Ne bis in idem
Ne bis in idem [nee biss inn 'iidem] on õiguslik põhimõte, mis keelustab sama teo eest kahekordse karistamise.
Põhimõte sisaldub ka põhiseaduse § 23 lõikes 3 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni 7. lisaprotokolli artiklis 4.
Mõiste Eesti Põhiseaduses muuda
Riigikohus on märkinud, et õiguspõhimõte ne bis in idem sisaldub Eesti põhiseaduse § 23 lg-s 3 (PS § 23 lg 3: “Kedagi ei tohi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks[1].“)[2]. Printsiip võtab võimaluse karistada isikut, kui menetluse keskmeks olev kuritegu on olnud mõne varasema, jõustunud lahendiga lõppenud kohtumenetluse objektiks. Sättest tuleneb menetluslik tagatis, mis kaitseb korduva karistamise eest, kui isik on eelnevalt sama teo eest lõplikult süüdi või õigeks mõistetud.[2]
Mõiste rahvusvahelises õiguses muuda
Rahvusvahelises õiguses puudub universaalselt aktsepteeritud ne bis in idem-põhimõte[3]. Printsiip on põhiõigusena sätestatud ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikli 14 lõikes 7 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 7. protokolli 4. artikli lõikes 1. Seitsmendat lisaprotokolli pole siiski osad Euroopa Liidu riigid ratifitseerinud[4].
Mõiste Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis muuda
Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 7. lisaprotokolli 4. artikli 1. lõige annab Eesti PS § 23 lg-ga 3 sisuliselt kattuva põhimõtte (see ütleb, et “Mitte kellegi üle ei või sama riigi jurisdiktsiooni alusel teist korda kohut mõista ning kedagi ei või kriminaalkorras karistada teo eest, milles ta on juba selle riigi seaduse alusel ja kriminaalmenetluse korras lõplikult õigeks või süüdi mõistetud.“)[2].
Kohaldumisala muuda
Ne bis in idem põhimõtte ehk topeltmenetlemise ja -karistamise keelu eesmärgiks on kaotada võimalus ühte tegu mitu korda menetleda, kui selle osas on tehtud lõplik lahend. Seejuures on teo menetlemise protsessil käesoleva printsiibi kontekstis karistusõiguslik ehk kriminaalõiguslik iseloom. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas määratakse kindlaks menetluse kriminaalõiguslik olemus Engeli kriteeriumite järgi: esmalt tuleb vaadata teo õiguslikku kvalifikatsiooni riigisiseses õiguses, teiseks teo olemust ja kolmandaks võimaliku karistuse raskust. Keelatud on siiski vaid sellise mehhanismi alusel kriminaalõiguslikuks arvatud menetluse kordumine ning võimalus lahendada hilisemaid tsiviilvaidlusi kriminaalsüüdistustega kattuvate või sarnaste asjaolude põhjal jääb alles.[5] Riigikohtu kriminaalkolleegium näitlikustab eelnevat mõtet 2019. aasta 26. aprilli otsuses Rein Kilgi, Kaie Kilgi ja Neeme Raigi süüdistuse kohta: „Kuna KrMS § 38 1 lg 1 p 1 alusel saab kannatanu esitada nõude, mille eesmärk on kannatanu hüveolukorra taastamine või heastamine, on tsiviilhagil kriminaalmenetluses hüvituslik, mitte karistuslik iseloom. Kriminaalmenetluses ei lahendata tsiviilkostja süüküsimust ega kohaldata tema suhtes kriminaalõigusliku olemusega meetmeid. Ainus tsiviilkostjat puudutav tagajärg kriminaalmenetluses on tsiviilhagi võimalik rahuldamine, millel puudub igasugune karistusõiguslik iseloom. Järelikult, kui süüdistatava suhtes on menetlus lõpetatud, siis tema tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse hilisema kaasamisega ei ole topeltkaristamise keeldu rikutud“.[5]
Kohaldumisala võib omandada laia välimuse, kui põhimõtet ühe menetluse käigus korduvalt rakendada. Kui ühe menetluse raames täidab sama tegu mitut kattumatut kuriteokooseisu, siis põhiseaduse § 23 lg 3 ei keela nende eest vastav arv kordi karistada[2].
Kriminaalkolleegium selgitab Euroopa Inimõiguste Kohtu samateemalist seisukohta Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 7. lisaprotokolli 4. artikli 1. lõike näitel. Kui ühe teoga pannakse toime mitu erinevat kuritegu, siis on karistuse mõistmine kooskõlas konventsiooni 7. lisaprotokolli 4. artikli 1. lõikega, sest säte keelab mitmekordse menetluse sama õiguserikkumise eest.[2] Siinkohal peab nentima, et tegu ja õigusrikkumine ei oma sama õiguslikku tähendust, kuivõrd ühe teoga on võimalik toime panna mitu õigusrikkumist. Eelneva olukorra võtab kokku mõiste „ideaalkonkurents“.[2]
Viited muuda
- ↑ Eesti Vabariigi põhiseadus. Tallinn: Rahva Raamat. 2018.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus Aleksandr Kapajevi süüdistuses 14. novembrist 2002.-Riigi Teataja 3-1-1-77-02.
- ↑ Bockel, B. The Ne Bis in Idem Principle in EU Law. The Hague: Kluwer Law International 2010.
- ↑ Euroopa inimõiguste- ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 7. lisaprotokolli seletuskiri; Internetis kättesaadav: http://conventions.coe.int/Treaty/EN/Reports/Html/117.htm
- ↑ 5,0 5,1 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus Rein Kilgi, Kaie Kilgi ja Neeme Raigi süüdistuses 26. aprillist 2019. – Riigi Teataja 1-16-4665/224.