Muuli leprosoorium
Muuli leprosoorium oli leeprahaigete haigla (leprosoorium), mis rajati 1891. aastal. See asus Tartu lähedal Muulil, praegu on see koht juba linna piires Veeriku linnaosas.[1]
Asutamine muuda
Muuli leprosoorium asutati Liivimaa Leepratõrje Seltsi ja Tartu ülikooli kirurgiaprofessori Eduard von Wahli ettevõtmisel. See oli esimene selle seltsi poolt avatud leprosoorium ja ühtlasi esimene spetsialiseeritud asutus pidalitõbiste tarvis. Algul oli plaan leprosoorium avada Nina postijaama, kuid kuna selle ümberehitamine ja remont venis, üüriti linnale lähemal asuv "Muuli suvila", mis ehitati arhitekt R. Guleke juhtnööride kohaselt ümber. Esimene pidalitõbine, kes võttis endale ka majahoidja kohustused, asus Muulile elama 25. septembril (vkj) 1891. Ametlikult avati pidalitõbiste maja 1. oktoobril. Leepravastase võitluse algataja professor Wahli auks püstitati leprosooriumi ette lihtne kivist mälestusmärk kirjaga "Zur Erinnerung an Prof. Dr. Ed. von Wahl der Lepraverein".[2]
Patsiendid muuda
1891. aasta lõpuks oli majas 14 haiget. 1892. aastal tuli juurde 23 haiget, neist 5 suri, 10 haiget viidi üle vastavatud Ninasi leprosooriumisse Peipsi äärde. Varjupaigast lahkus 8 haiget, kes polnud enam nakkusohtlikud. Aasta lõpuks oli haigete arv jälle 14.
1917. aastal viidi kõik haiged üle Tarvastu leprosooriumi. Muulil algas töö uuesti 1922. aastal[3], mil asutus liideti dermatoloogia polikliinikuga. Juhataja A. Paldrockile anti õigused koondada Muulile ka teistest haiglatest huvitavamad juhtumid ning kasutada neid nii õppetegevuseks kui teaduslikus töös. Leprosooriumi tööd juhtis halastajaõde ning arstiks oli dermatoloogia polikliiniku noorem assistent. Alumisel korrusel oli kaks naiste ja üks meeste palat, söögituba, köök ja veranda. Teisel korrusel puutööruum, palat raskematele haigetele ning arstituba. Leprosooriumil oli ka oma pesuköök ja saun. Haigeile oli ette nähtud 16 kohta. Majapidamistööd olid ära jaotatud patsientide vahel, kokad ja pesupesijaid said oma töö eest ka väikest tasu.[2]
Leprosooriumis hooliti haigetest ja nende elu prooviti igati paremaks muuta. Kõigil soovijail oli haigla aias oma maalapp, mida harida, lisaks üldkasutuses puuvilja- ja marjaaed. Haigete meelelahutuseks oli väike raamatukogu ning 1930. aastast ka raadio.[2]
Muuli leprosooriumit ei suletud. Selle tegevus lõppes, kui Nõukogude väed vallutasid 1944. aastal Tartu. Haiged jooksid laiali, hiljem paigutati nad teistesse Eesti leprosooriumitesse.
Tänapäeval muuda
Tänapäeval on hoonest alles vaid veidike vundamenti. Muuli leprosooriumil oli oluline koht leeprahaigete ravis, seal tegeleti aktiivselt teadustööga leepra paremaks tundmaõppimiseks ja ravimi väljatöötamiseks. Haigla oli tuntud ka väljaspool Eestit, seda näitavad arvukate välisleproloogide külastused.
Arstid muuda
- Voldemar Gerlach 1891–1892
- Heinrich Koppel 1892–1917
- Rudolf Sääsk 1922–1923
- Adele Lind-Lik 1923–1924
- Albert Otsing 1924–1925
- Anton Rängel 1925–1927
- Ludmilla Naumov-Golubov alates 1927
Viited muuda
Välislingid muuda
- Tartu ülikooli leprosoorium "Muuli" Tartus Veerikul, foto 1920. aastast
- "Muuli leprosoorium 40-aastane" Postimees nr. 270, 5. oktoober 1931