Mono no aware
Mono no aware (jaapani keeles もののあはれ 'asjade liigutavus, nukrus, paatos') on jaapani kultuurile eripärast esteetikat iseloomustav mõiste, mille võttis kasutusele ja põhjendas esimesena filoloog Motoori Norinaga. Mõiste on tihedalt seotud budistliku arusaamaga mööduvusest (jaapani keeles 無常 mujō 'mittepüsimine'), mille teatud viisil tunnetamisega kaasneb vastav esteetiline hoiak. Norinaga väitel on selline õigesti välja arendatud esteetiline hoiak aluseks ka eetilisele seadumusele.
Mono no aware't on võrreldud lääne kultuuri mõistega lacrimae rerum.
Norinaga võttis mõiste kasutusele kritiseerides oma aja õpetlaste filoloogilisi seisukohti Jaapani varasema kirjanduse uurimisel, mille puhul lähtuti sageli Hiina kirjamärkide analüüsist. Norinaga leidis, et Kojiki jt vanemate allikate tõlgendamisel tuleb lähtuda algsest häälduslikust jaapani keelest ning mitte tuua Hiina kirjamärkide näol sisse võõrast elementi. Selle tulemusena mõtestas ta ümber varasemate autorite arusaama aware mõistest ning leidis, et see on keskne rahvaluules väljenduvat ehtjaapanlikku hoiakut kandev mõiste. Mono no aware on olulisel kohal nt "Prints Genji loos", aga esineb esteetilise standardina juba kõige varasemates rahvaluulekogumikes.
Filosoofilises mõttes vastandus Norinaga hiinapärasele luulekäsitlusele, mis eeldas, et luules väljendatakse ratsionaalset mõtet, kuid pannakse see laulu vormi. Norinaga pidas primaarseks aga just häält ja laulu, mis eelneb tahtlikule (jp k 志 kokorozashi) mõttele. Hääl moodustab Norinaga arvates looduses teatud loomulikud mustrid, mida luuletaja tabab mono no aware kaudu ning paneb need sõnalisse vormi. Plaanipärasele mõtteluulele vastandas ta vahetust kogemusest (jp k 直く nahoku) lähtuvat luuletamist, kuid ei pidanud vahetu kogemuse all silmas mitte otsest ümbritseva kogemust, vaid kestva algupärase jumaluste maailma (jp k 神世 kamiyo) kogemust tänapäevas.
Kuigi mono no aware oli Norinaga poolt mõeldud vabana hiinapärasusest, on siiski alust arvata, et seda mõistet poleks olnud võimalik niimoodi määratleda ilma Hiinast pärit traktaatideta luule teemal. Ka võib eeldada, et hääle fundamentaalsuse rõhutamine on seotud budismi shingoni sekti õpetustega, millest Norinaga Keichū luulekäsitluste kaudu osa sai.
Arvatakse, et mono no aware väljendub muuhulgas ka Jaapanis tavaks olevas kevadises kirsiõite vaatamises (jp k 花見 hanami) ja sügiseses lehtede värvumise vaatamises (jp k 紅葉 momiji). Kunstis peetakse mono no aware tunnetust väljendavaks nt Yasujirō Ozu filme, Yasunari Kawabata raamatuid jpm.