Neo-vedaanta
Neo-vedaanta, samuti hindu modernism, neo-hinduism[1], globaalne hinduism ja hindu universalism[2].
Lääne õpetlaste poolt kasutusele võetud mõiste mõnede hindu mõtlejate ja reformijate (nagu Vivekānanda, Gāndhī ja Aurobindo Ghose) ja institutsionaalsete liikumiste (nagu Brahmo Samaj) kristluse ja lääne mõtlemise mõjule ning väljakutsetele vastuseks tekkinud vormide kohta 19. sajandi algusest kuni iseseisvumiseni (1947).
Peamine "neo-hindu" seisukoht tuleneb hindu dharma kui põhialustelt kõikehaarava ning vägivallatuse (ahiṃsā) ja kaastunde põhimõtetel baseeruva eetilise usundi (sādhāraṇa dharma) ümber määratlemisest vastandina traditsioonilisele partikularistlikule või svadharma (:fr) seisukohale varṇāśramadharma osas.
See omakorda viis erinevate sotsiaalreformide toetamiseni, eriti seoses kastisüsteemiga.
Viited muuda
- ↑ W. J. Johnson (2009). "Neo-Hinduism". A Dictionary of Hinduism. Oxford University Press.
- ↑ Frank Morales. "Neo-Vedanta: The problem with Hindu universalism".