Mikroajalugu
Mikroajalugu on üks kaasaegse ajalooteaduse uurimissuundadest. Selle olulisim põhimõte on uurida seni tähelepanuta jäänud sündmusi, isikuid või protsesse, tehes seda detailselt ja interdistsiplinaarselt.
Mikroajalugu kujunes eraldi uurimissuunaks 1970. aastatel. Uurimusi, mis olid käsitlenud marginaalseud või üldiselt tähelepanuta jäänud asju, oli mõistagi ilmunud ka varem, kuid selle ajani ei olnud need pälvinud erilist tähelepanu. Nüüd aga hakkasid neid kirjutama ka suurt akadeemilist tunnustust leidnud ajaloolased, kellest esimesteks võiks pidada Carlo Ginzburgi ja Emmanuel Le Roy Ladurie'd. Nende eesmärgiks oli mingi väikse nähtuse läbiuurimise järel teha laiemaid üldistusi, mis muudaksid ka üldist arusaama ajaloost kui lineaarsest ja pika kestusega protsesside (longe duree) poolt juhitud sündmuste kulust, kus üksikisikutel pole pea mingit rolli. Mikroajaloolastele muutus indiviid taas oluliseks, kuid erinevalt varasemast peamiselt tuntud tegelastele, poliitikutele ja väejuhtidele keskendunud ajaloost, pöörati tähelepanu tavainimestele ja ka mingil põhjusel ühiskonna äärealadel seisvatele gruppidele, erinevatele heidikutele ja teistele sarnastele.
Aja jooksul on mikroajalooga seotud väga palju ajalooteaduse uusi suundi, nagu ajaloolise mälu uuringud, uus kultuuriajalugu ja postmodernism, ent saanud mõjutusi ka varasematelt suundadelt, nagu strukturalism. Lisaks sellele on iga ajaloolane selle tähendust enda jaoks mõistagi ka sobitanud, mistõttu mikroajaloost kui selgelt ühtsest distsipliinist rääkida on väga raske. Siiski pole tegu ka ainult metodoloogiaga, sest tähtis pole mitte uurida võimalikult väikseid küsimusi detailselt, vaid saavutada uus mõistmistasand kogu ajalooteaduse jaoks tervikuna.