Ordinatuur ehk kliiniline ordinatuur oli eriarstiõppe vorm endises Nõukogude Liidus, mida mõnes endise Nõukogude Liidu territooriumi riigis (sh Venemaal ja Ukrainas) rakendatakse tänini.[1][2]

Ordinatuuris omandati eriarsti kutse 2-3-aastase praktilise koolituse käigus. Ordinatuur järgnes arsti kutse omandamisele, viidi läbi suuremates raviasutustes kogenud eriarsti juhendamisel ja andis spetsialiseerumise mingile kindlale meditsiini erialale.[3]

Eestis asendati ordinatuur 1990. aastate alguses residentuuriga.[4]

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. Postgraduate education for medical personnel in the USSR. Geneva: World Health Organisation. 1970
  2. "Dnipropetrovsk Medical Academy. Information for foreign citizen". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. detsember 2014. Vaadatud 20. detsembril 2014.
  3. Tervishoiutöötajate registreerimise aluseks olevate kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide loetelu (RTL 2002, 2, 24)
  4. "Tartu Ülikooli arstiteaduskond. Residentuur". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. detsember 2014. Vaadatud 20. detsembril 2014.