Moldpill (ka psalmodikon, laulupill või laulukannel) on Rootsist Eestisse ja ka teistesse Baltimaadesse levinud rahvapill: ühekeelne, tagurpidi molli kujuline poogenpill, mille keele all on sõrmlaud ja nootide tähtmärgid.[1] Moldpilli mängitakse vibukujulise poognaga, pill toetatakse põiki sülle.

Psalmodikon koos poogna ja nootidega ühes talus Skorpa saarel Norras Helgelandis

Algelisuse tõttu peetakse moldpilli sageli vanaks pilliks, kuid tegelikult konstrueeris selle 1829. aastal Rootsi pastor Johannes Dillner (1785–1852) monohordi ja hummeli põhjal.[1]

Psalmodikoni nimetusega levis see kiiresti talurahva seas vaimuliku muusika saatepillina, mida kasutati nii vaestes kogudustes ja koolides kui ka koduste palvetundide ajal. Seepärast nimetati seda ka laulupilliks või laulukandleks. Rootsis oli moldpill eriti populaarne 1840.–1860. aastail, sealt jõudis see ka luterlikesse naabermaadesse.[1]

Nõukogude ajal on antud välja postkaart, millel moldpilli mängib Ullo Toomi[2]. Uuemal ajal on moldpilli kasutanud näiteks Luhatsi pereansambel 1990. aastail rahvamuusik Elmar Luhatsi mälestuseks avaldatud kassetil "Lugusid 15 eesti rahvapillil"[3] ja Läti ansambel Auļi 2007. aasta plaadil "Auļos"[4], kuid ka Eesti raskemuusikakollektiiv Metsatöll[5] plaadil "Ulg" (2011)[6].

Leedus tuntakse moldpilli nimetusega manikarka. Lätis leiutati sellest kahe keelega variant, mille nimi on ģīga.

Viited

muuda

Välislingid

muuda