Milonga
Milonga on Ladina-Ameerika päritolu tants milongamuusika saatel, üks tango eelkäijaid.
Muusikaliselt on milonga aluseks elavaloomuline 2/4 taktimõõt, mis kujunes, kui habanera muutus kaks korda kiiremaks; kiirenemises on nähtud polka mõju[1]. Kasutatakse sünkopeeritud rütmi, mille kaheksast taktist on rõhulised 1. (vahel lisaks ka 2.), 4., 5. ja 7. takt.
Milongas kasutatakse samu põhielemente kui tangos, kuid see lubab jalgadele ja kehale rohkem pingevaba liikumist. Rütm ja liigutused on milongas üldjuhul kiiremad ja pausid harvemad. Valdavalt koosneb milonga rütmilistest kõnnisammudest ilma keerukate figuurideta ning seda tantsitakse humoorikamas ja maalähedasemas stiilis kui tõsise ja dramaatilise loomuga tangot.
Kaks levinumat milongastiili on milonga lisa ("lihtne milonga"), milles tantsija astub igal löögil, ning milonga con traspié, milles tantsija kasutab muusika tõlgendamiseks traspié'sid ehk contrapaso'sid - tugijala vahetust ja tagasivahetust, astudes kaks korda taktis või kolm korda kahe takti jooksul. Nii saab tantsida dünaamiliselt, tegemata kiirkõndi ja võtmata palju ruumi.
1883. aastal ilmunud raamatus märkis Ventura Lynch, tuntud Buenos Airese provintsi tantsude ja folkloori uurija, afroargentiina tantsijate mõju valgetele kaasmaalastele (compadritos), kes nähtavasti külastasid afroargentiina tantsusaale: "milongat tantsivad üksnes valged, kes matkivad sellega tantse, mida mustad oma tantsusaalides tantsivad".[2]
Ventura Lynch täheldas ka milonga populaarsust: "Milonga on linnakeskkonnas sedavõrd levinud, et on kohustuslik osa kõigil alamklassi tantsupidudel (bailecitos de medio pelo) ning seda võib kuulda esitatuna kitarridel, kammipillidel ning rändmuusikute flöötidel, suupillidel ja viiulitel. Selle on korjanud üles ka leierkastimehed, kes on pannud selle kõlama habanera laadis. Milongat tantsitakse ka kahtlastes klubides suurte turgude ümbruses ning voorimeeste, sõdurite ja valge lihtrahva tantsupidudel ning peiedel."[2]
Mõned elemendid laenati milongasse candombe'st: quebradas, improviseeritud, jõnkslikud, poolsportlikud dramaatilised painutused, ning cortes, kõnekas paus või äkiline katkestus tantsufiguuris. Erinevalt tolleaegsest "tangost", kus neid liigutusi tantsiti eraldi, tantsitakse neid tänapäeval koos.[3] Jose Gobello on arvanud, et sadamarajoonides kasutati ära ka masurka võtteid. Sellisesse aafrikapärasesse milongatangosse, nagu ka habanera'sse ja masurkasse, suhtus Argentina toonane kõrgseltskond äärmise halvakspanuga ja pidas seda täiesti vastuvõetamatuks.[2]
Muusikaliste mõjude ja sammude lisandudes kujunes milongast algne tango.[4]
Viited muuda
- ↑ Robert Thompson. "Tango the Art History of Love", lk 129
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Simon Collier, "Tango!: The Dance, the Song, the Story" (New York: Thames and Hudson, 1995), lk. 44-45, tsiteerib Ventura Lynchi raamatut "La provinciade Buenos Aires hasta la definicion de la cuestion Capital de la Republica", lk 16.
- ↑ Simon Collier, "Tango!: The Dance, the Song, the Story" (New York: Thames and Hudson, 1995), lk. 46–47.
- ↑ Tango! The Dance, the Song, the Story. Collier, Cooper, Azzi and Martin. 1995. Thames and Hudson, Ltd, lk. 51. ISBN 0-500-01671-2.