Modaalsus (semiootika)

Modaalsuse ehk semiootilise modaalsuse (ingl. k. nii modality kui mode) mõiste tõuseb kaasaegses humanitaarias kõige selgemalt esile multimodaalsete uuringute kontekstis.

Multimodaalsuse teooriates mõistetakse modaalsust ennekõike psühholoogia traditsioonile toetuvalt. Seega väljendab modaalsus, millist kanalit läbib kommunikatsioonis edastatav info, ning milliseid meeleelundeid kasutab info vastuvõtja teate tajumisel. Nii võib eristada visuaalset (nähtavat), auditiivset (kuuldavat), taktiilset (puudutatavat) ja olfaktoorset (haistetavat) modaalsust, samuti sub- või alammodaalsusi, näiteks auditiivse ehk kuulmisel põhineva modaalsuse raames võib eristada kõnet, muusikat ja heliefekte. Mõnikord on keeruline tõmmata selget piiri modaalsuste ja submodaalsuste vahel. See ilmneb näiteks jaotuses pilt-tekst-muusika, kus loomulikus keeles esitatav tekst võib olla väljendatud nii nähtavas kui ka kuuldavas vormis. Laiemalt võttes väljendab modaalsus seda, mil viisil on mingisugune informatsioon kodeeritud märkide kujule.

Modaalsus ja tõeväärtus

Lisaks infokanali- ning meeleelundite-põhisele eristusele on võimalik käsitleda modaalsust teisteski tähendustes. Seda on teinud erinevad autorid ka semiootika-siseselt. Üks kaasaegse semiootika rajajaist, Charles Sanders Peirce (1839–1914), laenas modaalsuse põhitähenduse loogika traditsioonidest, kus modaalsused väljendavad väidete tõeväärtuste astmeid (1979: 2.382). Loogikapõhist modaalsusekäsitlust ja Peirceʼi tuntud märgitüüpide eristust (ikoon – indeks – sümbol) sidudes on võimalik iseloomustada, kui usutavad või reaalsusele vastavad tunduvad erinevaid märgitüüpe kasutavad sõnumid. Näiteks sümboolselt ehk meelevaldsetesse märkidesse kodeeritud sõnum (loomulikus keeles tekst) paistab madalama tõeväärtusega (modaalsusega) kui kõrge ikoonilisusega tekst (näiteks retušeerimata foto, mille loomisel on järgitud inimsilma konventsioone).

Robert Hodge and Gunther Kress juhivad tähelepanu, et vastu võttes ja tõlgendades ükskõik millist teksti, anname hinnanguid selle kohta, kui usaldusväärne on see tekst ja meie kohalviibiv või eemalolev kommunikatsioonipartner, kes meile seda teksti edastab (Hodge & Kress 1988, 122–124). Traditsiooniliselt on peetud visuaalseid meediumeid (foto, film) realistlikumaks ja väidetud, et need peegeldavad reaalsust vahetumalt. Näiteks filmiteooria arengut on pikalt saatnud debatt filmi kui meediumi realistlikkuse üle. James Monaco on väitnud, et võrreldes kirjandusega on filmis tähistaja ja tähistatav väga lähedased (Monaco 1981, 127–128). Monaco seisukohale oponeerides on teiste hulgas rõhutanud David Rodowick, et film kui sotsiaalne seadmestik või aparaat (cinematic apparatus) on oma toormaterjali töödeldes alati selektiivne, pidevalt informatsiooni filtreeriv ja muutev (Rodowick 1994,77). Arvestades Rodowicki tähelepanekut ja laialdast pildimanipuleerimise tehnikate ja fiktiivset reaalsust loovate montaažitehnikate kasutust läbi filmiajaloo, peab tõdema, et üht modaalsust ei saa a priori tunnistada tõeväärtuslikumaks kui teisi.

Modaalsus ja distants ajas ning ruumis

Gunther Kress ja Theo van Leeuwen on ka eristanud modaalsusi kommunikatsiooni formaalsuse ehk sotsiaalse distantsi lõikes – intiimne, personaalne, sotsiaalne, avalik (Kress & van Leeuwen 1996, 130–135) ning teisal on vihjanud võimalusele eristada ajal ja ruumil baseeruvaid modaalsusi (Kress & van Leeuwen 2001:3). Sellest lähtuvalt on Briti semiootik Daniel Chandler tüpologiseerinud kommunikatsioonimodaalsusi vastavalt nende sünkroonsuse astmele:

1) sünkroonne interpersonaalne kommunikatsioon, mis hõlmab ühes ajas ja ruumis toimuvat kõnet ja ka mitteverbaalset kommunikatsiooni, telefonikõnet ning internetil põhinevat sünkroonset tekstivahetust,

2) asünkroonne kommunikatsioon nagu kirjad, e-kirjad, automaatvastajasse jäetud kuuldavad sõnumid jne

3) asünkroonne massikommunikatsioon, kus nii saatja kui ka vastuvõtja rollis pole üks inimene, vaid mitu (ajalehed, raamatud, televisioon jne) (Chandler 1994). Põhimõtteliselt on võimalik ka sünkroonne massikommunikatsioon (otseülekanne televisioonis või grupivestlus internetis).

Modaalsus ja keelekasutuse sotsiaalne kontekst

Olulise vahelüli, mis ühendab modaalsuse loogikapõhist tähendust sotsiaalpsühholoogilise tähendusega, pakub lingvist Michael Halliday, kes rõhutab vajadust uurida keelt tema sotsiaalses kontekstis (vastandusena Noam Chomsky jt formaliseeritud, struktuursele kirjeldusele). Halliday jaoks on modaalsus seotud keele sotsiaalse kasutusega, eeldusega, et keeleline tegevus on alati seotud teatud eesmärkidega ehk funktsioonidega (Halliday 1978:21–22). Halliday arvates (1978:28) võib keele funktsioone olla väga palju ja neist on raske luua selget tüpoloogiat. Täiskasvanute keelekasutust iseloomustades rõhutab Halliday, et keel on alati polüfooniline ja erinevaid meloodiad (kasutades muusikalist metafoori) kõlavad kõrvuti (1978:31). Siit pole keeruline jõuda multimodaalsete tekstide teooriani. Halliday seisukohti intrepreteerides võime tõdeda, et keel oma sotsiaalses, mitteverbaalses kontekstis (millest ta on aga lahutamatu) väljendub sageli multimodaalsete tekstide kujul.

Kirjandus

• Chandler, Daniel (1994). Semiotics for Beginners. http://visual-memory.co.uk/daniel/Documents/S4B/
• Halliday, Michael A. K. (1978). Language as Social Semiotic. London: Arnold.
• Kress, Gunther (2010). Multimodality: A social semiotic approach to contemporary communication. Abingdon: Routledge.
• Kress, Gunther.; T. van Leeuwen (2001). Multimodal discourse: The modes and media of contemporary communication. London: Arnold.
• Monaco, James (1981). How to Read a Film. New York: Oxford University Press.
• Peirce, C. S. (1979). Collected Papers of Charles Sanders Peirce. (Hartshorne, C.; Weiss, P., eds.) Belknap Press of Harvard University Press.
• Rodowick, David N. (1994). The Crisis of Political Modernism: Criticism and Ideology in Contemporary Film Theory. Berkeley: University of California Press.