Ilmakaart

Ilmakaart ehk meteoroloogiline kaart ehk sünoptiline kaart on kaart, millele on numbrite ja tingmärkidega kantud suurel maa-alal üheaegselt tehtud ilmavaatluse andmed või ilmaprognoosi tulemused. Ilmaandmeid kogutakse meteoroloogiajaamadest ehk ilmajaamadest. Need on paigutatud üle riigi. Ilmakaarte koostatakse ilmajaamades üheaegselt toimunud ilmaelementidega mõõtmistulemuste põhjal. Mõõtmised toimuvad nii kaugseirena kui ka maapinnal.

Tsüklon Emma Euroopa ilmakaardil (3. märts 2008)

Ilmakaarte uuendatakse pidevalt, sest ilmaolud muutuvad pidevalt. Neid uuendatakse vähemalt iga kolme tunni tagant, kui kõikidest ilmajaamadest saadakse mõõtmistulemused. Veelgi sagedamini võimaldavad ilmakaarte uuendada automaatilmajaamad. Kuigi paljudes asulates ametliku ilmajaama ei ole, saab kasutada lähimate ilmajaamade andmeid, sest tavaliselt temperatuur asulas ja selle lähimas ilmajaamas ei erine enamasti üle paari kraadi.

Aluspinnakaartideks nimetatakse kaarte, mis põhinevad ilmajaamade andmetel, sest need kujutavad ilmaolusid maapinnalähedases õhukihis. Kõrgemate õhukihtide ilmakaarte koostatakse lennukitelt või raadiosondidelt. Kaardid, mis kujutavad ilmaolusid 1,5 km, 3 km või 5,5 km kõrguselt, kasutatakse laiemalt, sest need aitavad prognoosida ilma. Näiteks saab kõrgemates õhukihtides puhuvate tuulte suuna ja kiiruse järgi ennustada madalrõhkkondade liikumist.

Ilmastikku iseloomustavaid kaarte on mitmesuguseid. Näiteks on hetkeilma iseloomustavad kaardid, mida uuendatakse iga tunni järel Riigi Ilmateenistuse kodulehel. Need on kõige üldisemad ning kõigile tasuta. Sünoptilised ilmakaardid laaditakse üles maailmaaja järgi keskööl. Veel on olemas erinevate ilmaelementide mudelprognooside, ilmahoiatuse ja üksikute ilmaelementide kaarte.

Ajalugu

19. sajandi keskpaigast hakati esmakordselt mõõtma ilmanäitajaid. 1816. aastal lõi saksa füüsik Heinrich Wilhelm Brandes esimesed ilmakaardid, mis joonistati käsitsi ja rekonstrueeriti 1783. aastal kogutud andmetest. Varasemad ilmakaardid tehti sünkroonsete ilmateadete kogumisega posti teel. 1865. aastal pani Eestis organiseeritud meteoroloogilistele mõõtmistele aluse Tartu Ülikooli füüsikakateedri juhataja Arthur Joachim Oettingen. 2. detsembril 2015 möödus 150 aastat pidevate meteoroloogiliste mõõtmiste algusest. Tänapäeval koordineerib ja korraldab Eestis riiklikul tasemel ilmavaatlusi Keskkonnaagentuuri alla kuuluv Riigi Ilmateenistus. Riigi Ilmateenistus oli varem nimega Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituut – EMHI.

Ilmanähtuste kujutamine

Õhutemperatuuri andmed kantakse kaardile. Samasuguse temperatuuriga punktid ühendatakse joonega ning neid nimetatakse isotermideks. Veel võidakse kahe isotermi vaheline osa värvida ühte värvi.

Isotermid Euroopa kaardil

Joonisel on kujutatud 2015. aasta 21. nov maksimum- ja miinimum temperatuurid USAs

Samajoontega kujutatakse kaartidel veel õhurõhku. Neid nimetatakse isobaarideks. Eestikeelsetel kaartidel tähistatakse kõrgrõhualasid (K) ja madalrõhualasid (M). Ingliskeelsetel kaartidel tähistatakse H (high – kõrge) ja L (low – madal). Fronte tähistatakse punaste ja siniste sakiliste joontega.

Ilm Põhja-Atlandil 05.06 1944

Vastassuunaliste nooltega märgitakse tuuled. Vahepeal värvitakse sama kiirusega tuuled sama värvi. Teinekord ei ole tuuli kaardile märgitud, kuid nende kohta saab oletusi teha õhurõhkude abil, sest mida suurem on õhurõhkude vahe, seda kiiremini tuul puhub. Seega kehtib ilmakaardi puhul järgmine seaduspära: mida lähemal on isobaarid üksteisele, seda kiiremini tuul puhub.

Euraasia tuuled

Sademete hulka tähistatakse samuti samajoontega või erinevate värvidega.

2014. aasta Euroopa sademetekaart

Legend

Tavaliselt on ilmakaartidel kokkuleppelised tingmärgid ilmanähtuste ja pilvisuse kujutamiseks, mis on märgitud legendis. Osad tingmärgid (pilvisuse) võivad olla öö ja päeva jaoks erinevad (koos kuu või päikesega). Suurele kasutajaskonnale mõeldud kaartidel on tavaliselt vaid inimeste igapäevaelus olulised ilmanähtused (sademed, udu, tuisk, äike, jäide). Nooled tähistavad tuule suunda. Lühikese saba lisamine noolele lisab tuule tugevusele juurde 5 sõlme ja pikk 10 sõlme.

Tuule tugevuse märkimine ilmakaartidel

Pilvisuse tingmärgid

Ilmanähtuste tingmärgid

Sünoptika ja sünoptiline ilmakaart

Sünoptika on meteoroloogia haru, mis tegeleb mitmesuguste kaartide (nn sünoptiliste kaartide, vaatluste ja muu sarnase lisainformatsiooni) töötlemisega ja selle kaudu ilmaprognoosimisega. Kõige rohkem hoitakse silma peal tsüklonitel ja antitsüklonitel ning nende liikumist juhtival jugavoolul. Selle valdkonnaga on seotud atmosfäärfüüsikud, merefüüsikud ja geofüüsikud.

Sünoptiline ilmakaart

Sünoptikute ilmakaardid erinevad ilmakaartidest, mis on mõeldud tavakasutajatele, sest need on palju põhjalikumad ja nende lugemiseks on vaja kogemust. Sünoptilised kaardid annavad kiiresti põhjaliku ülevaate.

Ringid tähistavad jaamade asukohti. Ringi sees mustaks värvitud osa suurus näitab pilvisuse määra. Ringi sisse tõmmatud joon näitab tuule suunda näiteks jaamast edelasse suunatud joon märgib edelatuult. Väiksemad kriipsud joone otsas näitavad tuule kiirust. Mida rohkem kriipse ja mida pikemad need on, seda tugevam tuul on.

Ümber jaama olevasse ringi märgitakse kindla skeemiga ilmanäitajate väärtused. Komasid ei kasutata, et ruumi kokku hoida, seega näiteks õhutemperatuuri märkiv number 57 tähendab 5,7 kraadi. Samuti jäetakse õhurõhu lugemil eest ära kaks numbrit. Näiteks tähendab ilmakaardil õhurõhk 107 tegelikult 1010,7 millibaari. Kaardil on märgitud veel sajualad (roheline viirutus), udu (kollane) ja äikese levikuala (punane). Tugeva sinise või punase joonega märgitakse frondid.

Vaata ka

• ilm
• ilmaennustus
• ilma prognoosimine
• sünoptik
• meteoroloogia
• ilmakaared

Välislingid

• Euroopa ilmakaart EMHI kodulehel
• Euroopa ilmakaardid ilm.pri.ee saidil
• Meteoroloogiliste nähtuste leppemärgid