Omafinantseerimine

Omafinantseerimine on omaosalus mingisse asja investeerimisel.

Omafinantseering on rahasumma, mis peab laenu taotlejal endal olemas olema. Näiteks pankadel on inimesele laenu andmiseks nõue omafinantseeringule eesmärgiga tagada laenu tagasimaksmine. Reeglina on omafinantseeringu suurusjärk 10–30% ostetava vara (maja, korteri) turuväärtusest. Seejuures on võimalik ka 0% omafinantseering, kuid seda lisatagatise olemasolul. Suurema omafinantseeringu olemasolu muudab inimese panga jaoks usaldusväärseks kliendiks ja tõenäolisemaks muutub pangalt laenusaamise võimalus. Väiksema omafinantseeringuga laenu võtmise korral tuleb reeglina kliendil hiljem pangale suurem summa koos intressidega tagasi maksta.

Omafinantseerimine võib olla ka investeeringuks vajalik töö, mille teevad taotleja ettevõtte töötajad (tööosalus). Omafinantseerimine on nõutud enamiku rahataotluste ja projektide eelarvete puhul, sh Euroopa Liidu struktuuritoetuste projektide puhul. Omafinantseering on toetuse saaja või partneri rahaline või rahaliselt mõõdetav panus projekti. Omafinantseeringu hulka arvatakse ainult toetuse saaja või partneri tehtavad abikõlblikud kulud. Omafinantseeringut toetuse hulka ei arvata, samuti ei saa toetust kasutada omafinantseeringuks.

Omafinantseerimine võib tähendada ka mingi asja täielikku iseseisvat finantseerimist. See tähendab, et inimene leiab iseseisvalt rahalised vahendid ehk finantsid, millega rahastada plaanitavat projekti või tegevust. Näiteks tasulises kõrgkoolis õppimist, kus inimesel tuleb ise oma õpingute eest tasuda, võib pidada antud tegevuse omafinantseerimiseks.