Mulla koostis
Mulla koostis oleneb sellest, millistel setetel ta on tekkinud.[1] Enamik maismaast on kaetud erineva koostise ja omadusega mullaga. Mullaks nimetatakse maakoore pindmist kobedat (õhulist) kihti, kust taimed ja mikroorganismid saavad toitaineid. Muld tekib elusa ja eluta looduse pikaajalisel vastastikusel toimel ja muutub pidevalt. Kõik maailma mullad kokku moodustavad muldkatte, mida nimetatakse pedosfääriks (kr pedon – maapind, pinnas), mis on üks nooremaid Maa sfääre, sest hakkas kujunema alles siis, kui elu areng jõudis veest maismaale.[2]
Taimed ammutavad mullast lagundatud toitaineid ja sünteesivad neist päikeseenergia abil uusi, keerukamaid ja energiarikkamaid toitaineid. Kui taimed ära süüakse, satuvad need toitained toiduahelasse. Organismide ainevahetuse jäägid ja surnud organismide jäänused aga lagundatakse ja nii satuvad algsed toitained tagasi mulda.[2]
Mullas leidub aineid kõigis kolmes olekus: tahkes olekus on mulla mineraalne ja orgaaniline osa, vedelas mullavesi ja gaasilises mullaõhk. Nende ainete osatähtsus on erinevates muldades väga varieeruv. On muldi, mille tahke osa orgaanilise aine sisaldus on alla 1%, kuid näiteks soodes kujunenud turbamuldades võib orgaaniline aine moodustada koguni 95% mulla tahkest osast. Enamasti on mulla tahkes osas ülekaalus lähtekivimist pärinev mineraalosa (tavaliselt üle 90%).[2]
Mulla mineraalne osa muuda
Murenenud kivimit või pinnakatte pudedaid setteid (nt moreen), kuhu asuvad elama taimed ning millest ja millele tekib muld, nimetatakse mulla lähtekivimiks. Sellest kujuneb mulla mineraalne osa. See koosneb erineva suurusega mineraalosakestest, mille suhet mulla koostises nimetatakse mulla lõimiseks. Lõimise alusel jaotatakse muldi liiv-, saviliiv-, liivsavi ja savimuldadeks. Kuna kivimite tugevus ja koostis on erinevad, sõltub lähtekivimist suuresti nii mulla lõimis kui ka keemiline koostis.[2]
Lõimisest sõltub mulla sobivus taimekasvatuseks. Kõige paremini sobivad taimede kasvatamiseks keskmise lõimisega (saviliiv, liivsavi) mullad. Sellistes muldades on küllaldaselt nii suuri poore, milles saab mullaelustikule vajalik õhk liikuda, kui ka peenikesi poore, mis taimede jaoks vajalikku vett kinni hoiavad.[2]
Mulla orgaaniline osa muuda
Mulla orgaaniline osa koosneb lagunemata ja poollagunenud taimsetest ja loomsetest jäänustest ning huumusest. Huumus on keerukas orgaanililise aine kogum, mis tekib muundumise ehk humifitseerumise tulemusena siis, kui taimsed ja loomsed jäänused oksüdeeruvad, seeläbi liituvad omavahel ning ka mineraalsete komponentidega ja tihkestuvad. Huumus on mulla orgaanilise aine põhiosa, mis on kas pruuni või musta värvi. Huumuse keemilises koostises on kõige levinumad süsinik (58%) ja lämmastik (3–8%). Mida rohkem on mullas huumust, seda enam sobib see taimede kasvuks, sest huumus on õhuline, peab hästi kinni vett ja sisaldab rikkalikult toitaineid. Pealmises mullakihis on huumust palju ja seepärast on mullapind mustjas. Seetõttu nimetatakse seda huumuskihiks ehk huumushorisondiks. Tumedast kihist allpool on veidike heledam mullakiht. Sinna on uhutud peenemaid huumuseosakesi. Rohttaimede juured on tavaliselt tumedamates mullakihtides. Väga liivasel pinnasel kasvab aga vähe taimi. Sealse mulla huumusesisaldus on väike, mistõttu huumuskiht on tavalise musta asemel hoopis halli värvi. Soomullas on huumuse asemel paks turbakiht, mis koosneb vähelagunenud taimeosadest.[2]
Mulla struktuur muuda
Mulla tahke osa moodustab mulla mahust umbes poole. Savi-, liiva-, kruusa- ja teisi kivimiosakesi on mullas tavaliselt palju rohkem kui huumust. Saviosakesed on peenemad kui liivaterad. Savi- ja liivasegust mulda saab teineteisest kergesti eristada selle järgi, et niiske savikas muld püsib tihkelt koos. Rohkelt liiva sisaldav muld pudeneb aga laiali. Neid muldasid nimetatakse vastavalt savimullaks ja liivmullaks. Mulla tahket osa iseloomustab ka mulla struktuur ehk mullaosakeste kuju ja vastastikune asend. Mulla struktuur sõltub väikeste mineraalosakeste ja huumuse hulgast ning see võib olla nii teraline kui ka sõmeraline. Teraline muld on savi- ja huumusevaene, mullaosakesed pole selles omavahel seotud. Sõmeralises mullas on osakesed liitunud suuremateks mullatükkideks – sõmerateks – mille sisse ja vahele jääb palju erineva suurusega tühemeid. Sõmeralised mullad on paremini õhustatud, vihmavesi valgub neisse kiiresti ja niiskus püsib seal hästi. Näiteks on liivmullad teralised, kuid saviliivmullad ja liivsavimullad on sõmeralised.[2]
Mullavesi, -õhk ja -elustik muuda
Mullavesi pärineb enamasti sademetest ja põhjaveest. See murendab lähtekivimit ja seda kasutavad oma elutegevuseks nii mullaorganismid kui ka taimed. Vett on mullas mitmel kujul. Taimed omastavad kergesti nn vaba vett, st mulda valgunud sademe- ja peenetes poorides liikuvat kapillaarvett. Viimane võib mullas liikuda igas suunas, kuna selle liikumist ei mõjuta mitte raskusjõud, vaid peamiselt kapillaaride erinev rõhk ja pindpinevusjõud. Mineraalide ja huumuse koostisse kuulub aga keemiliselt seotud vesi, mida taimedel on raske või võimatu omastada.[2]
Mulla koostis muutub muuda
Muld areneb pidevalt, seega muutub ka tema koostis. Pärast paduvihma lisandub mulda rohkesti vett, mis surub mullast õhku välja. Põua ajal kannab tuul tihtipeale lahtise kuiva mulla laiali. Kevadel ja varasuvel on mullas orgaanilisi aineid rohkem kui sügisel. Suve jooksul on mullaelustik jõudnud need juba lagundada. Mulla omadused muutuksid taimede jaoks väga kiiresti halvemaks, kui seal puuduksid elusolendid. Vihmaussid ja mutid viivad mulda kaevates huumust sügavamale ja toovad sealt asemele mineraalainete poolest rikkamat mulda. Mulda töötleb kogu aeg loendamatu hulk elusolendeid ehk organisme. Neidki tuleb pidada osaks mullast. Kui mulda satub mürkaineid, siis mullaorganismid hävivad ja muld muutub vaesemaks.[3]