Motivatsiooniteooriad

Motivatsiooniteooriad on teooriad, mille ülesandeks on leida tegurid, mis viivad inimesi eesmärkide või tulemuste saavutamiseni.

Motivatsiooniteooriate kujunemine

Psühholoogid on loonud mitmesuguseid motivatsiooniteooriaid, kuid terviklikku ja kõike haaravat teooriat pole õnnestunud neil veel luua. Seetõttu puudub seni ühtne ja sidus motivatsiooniteooria, millega adekvaatselt kirjeldada kõiki motivatsiooni tunnusjooni. See-eest on erinevad teoreetikud keskendunud erinevatele aspektidele, mille tulemusena on loodud erinevaid teooriad.

Motivatsiooniteooriad hakkasid hoogsalt arenema 20. sajandi keskel. Kolm kõige tuntumat teooriat, mis sellel perioodil formuleeriti, on McGregori X- ja Y-teooria, Maslow' vajaduste hierarhia ning Herzbergi kahe faktori teooria. Neid teooriaid kasutatakse ka tänapäeval.

McGregori X- ja Y-teooria

Douglas Murray McGregor oli aastatel 1906–1964 MIT Sloan School of Managementi professor. McGregor on tuntud oma X- ja Y-teooriaga. Ta jagas inimesed vastavalt nende töösse suhtumisele X- ja Y-tüüpi inimesteks.

X-tüüpi inimesed on laisad ja nad püüavad võimaluse korral tööst hoiduda, neid peab pidevalt juhendama ning nad asuvad tööle vaid karistust kartes. Suur osa sellesse tüüpi kuuluvaid inimesi väldib vastutust ja neil puuduvad ambitsioonid. Samuti ei suuda nad teha loomingulist ja loovat tööd ning seetõttu võrdles McGregor neid robotitega.

Y-tüüpi inimese jaoks on seevastu töö loomulik tegevus, nagu puhkus või mäng. Nad pingutavad tulemuse saamiseks, kontrollivad ja juhendavad ennast ise. Suunates jõupingutused tulemuse saavutamiseks ja pühendudes tegevusele, on nad võimelised end ise kontrollima ja juhendama. Erinevalt X-tüüpi inimestest on Y-tüüpi inimesed võimelised loominguliseks ja loovaks tööks.

Herzbergi kahe faktori mudel

Kahe faktori teooria looja oli Frederick Irving Herzberg, kes uuris töötajate rahulolu tööga. Herzberg oli Ameerika psühholoog, kellest sai üks ärijuhtimise tuntumaid nimesid. Herzberg on tuntud oma kahe faktori mudeli järgi.

Herzberg jõudis järeldusele, et mõned varem motiveerivateks peetud faktorid ei andnud midagi enamat kui kõrvaldasid rahulolematuse ning ta nimetas need rahulolematuse faktoriteks ehk hooldavateks teguriteks. Nende tegurite puudumine või madal tase põhjustas rahulolematust, kuid nende olemasolu ei tõstnud töötajate motivatsiooni.

Rahulolematusfaktoriteks ehk hooldavateks teguriteks pidas ta järgmisi: töötingimused ja kindlustunne tööl, suhted kaastöötajatega, suhted ülemustega, palk, olmetingimused ja isiklik elu.

Rahulolufaktoriteks ehk motiveerivateks teguriteks pidas ta järgmisi: edukus töös ehk saavutused, saavutuste tunnustamine, töö sisukus, vastutusrikkus ja tähtsus, ametialane tõus ning arenguperspektiivid.

Herzberg oli arvamusel, et kõrvaldades rahulolematust põhjustavad tegurid, ei saavutata veel tingimata rahulolu ehk motivatsiooni. Hooldavate tegurite abil saab leevendada rahulolematust ja motiveerivate tegurite abil on võimalik suurendada rahulolu.