.
  65. ↑ "Signing of the Anglo-Dutch Treaty (Treaty of London) of 1824 [17 March 1824]". National Library Board, Singapore. Originaali arhiivikoopia seisuga 16. september 2019. Vaadatud 16. septembril 2019.
  66. ↑ 66,0 66,1 "British-Siam Negotiation". National Archives of Malaysia. 31. juuli 1825. Originaali arhiivikoopia seisuga 13. september 2019. Vaadatud 10. septembril 2019.
  67. ↑ 67,0 67,1 "Selangor-English Peace And Friendship Treaty". National Archives of Malaysia. 20. august 1825. Originaali arhiivikoopia seisuga 10. september 2019. Vaadatud 10. septembril 2019.
  68. ↑ Daniel George Edward Hall (1974). Henry Burney: A Political Biography. Oxford University Press. ISBN 978-0-19-713583-9.
  69. ↑ Thongchai Winichakul (1997). Siam Mapped: A History of the Geo-Body of a Nation. University of Hawaii Press. Lk 62–. ISBN 978-0-8248-1974-3.
  70. ↑ Khoo Kay Kim (1983). "Succession to the Perak Sultanate". Journal of the Malaysian Branch of the Royal Asiatic Society. 56 (2): 7–29. JSTOR 41492955.
  71. ↑ Mervyn Llewelyn Wynne (2000). Triad Societies: Western Accounts of the History, Sociology and Linguistics of Chinese Secret Societies. Taylor & Francis. Lk 282–. ISBN 978-0-415-24397-1.
  72. ↑ Simon Groenveld; Michael Joseph Wintle; Anglo-Dutch Historical Conference (1992). State and Trade: Government and the Economy in Britain and the Netherlands Since the Middle Ages; [papers Delivered to the Tenth Anglo-Dutch Historical Conference, Nijmegen, 1988]. Walburg Press. Lk 117–. ISBN 978-90-6011-794-1.
  73. ↑ Arthur Cotterell (4. august 2011). Western Power in Asia: Its Slow Rise and Swift Fall, 1415 - 1999. John Wiley & Sons. Lk 383–. ISBN 978-1-118-16999-5.
  74. ↑ 74,0 74,1 74,2 "Raja Abdullah's Letter To The English Governor". National Library Board, Singapore. 30. detsember 1873. Originaali arhiivikoopia seisuga 13. september 2019. Vaadatud 13. septembril 2019.
  75. ↑ 75,0 75,1 75,2 "Pangkor Treaty is Signed [20 January 1874]". National Library Board, Singapore. Originaali arhiivikoopia seisuga 13. september 2019. Vaadatud 13. septembril 2019.
  76. ↑ Anthony Webster (31. detsember 1998). Gentleman Capitalists: British Imperialism in Southeast Asia, 1770-1890. I.B.Tauris. Lk 182–. ISBN 978-1-86064-171-8.
  77. ↑ The Directory & Chronicle for China, Japan, Corea, Indo-China, Straits Settlements, Malay States, Sian, Netherlands India, Borneo, the Philippines, &c: With which are Incorporated "The China Directory" and "The Hong Kong List for the Far East" ... Hong Kong Daily Press Office. 1912. Lk 1388–1389.
  78. ↑ "J.W.W. Birch, The Resident Of Perak Was Killed". National Archives of Malaysia. 2. november 1875. Originaali arhiivikoopia seisuga 16. september 2019. Vaadatud 16. septembril 2019.
  79. ↑ Deryck Scarr (2000). Seychelles Since 1770: History of a Slave and Post-slavery Society. C. Hurst & Co. Publishers. Lk 106–. ISBN 978-1-85065-363-9.
  80. ↑ Julien Durup (11. juuli 2010). "The Innocent Sultan of Perak in the Seychelles". Seychelles Weekly. Originaali arhiivikoopia seisuga 16. september 2019. Vaadatud 16. septembril 2019.
  81. ↑ 81,0 81,1 Cheah Boon Kheng (1991). "Letters From Exile — Correspondence of Sultan Abdullah of Perak from Seychelles and Mauritius, 1877—1891". Journal of the Malaysian Branch of the Royal Asiatic Society. 64 (1): 33–74. JSTOR 41493172.
  82. ↑ "Pardon Application Documents Sultan Abdullah, Perak". National Archives of Malaysia. 31. juuli 1825. Originaali arhiivikoopia seisuga 6. veebruar 2019. Vaadatud 10. septembril 2019.
  83. ↑ Emily Sadka (1954). "The Journal of Sir Hugh Low, Perak, 1877". Journal of the Malayan Branch of the Royal Asiatic Society. 27 (4): 1–108. JSTOR 24249161.
  84. ↑ 84,0 84,1 Susan M. Martin (2004). The Up Saga. NIAS Press. Lk 26–. ISBN 978-87-91114-51-9.
  85. ↑ 85,0 85,1 Azrai Abdullah; Izdihar Baharin; Rizal Yaakop (2012). "The Transformation of Perak's Political and Economic Structure in the British Colonial Period in Malaya (1874-1957)" (PDF). Malaysian Journal of History, Politics & Strategy, School of History, Politics & Strategy. 39 (2): 63–72. ISSN 2180-0251. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 17. september 2019 – cit. via Universiti Kebangsaan Malaysia.
  86. ↑ M Hamzah (1995). "Bab 1 (Pengenalan)" [Chapter 1 (Introduction)] (PDF) (malai). University of Malaya Students Repository. Lk 8 [7/31]. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 16. september 2019. Vaadatud 16. septembril 2019.
  87. ↑ "Anglo-Siamese Treaty Of 1909". National Archives of Malaysia. 10. märts 1909. Originaali arhiivikoopia seisuga 17. september 2019. Vaadatud 17. septembril 2019.
  88. ↑ 88,0 88,1 88,2 88,3 88,4 Joseph Kennedy (18. juuni 1987). British Civilians and the Japanese War in Malaya and Singapore, 1941-45. Palgrave Macmillan UK. Lk 26–28. ISBN 978-1-349-08691-7.
  89. ↑ Japanese Land Operations (from Japanese Sources), December 8, 1941, to June 8, 1942. Military Intelligence Service, War Department. 1942. Lk 31–.
  90. ↑ Yōji Akashi; Mako Yoshimura (1. detsember 2008). New Perspectives on the Japanese Occupation in Malaya and Singapore, 1941-1945. NUS Press. Lk 43–. ISBN 978-9971-69-299-5.
  91. ↑ United States. Army Service Forces (1944). Civil Affairs Handbook: Japan. Headquarters, Army Service Forces. Lk 3–.
  92. ↑ 92,0 92,1 Paul H. Kratoska (1998). The Japanese Occupation of Malaya: A Social and Economic History. C. Hurst & Co. Publishers. Lk 85–299. ISBN 978-1-85065-284-7.
  93. ↑ Hong Kuan Yap (1957). Perak Under the Japanese, 1942-1945. University of Malaya, Singapore.
  94. ↑ Annabel Teh Gallop (13. mai 2016). "The Perak Times: a rare Japanese-occupation newspaper from Malaya". British Library. Originaali arhiivikoopia seisuga 20. september 2019. Vaadatud 20. septembril 2019.
  95. ↑ Christopher R. Duncan (2008). Civilizing the Margins: Southeast Asian Government Policies for the Development of Minorities. NUS Press. Lk 27–. ISBN 978-9971-69-418-0.
  96. ↑ Paul Morris; Naoko Shimazu; Edward Vickers (26. märts 2014). Imagining Japan in Post-war East Asia: Identity Politics, Schooling and Popular Culture. Routledge. Lk 200–. ISBN 978-1-134-68490-8.
  97. ↑ 97,0 97,1 Paul H. Kratoska (30. aprill 2018). The Japanese Occupation of Malaya and Singapore, 1941-45: A Social and Economic History. NUS Press. Lk 299–. ISBN 978-9971-69-638-2.
  98. ↑ 98,0 98,1 98,2 Alex Chow (1. august 2014). "Force 136 (Operation Gustavus in Malaya)". National Library Board, Singapore. Originaali arhiivikoopia seisuga 2. oktoober 2019. Vaadatud 2. oktoobril 2019.
  99. ↑ Likhit Dhiravegin (1974). Siam and Colonialism, 1855-1909: An Analysis of Diplomatic Relations. Thai Watana Panich.
  100. ↑ Thak Chaloemtiarana (2007). Thailand: The Politics of Despotic Paternalism. SEAP Publications. Lk 20–. ISBN 978-0-87727-742-2.
  101. ↑ 101,0 101,1 Edward R. Kantowicz (2000). Coming Apart, Coming Together. Wm. B. Eerdmans Publishing. Lk 111–. ISBN 978-0-8028-4456-9.
  102. ↑ "Emergency Brought by Communist". National Archives of Malaysia. Originaali arhiivikoopia seisuga 1. jaanuar 2019. Vaadatud 1. oktoobril 2019.
  103. ↑ 103,0 103,1 Khoo Kay Kim (28. märts 2000). "Perak once hub of radical Malay activities". It's History. New Straits Times. Lk 12.
  104. ↑ 104,0 104,1 M. Ladd Thomas (1977). "The Malayan Communist Insurgency". Asian Affairs: An American Review. 4 (5): 306–316. DOI:10.1080/00927678.1977.10554134. JSTOR 30171520.
  105. ↑ Guan Heng Tan (2008). 100 Inspiring Rafflesians, 1823-2003. World Scientific. Lk 2–. ISBN 978-981-277-892-5.
  106. ↑ Leon Comber (2012). "The Malayan Emergency: General Templer and the Kinta Valley Home Guard, 1952—1954". Journal of the Malaysian Branch of the Royal Asiatic Society. 85 (1): 45–62. JSTOR 24894129.
  107. ↑ Leon Comber (2014). "General Sir Gerald Templer, the MCA, and the Kinta Valley Home Guard (1952–54)". General Sir Gerald Templer, the MCA, and the Kinta Valley Home Guard (1952–54). In Templer and the Road to Malayan Independence: The Man and His Time. Kd 85. ISEAS–Yusof Ishak Institute. Lk 118–138. ISBN 9789814620116.
  108. ↑ Joseph M. Fernando; Shanthiah Rajagopal (2017). "Politics, Security and Early Ideas of 'Greater Malaysia', 1945-1961". Archipel. 94 (94): 97–119. DOI:10.4000/archipel.445. S2CID 158625010.
  109. ↑ United States. Dept. of State. International Information Administration. Documentary Studies Section; United States Information Agency. Special Materials Section; United States. International Communication Agency (1964). Problems of Communism. Special Materials Section, United States Information Agency.
  110. ↑ Ramses Amer (23. mai 2016). Conflict Management and Dispute Settlement in East Asia. Routledge. Lk 52–. ISBN 978-1-317-16216-2.
  111. ↑ "Indonesia announces Konfrontasi (Confrontation) [19 January 1963]". National Library Board, Singapore. Originaali arhiivikoopia seisuga 30. juuni 2018. Vaadatud 4. oktoobril 2019.
  112. ↑ "Aggression Must be Deterred". The Age. 7. september 1964. Vaadatud 4. oktoobril 2019.
  113. ↑ "Confrontation in Borneo". NZ History. Government of New Zealand. Vaadatud 4. oktoobril 2019.
  114. ↑ Ong Weichong (3. oktoober 2014). Malaysia's Defeat of Armed Communism: The Second Emergency, 1968-1989. Routledge. Lk 66–. ISBN 978-1-317-62689-3.
  115. ↑ Hussin Mutalib; Ee Heok Kua (1993). Islam in Malaysia: From Revivalism to Islamic State?. NUS Press. Lk 10–. ISBN 978-9971-69-180-6.
  116. ↑ Norshahril Saat (2016). "Exclusivist Attitudes in Malaysian Islam Have Multifarious Roots" (PDF). ISEAS–Yusof Ishak Institute: 735 [1/12]. ISSN 2335-6677. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 23. november 2019.
  117. ↑ About • Sultan Nazrin Shah, vaadatud 10. novembril 2024
  118. ↑ Istana Iskandariah lonelyplanet.com (vaadatud 10. novembril 2024)
  119. ↑ Malaysia GE2022: Full election results, vaadatud 10. novembril 2024
  120. ↑ About: Perak State Executive Council, vaadatud 10. novembril 2024
  121. ↑ Local Authority, vaadatud 10. novembril 2024
  122. ↑ Unleashing the full power of smart services in rural Malaysia, vaadatud 10. novembril 2024
  123. ↑ Wayback Machine (PDF), 2019, originaali arhiivikoopia seisuga 17. september 2019, vaadatud 10. novembril 2024{{citation}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
  124. ↑ Rachael Lum (28. juuni 2019). "Golden Heritage: The Malaysian Art Of Gold Embroidery". Going Places Magazine. Originaali arhiivikoopia seisuga 24. oktoober 2019. Vaadatud 24. oktoobril 2019 – cit. via Malaysia Airlines.
  125. ↑ Ivan Loh (16. september 2017). "Bringing old dances to new audiences". The Star. Vaadatud 26. oktoobril 2019.
  126. ↑ "Dabus (Pengenalan)" [Dabus (Introduction)] (PDF) (malai). Ministry of Communications and Multimedia of Malaysia. 2003. Vaadatud 24. oktoobril 2019.
  127. ↑ Azmi Arifin (2015). "Traditional Malay Pottery of Kuala Kangsar: Its History and Development" (PDF). Malaysia Research. 33 (2): 113–133. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 24. oktoober 2019 – cit. via Universiti Sains Malaysia.
  128. ↑ "The Many Colours of Malaysia". Tourism Malaysia. 24. märts 2003. Originaali arhiivikoopia seisuga 25. oktoober 2019. Vaadatud 26. oktoobril 2019. The most famous product which has every tourist in awe is the labu sayong - a calabash shaped urn used during mystical rituals or simply for storing water. It's a wonder as the water stored in it is always cool. The people of Perak even have a dance called the labu sayong.
  129. ↑ Raihana Abdullah (1987). "Perak perkenal Tarian Bubu sebagai seni budaya Melayu" [Perak introduces Bubu Dance as Malay cultural art] (malai). Originaali arhiivikoopia seisuga 25. oktoober 2019. Vaadatud 26. oktoobril 2019 – cit. via University of Malaya Common Repository.
  130. ↑ "Ipoh's Old Town Revival". Travel + Leisure. 25. märts 2016. Originaali arhiivikoopia seisuga 25. oktoober 2019. Vaadatud 25. oktoobril 2019.
  131. ↑ Chan Li Lin (5. august 2011). "Untiring commitment for Cantonese opera". Sin Chew Daily. Originaali arhiivikoopia seisuga 25. oktoober 2019. Vaadatud 25. oktoobril 2019.
  132. ↑ Ngo Sheau Shi (2011). "The Shaw Brothers' Wuxia Pian: An Early Identity and Business-Cultural Connection for the Chinese in Malaya" (PDF). Malaysia Research. 29 (1): 75–93. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 25. oktoober 2019 – cit. via Universiti Sains Malaysia.
  133. ↑ Vivian Chong (24. juuli 2016). "A walk through time at Ipoh's Qing Xin Ling Leisure & Cultural Village". The Malay Mail. Originaali arhiivikoopia seisuga 26. oktoober 2019. Vaadatud 26. oktoobril 2019.
  134. ↑ Ming Teoh (19. märts 2018). "What to do at Qing Xin Ling Leisure and Cultural Village in Ipoh, Perak". Star2.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 26. oktoober 2019. Vaadatud 26. oktoobril 2019.
  135. ↑ Amanda Yeap (26. november 2015). "Bercham - former tin mining centre turned booming township". The Star. Vaadatud 26. oktoobril 2019.
  136. ↑ Amanda Yeap (16. jaanuar 2017). "Insight into Chinese culture". The Star. Vaadatud 26. oktoobril 2019.
  137. ↑ "Senarai Persatuan/Pertubuhan Tarian dan Seni Kebudayaan Kaum di Perak" [List of Ethnic Folk Dance and Cultural Arts Association/Organisation in Perak] (PDF) (malai). Department of Museums Malaysia. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 26. oktoober 2019. Vaadatud 26. oktoobril 2019.
  138. ↑ 138,0 138,1 Dave Avran (10. september 2019). "Intriguing and interesting inception of Ipoh White Coffee". Free Malaysia Today. Originaali arhiivikoopia seisuga 26. oktoober 2019. Vaadatud 26. oktoobril 2019.
  139. ↑ "Food and Cuisine". Perak Tourism. Originaali arhiivikoopia seisuga 26. oktoober 2019. Vaadatud 26. oktoobril 2019.
  140. ↑ Casey Ng (2015). "Pomelo—Citrus maxima—the indigenous mega-citrus of South-East Asia" (PDF). UTAR Agriculture Science Journal. 1. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 26. oktoober 2019 – cit. via Universiti Tunku Abdul Rahman.
  141. ↑ Zari Mahmood (1. august 2007). "Please keep pomelos special to Perak". The Star. Vaadatud 26. oktoobril 2019. Talking about fruits, Perak is one state where particular districts are known for certain fruits. Bidor is famous for the guava, Tapah the petai, Menglembu the groundnuts, Hulu Perak the durians, and of course Tambun for the pomelo.
  142. ↑ Department of Statistics Malaysia, vaadatud 9. novembril 2024
  143. ↑ Marine Regions · Malaysian Exclusive Economic Zone (EEZ), vaadatud 9. novembril 2024
  144. ↑ Wayback Machine (PDF), 2019, originaali arhiivikoopia seisuga 9. oktoober 2019, vaadatud 9. novembril 2024{{citation}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
  145. ↑ Wayback Machine (PDF), 2019, originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 14. oktoober 2019, vaadatud 9. novembril 2024
  146. ↑ Bird, E. (25. veebruar 2010). Encyclopedia of the World’s Coastal Landforms. Springer Science & Business Media. ISBN 978-1-4020-8638-0.
  147. ↑ Suntharalingam, T. (1987). Quaternary Geology of the Coastal Plain of Beruas, Perak. Geological Survey Headquarters.
  148. ↑ Discover the Perak Climate: Weather and Temperature, vaadatud 9. novembril 2024
  149. ↑ "Climate & Weather - Perak Tourism | Tourism Malaysia | Ipoh Tourism | Pulau Pangkor | Pangkor Island". web.archive.org. 11. oktoober 2019. Originaali arhiivikoopia seisuga 11. oktoober 2019. Vaadatud 10. novembril 2024.{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
  150. ↑ Laman Web Rasmi Jabatan Meteorologi Malaysia, vaadatud 9. novembril 2024
  151. ↑ Winstedt, R. O. (1927). "The Great Flood, 1926". Journal of the Malayan Branch of the Royal Asiatic Society. Malaysian Branch of the Royal Asiatic Society. 5 (2 (100)): 295–309. ISSN 2304-7550. Vaadatud 9. novembril 2024.
  152. ↑ Wayback Machine (PDF), 2019, originaali arhiivikoopia seisuga 11. oktoober 2019, vaadatud 9. novembril 2024{{citation}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
  153. ↑ Dunn, F. L. (1975). Rain-forest Collectors and Traders: A Study of Resource Utilization in Modern and Ancient Malaya. MBRAS.
  154. ↑ Jabatan Perhutanan Negeri Perak - Forest Recources, 2019, originaali arhiivikoopia seisuga 9. oktoober 2019, vaadatud 9. novembril 2024
  155. ↑ Perak’s forest reserve stands at over 900,000ha, 2014, vaadatud 9. novembril 2024
  156. ↑ Kamaruzzaman, M. Y., Zakariah, M. N. A., Fudholi, A. (1. september 2020). "Regional Gravity Study of Perak, Malaysia Using Satellite Acquired Data". Journal of Engineering and Applied Sciences. 15: 1988–1993.
  157. ↑ PeakVisor, Gunung Korbu, vaadatud 9. novembril 2024
  158. ↑ Onn, C., Muin, M., Anuar, S., Andam, J., Razak, N., Aziz, M. (6. detsember 2019). "First checklist on the amphibians and reptiles of Mount Korbu, the second highest peak in Peninsular Malaysia". Check List. 15. DOI:10.15560/15.6.1055.
  159. ↑ "Perak | Ipoh, Cameron Highlands & Royal Town | Britannica". www.britannica.com (inglise). Vaadatud 10. novembril 2024.
  160. ↑ Survey (U.S.), Geological (1895). Annual Report of the United States Geological Survey to the Secretary of the Interior (inglise). U.S. Government Printing Office.
  161. ↑ Introduction, vaadatud 9. novembril 2024
  162. ↑ Division, A. U. (Washington, D. C. ). Foreign Areas Studies (1965). Area Handbook for Malaysia and Singapore. U.S. Government Printing Office.
  163. ↑ Centre, U. W. H., Royal Belum State Park, vaadatud 10. novembril 2024
  164. ↑ Centre, U. W. H., Royal Belum State Park, vaadatud 10. novembril 2024
  165. ↑ PressReader.com - Digital Newspaper & Magazine Subscriptions, vaadatud 10. novembril 2024
  166. ↑ "Royal Belum | WWF Malaysia". web.archive.org. 12. oktoober 2019. Originaali arhiivikoopia seisuga 12. oktoober 2019. Vaadatud 10. novembril 2024.{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
  167. ↑ Nawi, Liliwirianis; Suratman, Mohd Nazip; Yusof, Farida Zuraina Mohd; Mohamad, Abdul Latiff (7. august 2024). "ENDEMISM AND CONSERVATION STATUS OF TREE SPECIES OF FRESHWATER SWAMP FOREST, PERAK TENGAH, MALAYSIA". BIOTROPIA. 31 (2): 169–180. DOI:10.11598/btb.2024.31.2.1874. ISSN 1907-770X.
  168. ↑ Centre, U. W. H., Royal Belum State Park, vaadatud 10. novembril 2024
  169. ↑ Kedri, F., Hamzah, Z., Sukri, S., Ya’acob, S., Majid, S., Nasihah, M., Amir, S. (10. juuli 2018). "Distribution and ecology of Rafflesia in Royal belum state park, Perak, Malaysia". International Journal of Engineering and Technology(UAE). 7. DOI:10.14419/ijet.v7i2.29.13335.
  170. ↑ Ng, C. K. C., Lim, T. Y., Ahmad, A. B., Khaironizam, M. Z. (18. märts 2019). "Provisional checklist of freshwater fish diversity and distribution in Perak, Malaysia, and some latest taxonomic concerns". Zootaxa. 4567 (3): 515–545. DOI:10.11646/zootaxa.4567.3.5. ISSN 1175-5334. Vaadatud 10. novembril 2024.
  171. ↑ YEAP, A. (2017), Kinta Nature Park gazetted as a nature reserve, vaadatud 10. novembril 2024
  172. ↑ SOON, S. and photo F. K. (2013), Committed to protect the forests, vaadatud 10. novembril 2024
  173. ↑ Jabatan Perhutanan Negeri Perak - Planning & Management of Forests, 2019, originaali arhiivikoopia seisuga 14. oktoober 2019, vaadatud 10. novembril 2024
  174. ↑ Jabatan Perhutanan Negeri Perak - Principal Crops, originaali arhiivikoopia seisuga 12. oktoober 2019, vaadatud 10. novembril 2024
  175. ↑ Wayback Machine (PDF), 2019, originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 14. oktoober 2019, vaadatud 10. novembril 2024
  176. ↑ Towards Zero Poaching – Tiger Conservation a top Priority for Perak, vaadatud 10. novembril 2024
  177. ↑ "Only 23 tigers left in Royal Belum, Temenggor | Borneo Post Online". web.archive.org. 14. oktoober 2019. Originaali arhiivikoopia seisuga 14. oktoober 2019. Vaadatud 10. novembril 2024.{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
  178. ↑ Malaysia clearcutting forest reserves for timber and palm oil, 2019, originaali arhiivikoopia seisuga 14. oktoober 2019, vaadatud 10. novembril 2024{{citation}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
  179. ↑ Malaysia clearcutting forest reserves for timber and palm oil, 2019, originaali arhiivikoopia seisuga 14. oktoober 2019, vaadatud 10. novembril 2024{{citation}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
  180. ↑ Wayback Machine (PDF), 2019, originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 14. oktoober 2019, vaadatud 10. novembril 2024
  181. ↑ AQILAH, I. (2019), Perak sets up task force to handle pollution in Sungai Rui, vaadatud 10. novembril 2024
  182. ↑ Arif, Z. M. (2019), Sungai Raja Hitam falls under Class Four, needs extensive treatment, vaadatud 10. novembril 2024
  183. ↑ Bradsher, K. (2011), Mitsubishi Quietly Cleans Up Its Former Refinery, vaadatud 10. novembril 2024
  184. ↑ Karliner, J. (1997). The Corporate Planet: Ecology and Politics in the Age of Globalization. University of California Press. ISBN 978-0-87156-434-4.
  185. ↑ Chronology of events in the Bukit Merah Asian Rare Earth development - Consumers Association of Penang, 2019, originaali arhiivikoopia seisuga 14. oktoober 2019, vaadatud 10. novembril 2024{{citation}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
  186. ↑ Goessens, A., Satyanarayana, B., Van der Stocken, T., Quispe, M., Mohd-Lokman, H., Sulong, I., Dahdouh-Guebas, F. (21. august 2014). "Is Matang Mangrove Forest in Malaysia Sustainably Rejuvenating after More than a Century of Conservation and Harvesting Management?". PloS one. 9: e105069. DOI:10.1371/journal.pone.0105069.
  187. ↑ Jusoff, K. "Malaysian Mangrove Forests and their Significance to the Coastal Marine Environment". {{cite journal}}: viitemall journal nõuab parameetrit |journal= (juhend)
  188. ↑ Malaysia, D. of S., Perak - The Population of Malaysia, vaadatud 10. novembril 2024
  189. ↑ 189,0 189,1 Workbook: MyCenDash(English), vaadatud 10. novembril 2024
  190. ↑ Malaysia, Department of Statistics. "Perak Kawasanku | OpenDOSM". open.dosm.gov.my (Briti inglise). Vaadatud 10. novembril 2024.
  191. ↑ Government of Malaysia. "Poverty by State | data.gov.my". data.gov.my (Briti inglise). Vaadatud 10. novembril 2024.
  192. ↑ Malaysia, Government of. "Income Inequality by State | data.gov.my". data.gov.my (Briti inglise). Vaadatud 10. novembril 2024.
  193. ↑ Gouvernement of Malaysia, Annual Live Births by State, vaadatud 10. novembril 2024
  194. ↑ Governement of Malaysia, Stillbirth Rate, vaadatud 10. novembril 2024
  195. ↑ Governement of Malaysia, Annual Maternal Deaths by State, vaadatud 10. novembril 2024
  196. ↑ Annual Deaths by State, vaadatud 10. novembril 2024
  197. ↑ Workbook: MyCenDash(English), vaadatud 10. novembril 2024
  198. ↑ Rumley, D., Minghi, J. V. (3. oktoober 2014). The Geography of Border Landscapes. Routledge. ISBN 978-1-317-59879-4.
  199. ↑ Unjuran Populasi Penduduk 2015, 2016, originaali arhiivikoopia seisuga 12. veebruar 2016, vaadatud 10. novembril 2024{{citation}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
  200. ↑ Rumley, D., Minghi, J. V. (3. oktoober 2014). The Geography of Border Landscapes. Routledge. ISBN 978-1-317-59879-4.
  201. ↑ Malaysia, D. of S., Perak Kawasanku, vaadatud 10. novembril 2024
  202. ↑ John Gullick (2010). "The Economy of Perak in the Mid-1870s". Journal of the Malaysian Branch of the Royal Asiatic Society. 83 (2): 27–46. DOI:10.1353/ras.2010.a405050. JSTOR 41493778. S2CID 154308185.
  203. ↑ Muhammad Afiq Ziekry Mohd Shukry. "Chapter 1 (Introduction – Background Study)" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 18. oktoober 2019. Vaadatud 18. oktoobril 2019 – cit. via Universiti Teknologi Petronas. Most of the abandon tin mine sites has been converted to agricultural land due the closing of tin industry in Perak around 1980s.
  204. ↑ "Home". InvestPerak Malaysia. Vaadatud 18. oktoobril 2019.
  205. ↑ "GDP By State (2010–2014)". Department of Statistics, Malaysia. Lk 2 and 5. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 4. august 2018. Vaadatud 18. oktoobril 2019.
  206. ↑ "Deputy YDP Agong launches Perak Museum's 135th anniversary". Bernama. 24. november 2018. Originaali arhiivikoopia seisuga 18. oktoober 2019. Vaadatud 18. oktoobril 2019.
  207. ↑ "Perak State Government 5 Year Development Plan - 11th Malaysia Plan (2016 to 2020)". Federation of Malaysian Manufacturers. Originaali arhiivikoopia seisuga 18. oktoober 2019. Vaadatud 18. oktoobril 2019.
  208. ↑ "Perak Government Development Corridor". Government of Perak. 27. mai 2016. Originaali arhiivikoopia seisuga 19. oktoober 2019. Vaadatud 19. oktoobril 2019.
  209. ↑ "Perak to drive economy with new blueprint". Bernama. The Malaysian Reserve. 7. august 2017. Originaali arhiivikoopia seisuga 18. oktoober 2019. Vaadatud 18. oktoobril 2019.
  210. ↑ "Perak records RM1.43 bln investments for Jan-March 2019". Bernama. 22. juuni 2019. Originaali arhiivikoopia seisuga 18. oktoober 2019. Vaadatud 18. oktoobril 2019.
  211. ↑ "Perak attracts almost RM2 billion worth of investments". Bernama. The Borneo Post. 4. oktoober 2018. Originaali arhiivikoopia seisuga 18. oktoober 2019. Vaadatud 18. oktoobril 2019.
  212. ↑ "Perak aims to remain tops in farming". The Star. 16. november 2005. Vaadatud 18. oktoobril 2019.
  213. ↑ Chan Li Leen (16. november 2008). "Perak to legalise prawn-farming industry". The Star. Vaadatud 18. oktoobril 2019.
  214. ↑ "Bid to legalise prawn farming industry". The Star. 17. november 2008. Vaadatud 18. oktoobril 2019.
  215. ↑ Ivan Loh (9. november 2015). "Tanjung Tualang: Perak's prawn town". The Star. Vaadatud 18. oktoobril 2019.
  216. ↑ "17,589 youths in Perak venture into agriculture sector as of 2015". Bernama. New Straits Times. 13. aprill 2016. Vaadatud 18. oktoobril 2019.
  217. ↑ "Perak SADC to initiate RM1 billion Agrovalley project". Bernama. 20. juuni 2016. Originaali arhiivikoopia seisuga 21. juuni 2019. Vaadatud 18. oktoobril 2019.
  218. ↑ "Perak Committed To Be A Major Contributor To Country's Agriculture Sector". Government of Perak. 28. september 2019. Originaali arhiivikoopia seisuga 18. oktoober 2019. Vaadatud 18. oktoobril 2019.
  219. ↑ "Supplying 80% of national market Storehouse of aqua food". Perak Biz-Route. 7. september 2015. Originaali arhiivikoopia seisuga 18. oktoober 2019. Vaadatud 18. oktoobril 2019.
  220. ↑ "Versatile agricultural policies to meet escalating demands". Perak Biz-Route. 7. september 2015. Vaadatud 18. oktoobril 2019.[alaline kõdulink]
  221. ↑ "Major Contributor to Perak's GDP: Construction sector". iProperty.com.my. 17. jaanuar 2017. Vaadatud 18. oktoobril 2019.
  222. ↑ Manjit Kaur (10. juuli 2018). "Perak is No 2 for local tourists". The Star. Vaadatud 25. oktoobril 2019.
  223. ↑ Chan Li Leen; Zabidi Tusin (22. september 2005). "Royal town steeped in history and tradition". The Star. Vaadatud 25. oktoobril 2019.
  224. ↑ David Bowden (16. veebruar 2017). "The royal town of Kuala Kangsar". New Straits Times. Vaadatud 25. oktoobril 2019.
  225. ↑ Ming Teoh (19. september 2017). "Exploring Kuala Kangsar, Perak's royal town". Star2.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 25. oktoober 2019. Vaadatud 25. oktoobril 2019.
  226. ↑ "Perak Museum". Department of Museums Malaysia. Vaadatud 25. oktoobril 2019.
  227. ↑ 227,0 227,1 Sam Bedford (22. mai 2018). "The Most Beautiful Architecture in Ipoh, Malaysia". Culture Trip. Vaadatud 25. oktoobril 2019.
  228. ↑ "Pasir Salak Historical Complex". Perak State Museum Board. Originaali arhiivikoopia seisuga 5. juuli 2018. Vaadatud 25. oktoobril 2019.
  229. ↑ Chan Li Leen (13. november 2017). "More than just about Birch and Maharaja Lela". The Star. Vaadatud 25. oktoobril 2019.
  230. ↑ "Darul Ridzuan Museum". Perak State Museum Board. Originaali arhiivikoopia seisuga 6. juuli 2018. Vaadatud 25. oktoobril 2019.
  231. ↑ "Menara Condong" [Leaning Tower]. Teluk Intan Municipal Council. Originaali arhiivikoopia seisuga 25. oktoober 2019. Vaadatud 25. oktoobril 2019.
  232. ↑ "Living tale of nature". Belum Temenggor. Vaadatud 25. oktoobril 2019.
  233. ↑ Sam Bedford (23. mai 2018). "8 Gorgeous Natural Sights near Ipoh, Malaysia". Culture Trip. Vaadatud 25. oktoobril 2019.
  234. ↑ Sam Bedford (18. juuli 2018). "How to Travel to Pangkor Island". Culture Trip. Vaadatud 25. oktoobril 2019.
  235. ↑ "Tempurung Cave". Kampar District Council. Originaali arhiivikoopia seisuga 25. oktoober 2019. Vaadatud 25. oktoobril 2019.
  236. ↑ "Category: Nature". Visit Perak. Vaadatud 25. oktoobril 2019.
  237. ↑ V. P. Sujata; Lew Yong Kan; Zabidi Tusin (8. september 2005). "Welcome to Perak's garden city". The Star. Vaadatud 25. oktoobril 2019.

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Peraki_osariik&oldid=6770948"