Milli meetodid
Milli meetodid on viis induktsioonimeetodit, mida filosoof John Stuart Mill on kirjeldanud oma 1843. aasta raamatus "Loogika süsteem".
Tegu on induktiivse järeldamise mustritega, mille alusel võiks olla otstarbekas teha otsuseid põhjuslike suhete kohta. Mill koostas selle meetodite komplekti, et saaksime oma vaatlusandmeid analüüsida ja tõlgendada ning teha järeldusi nende vahel esilekerkivate põhjuslike seoste kohta.[1] Mill tegeles ka induktiivse loogika arendamisega. Tema meetodid põhinevad suuresti põhjuslikkuse tingimustel, mis on üks loogika osa. Viie meetodi hulka kuuluvad:
- Kokkuleppemeetod
- Erinevuse meetod
- Ühine kokkuleppe meetod ja erinevus
- Jääkide meetod
- Samaaegsete muutuste meetod
Milli meetodi kasutamine on eelkõige seotud inimese enda inspiratsiooni leidmise ja vaimsete faktide paika seadmisega. Teaduslikult seda siiski kasutada ei saa, kuna meetodid põhinevad suuresti ka uskumusel. Põhjuslikkuse sügavama defineerimisega tegelevad pigem loogika erinevad valdkonnad. Milli meetodi saab paigutada heuristika alla.
Kokkuleppe meetod muuda
Milli meetod põhjuslike seoste avastamiseks. Kui konkreetne esialgne asjaolu (vajalik tingimus) esineb igal juhtumil, kus ilmneb nähtus (ilming), võib seda pidada nähtuse põhjuseks. Antud meetodit kasutatakse näiteks võrdlevas poliitikas kõige rohkem erinevate süsteemide kujundamisel.
Kui uuritava nähtuse kahest või enamast juhtumist on ainult üks ühine asjaolu, siis on antud nähtuse põhjus (või toime) ainus olukord, milles üksikutel juhtudel on kokku lepitud.[2]
— John Stuart Mill, A System of Logic, Vol. 1. 1843. p. 454.
Erinevuse meetod muuda
Milli meetod põhjuslike suhete avastamiseks. Kui esialgne olukord esineb ainult nendel juhtudel, kui ilmneb nähtus, võib selle nähtuse põhjuseks pidada järeldust. Seda meetodit tuntakse üldisemalt ka võrdlevas poliitikas kõige sarnasemate süsteemide kujundamisel.
Kui asjas, milles toimub uuritav nähtus ja juhtumis, kus seda ei toimu, on kõik asjaolud (välja arvatud üks) ühised. See, mis esineb ainult esimeses; asjaolu, mille puhul mõlemad üksikud juhtumid on erinevad, on selle nähtuse mõju, põhjus või vajalik põhjuse osa.
— John Stuart Mill, A System of Logic, Vol. 1. 1843. p. 455
Ühine kokkuleppe meetod ja erinevus muuda
Milli meetod põhjusliku seose avastamiseks. Kui esialgne asjaolu esineb alati, kui ilmneb vaid nähtus, võib selle nähtuse põhjuseks pidada. Seda nimetatakse ka "ühiseks meetodiks", see põhimõte tähendab lihtsalt kokkuleppe ja erinevuse meetodite rakendamist.
Kui kahel või enamal juhtumil, kus kõnealune nähtus esineb on ainult üks ühine asjaolu, samas kui kahel või enamal juhtudel, kus seda ei toimu, ei ole midagi ühist, välja arvatud selle asjaolu puudumine; asjaolu, mille puhul üksikud juhtumid on erinevad, on selle nähtuse mõju, põhjus või vajalik põhjus.
— John Stuart Mill, A System of Logic, Vol. 1. 1843. p. 463.
Jääkide meetod muuda
Milli meetod põhjuslike suhete avastamiseks. Kui keerulise nähtuse osi saab seletada keeruliste esialgsete asjaolude osadega, võib selle nähtuse ülejäänu põhjuseks pidada seda, mis jääb sellest asjaolust järele.
Samaaegsete muutuste meetod muuda
Milli meetod, mille avastamise käigus esialgne asjaolu muutub proportsionaalselt nähtuse esinemisega, on ilmselt selle nähtuse põhjus. Nähtuse tekkimiseks on vaja tingimusi. Kui need eeltingimused muutuvad ja samal ajal muutuvad ka nähtuses olevad faktorid, siis nad on seotud. Kui tingimused muutuvad, siis muutuvad ka omadused. Sellest tulenevalt on tingimused ja omadused seotud. Näiteks: Laual on 2 klaasi veega, mis sisaldavad mõlemad nii soola kui pliid ning tuleb välja, et mõlemad neist on mürgised. Kui mürgisus oleneks plii sisaldusest vees, võiks nende nähtuste vahel olla seos – plii on mürgine. Erinevalt eelnevast neljast induktiivsest meetodist ei tähenda samaaegse muutuse meetod ühegi asjaolu kõrvaldamist. Ühe teguri suuruse muutmine toob kaasa teise teguri suuruse muutuse.[3]