Nisu-kõvanõgi
Nisu-kõvanõgi (Tilletia caries, sünonüüm Tilletia tritici) on seeneliik nõgiseente klassis nõgiliselaadsete seltsis. Kuulub katteseemnetaimedel parasiteeritavate kandseente hulka.
_Tul._%26_C._Tul..JPG)
Nõgiseeni iseloomustavad peremeestaime koes areneva seeneniidistiku lühikestel harudel paiknevad paksukestalised nõgieosed ehk teliospoorid. Nende varal seen levib ja püsib ületalve. Nõgieoseid võib olla nii palju, et peremeestaime kahjustatud osad muutuvad nõgiseks massiks (nn nõgipead). Nõgiseeni on kaks sugukonda, mõlemas on ohtlikke teraviljahaiguste (nõgihaiguste) tekitajaid. Nisu-kõvanõgi kuulub koos rukkikõrrenõe tekitaja Urocystis occulta-ga kõvanõgiliste (Tilletiaceae) sugukonda (vaheseinteta eoskannal 4–150 kandeost). Lendnõgiliste (Ustilaginaceae) sugukonda (eoskand koosneb 4 rakust) kuuluvad aga Eestis tuntud nisu-lendnõe ja odra-lendnõe tekitajad Ustilago tritici ja Ustilago nuda.[1]
Harilik nõgi on seente tekitatud nisuhaiguste hulgas üks hävitavamaid ja ohtlikumaid. Seda seemnes arenevat haigust põhjustab lisaks Tilletia caries liigile ka Tilletia foetida ning need kaks seenhaiguse tekitajat põhjustavad kogu maailmas märkimisväärset saagikadu. Patogeeni virulentsuse määr võib muutuda sõltuvalt interaktsioonist peremeesraku pinnaga.[2]
Elutsükkel muuda
Nakatumine toimub mullas, peaaegu kohe pärast seemne idanemist. Teliospoorid seemnel või mullas idanevad ja lõpuks moodustavad ka nakkuslikke hüüfe, mis tungivad koleoptiili. Hüüfid arenevad nii resistentsetel kui ka vastuvõtlikutel kultuuridel, kuid ei jõua resistentsete taimede tipmise meristeemini. Hüüfid peavad paiknema meristeemi tipus enne sõlmevahe pikenemist, vastasel juhul haigus ei arene. Pärast tungimist koleoptiili, hüüfid tungivad läbi taimerakkude esimese lehe algmesse ning siis läbivad järjest paiknevaid lehti või liiguvad lehealgmest allapoole otse apikaalse meristeemi tippu. Kahjustunud taimed jäävad kängu. Pähikutes asuvad terad asenduvad mustja tuhkja taileoste kogumikuga. Edasi levivad eosed kas tuulega teistele taimedele ja taimejäänustele, kus nad siis säilivad talieostena, või jäävad seemnetesse ning mulda talieoste kujul. Taimejäänustel arenevad kevadel talieostest kandeosed, mis nakatavad taime. Haiguse arengut soodustab külm ja märg ilm.[3]
Sümptomid muuda
Noored nakatunud pähikud on tavaliselt rohelisemad ja jäävad roheliseks kauemaks kui terved pähikud. Täiskasvu jõudnud nakatunud pähikud on tavaliselt veidi heledama värvusega ja sageli on neil kerge sinakashall värv, võrreldes nakatamata pähikutega. Nakatunud taimed võivad olla kergelt kängus, kuid üldiselt on nad normaalse kõrgusega. Eoslad on tavaliselt tuumakujulised. Pähikud võivad kergelt moonduda, kuid muidu on nad peaaegu normaalse kujuga. Ohted ja sõklad on tavaliselt kahjustamata. Haiguse arenedes osaliselt pikenevad sõlmevahed, pähikud ning terad muutuvad mustjaks ning tekib tugev mädanenud kala lõhn.[3]
Tõrje muuda
Resistentsete sortide väljatöötamine võib olla parimaks viis, millega haigust kontrolli all hoida. Fungitsiidid on tõhusad, kuid need on kallid ning võivad tekitada probleeme seoses toksilisusega, avaldada kahjulikku mõju keskkonnale ja kasulikele organismidele. Lisaks ei pruugi kemikaalid olla haiguse kontrolli alla hoidmisel nii tõhusad kui vastupidavad sordid.[3]
Viited muuda
- ↑ ENE, Eesti Nõukogude Entsüklopeedia, Tallinn: Valgus, 1989.
- ↑ CHARACTERISATION OF CELL SURFACES OF HOST WHEAT AND PATHOGENS (TILLETIA FOETIDA AND TILLETIA CARIES)
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Bunt and Smut Diseases of Wheat: Concepts and Methods of Disease Management