Mittetäielik õigusnorm

Mittetäielik ehk spetsialiseeritud õigusnorm on õigusnorm, mis toob õigusliku tagajärje kaasa üksnes koostoimes täielike õigusnormidega. See on vajalik selleks, et tagada täielike õigusnormide mõistetavus ning määratleda nende rakendusala.

Õigusnormid

Sotsiaalsed normid on inimeste käitumist reguleerivad käitumiseeskirjad, mida kasutatakse inimeste mõjutamiseks, et saavutada soovitud tulemus kogu ühiskonna või konkreetse sotsiaalse grupi huvides. Lisaks tava-, moraali-, religiooni- ja korporatsiooninormidele, mis kuuluvad õigusväliste normide hulka, on ka õigusnormid sotsiaalsed normid. Õigusnormide peamine erinevus võrreldes teiste sotsiaalsete normidega on see, et need on loonud riik ning ka nende täitmine tagatakse riigi sunni jõul.

Õigusnormid jagunevad omakorda täielikeks ja mittetäielikeks õigusnormideks. Kuigi mõlema puhul on tegemist õigusnormidega, on nad oma sisult siiski erinevad. Täielikud õigusnormid on normid, mis toovad õigusliku tagajärje vahetult kaasa. Selliste normide koosseisus esinevad enamasti kas hüpotees ja dispositsioon või hüpotees ning sanktsioon.

Mittetäielike õigusnormide liigitus

Mittetäielikke õigusnorme saab mitmeti liigitada. Ühe liigituse kohaselt jagunevad need seletavateks, viitavateks ja kitsendavateks. Seletav õigusnorm on loodud faktilise koosseisu, selle elemendi või õigusliku tagajärje piiritlemiseks. Üheks selliseks õigusnormiks on näiteks riigikogu valimiste seaduse § 1 lg 3, mis ütleb, et igal riigikogu valival isikul on üks hääl. Teiseks mittetäieliku õigusnormi alaliigiks on viitav õigusnorm, mis viitab mõnele teisele õigusnormi faktilisele koosseisule, selle elemendile, õiguslikule tagajärjele või selle elemendile. Tähele tuleks panna aga seda, kas viidatakse sama akti mõnele muule sättele või mõnele teisele õigustloovale aktile. Just selle alusel, millele viidatakse, jagatakse viitavad õigusnormid kaheks: blanketsed ehk kaudse viitega ning puhtalt viitelise esitusega ehk otsese viitega normid. Otsese viitega on tegemist siis, kui viidatakse sama õigusakti mõnele muule paragrahvile. Blanketsete õigusnormidega on tegemist juhul, kui on viidatud mõne muu seaduse sättele. Näiteks on perekonnaseaduse § 181 puhtalt viitelise esitusega õigusnorm: „Kohus võib eestkostjalt võtta õiguse esindada eestkostetavat teatavates tehingutes või mõnes valdkonnas, kui eestkostetava huvid on eestkostja või tema esindatava kolmanda isiku või käesoleva seaduse § 180 lõike 1 punktis 1 nimetatud isiku huvidega olulises vastuolus“. Blanketse viitamise näiteks sobib liiklusseaduse § 118 lg 1 p 6, mis ütleb: „Mootorsõiduki õpetaja üheks nõudeks on, et ta pole karistatud tahtlikult sooritatud kuriteo eest, arvestades karistusregistri seaduse §-s 24 nimetatud karistusandmete kustutamise tähtaegu“. Mittetäielike õigusnormide kolmandaks liigiks on kitsendavad õigusnormid. Need on sellised õigusnormid, mille puhul teksti lugedes saadakse aru, et norm välistab olukorra, kus õigusnormi faktilist koosseisu saab mõttes lähtuvalt laiendada nendele elulistele asjaoludele, mille suhtes see siiski kehtida ei tohi. Selline mittetäielik õigusnorm on näiteks reklaamiseaduse § 8 lg 6, mis toob välja olukorrad, millisel juhul sama paragrahvi lg 5 ei kohaldu.

Mittetäielikke õigusnorme saab jagada ka konstitutsioonilisteks, definitiivseteks, deklaratiivseteks ning kollisiooninormideks. Konstitutsioonilised normid on sellised õigusnormid, mis toovad kaasa õigusliku tagajärje mingi sellise normiga, mis asub konstitutsioonilisest normist allpool ja sisaldab õiguslikku tagajärge. Definitiivsed õigusnormid on seaduses sisalduvaid mõisteid seletavad õigusnormid. Need on vajalikud selleks, et seaduse keelest ja mõttest oleks kergem aru saada. Seletavatest normidest eristab neid see, et definitiivsetes normides antakse teavet seaduses kasutatud mõiste sisu ja tähenduse kohta, kuid seletavad normid ületavad selle mõiste piiri. Definitiivseks normiks on näiteks jahiseaduse § 3 lg 1, mis defineerib mõiste „jahimaa“. Kolmandaks alaliigiks on deklaratiivsed normid, mis annavad edasi seaduse või õiguse eesmärgi. Need kujundavad õiguskorra õigusliku ideoloogia ning sageli on need leitavad seadusest endast, kuid kuna Eesti õiguskord nõuab, et seaduse eesmärk oleks formuleeritud seaduse eelnõu juurde kuuluvas seletuskirjas, siis ei leia deklaratiivseid norme alati seadusest. Nii näiteks on raamatupidamise seaduse §-s 1 määratletud kõnealuse seaduse eesmärk. Viimaseks mittetäieliku õigusnormi alaliigiks on kollisiooninormid. Tegemist on normidega, mis sätestavad, millise maa seadust kohaldatakse, kui õigussuhtes esineb välismaine element. Tsiviilseadustiku § 124 lg 1 alusel kohaldatakse seda näiteks siis, kui üks pool on välismaalane, õigussuhtega seotud asi asub väljaspool riigi territooriumi või kui õigussuhe tekib, muutub või lõpeb väljaspool riigi territooriumi.