Opinio juris sive necessitatis
Opinio juris sive necessitatis (‘arvamus seadusest või vajadusest’, inglise keeles an opinion of law or necessity) või opinio juris (‘arvamus seadusest’, inglise keeles an opinion of law) ehk õigusveendumus on arusaam, et käitumine on õiguslikult kohustav ja ühiskonnas vajalik[1].
Termin on kasutuses tavaõiguses ja rahvusvahelises õiguses, kuna see on seotud kommete ja tavadega. Terminit kasutatakse sageli kohtumenetluses kohtuasja kaitsmisel.[2]
Rahvusvaheline tavaõigus koosneb enamikus käsitlustes kahest osast: 1) riikide praktika ning 2) riikide subjektiivne arusaam sellest, milline käitumine on õiguslikult siduv (opinio juris). Riikide praktika on selle liigituse järgi tava kui õiguse allika objektiivsem osa, sest see ei ole nii palju seotud konkreetsete tõekspidamistega, vaid pigem õigusaktide järjepidevuse ja üldise rahvusvahelise praktikaga. [2]
Rahvusvahelise kohtu statuudi kohaselt lahendab kohus vaidlusi kohaldades muu hulgas rahvusvahelist tava, mis on õigusnormina tunnustatud üldine praktika.[3]
Rahvusvahelises õiguses tähendab opinio juris’e nõue seda, et lisaks üldise praktika olemasolule peab tava olema õigusnormina tunnustatud. Riikide arusaam sellest, millised kohustused on neile siduvad, on küll subjektiivne, kuid opinio juris aitab kindlaks teha ja liigitada, millisel määral on normid rahvusvahelise õiguse osa ja kui palju on tegemist normatiivsete kommete, moraali või lihtsalt poliitiliselt kasuliku käitumisega. Näiteks punase vaiba lahtirullimine tähtsa väliskülalise saabudes või käesurumine tervitamisel on küll tavapärased nähtused, kuid suure tõenäosusega toimuvad need üksnes viisakusest, mitte selle pärast, et rahvusvahelise õiguse normid seda nõuaks. Seega nõuab opinio juris riikidelt üksnes meelepärase ja mugava tegevuse asemel käitumist seaduslike kohustuste järgi.[4]
Seda, millised tavad on mingi riigi jaoks kohustavad, on märgitud ära peamiselt õigusaktide või välislepingutega. Kui riik ei ole selgelt väljendanud, millised tavad on osa nende õiguskorrast, tekib olukord, mil opinio juris puudub. Sellisel puhul on vaja eristada eri isikute (nt õigusteadlaste) või organisatsioonide arvamusi teatud selliste tavade kohta riigi enda ametlikest seisukohtadest. Üks põhjus, miks osa riike mõningate tavade kohta selget seisukohta ei väljenda,peitub selles, et riigis ei ole need õiguslikult reguleeritud. Sageli vaikitakse ka soovist hoida saladusi. See ei tähenda, et riik ei sooviks või ei peaks vajalikuks mingi tava kohaselt käituda, vaid pigem, et teatud olukordades võib selline käitumine või sellega seonduv delikaatse info avalikustamine olla kahjulik.[2]
Rahvusvahelise õiguse arengu kohapealt on oluline, et riigid ise aitaksid kaasa rahvusvahelise tavaõiguse kodifitseerimisele (ehk õigusnormide koondamisele mingi õigusharu raames ühte kogumisse). Rahvusvahelise Õiguskomisjoni (ICL) raporti põhjal tunnustatakse lisaks riikidele rahvusvahelise õiguse kodifitseerimisel ja üldisel arendamise mitmeid rahvusvahelisi organisatsioone. [5]
Viited muuda
- ↑ US Legal. Opinio Juris Sive Necessitatis Law and Legal Definition. https://definitions.uslegal.com/o/opinio-juris-sive-necessitatis/ Vaadatud 04.11.2022
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Alcala, Roland. 11.02.2021. Opinio Juris and the Essential Role of States. Lieber Institute West Point. Articles of War. https://lieber.westpoint.edu/opinio-juris-essential-role-states/ Vaadatud 04.11.2022
- ↑ Rahvusvahelise Kohtu statuut – Riigi Teataja, RT II 1996, 24, 95, Artikkel 38.
- ↑ Klabbers, Jan (2018). Rahvusvaheline õigus. Tallinn: Juura.
- ↑ United Nations, General Assembly, International Law Commission. Identification of customary international law: Ways and means for making the evidence of customary international law more readily available: Memorandum by the Secretariat. A/CN.4/710/Rev.1. Lk 37-38.