Mandrilava (õigus)
Mandrilava tänapäeva õiguse, eelkõige mereõiguse kontekstis on mere alla jääv mandriline maakoor, mida käsitletakse eelkõige riikide majanduslike huvide kontekstis. "Mandrilava" kasutust õigusmõistena võib pidada geoloogiliselt ebatäpseks, kuid ajaloolistel kaalutlustel ei ole mitmetes rahvusvahelistes konventsioonides sisalduvat terminit muudetud.
Mandrilava õiguslik tähendus muuda
Geoloogilises tähenduses tähendab mandrilava ehk šelf seda osa mere all asuvast maakoorest, mis asub kaldajoone ning mandrijalami vahel või kohas, kus on märkimisväärne kalle kaldajoone ja selle koha vahel, kus mere sügavus ulatub 100–200 meetrini. Mandrilava ei hõlma süvamerepõhja.[1]
Kaasaegse õiguse tähenduses hõlmab mandrilava reguleeriv seadus kogu mere alla jäävat mandrilist maakoort ning mandrilava doktriini oleks õigem nimetada mandrilise maakoore doktriiniks, ent ajaloolistel põhjustel on rahvusvahelises õiguses kasutusel “mandrilava”.[2] Mandrilava hõlmab rannikuriigi maismaamassiivi veealuse pikenduse ning koosneb merepõhjast ja mandrilava maapõuest, nõlvast ja jalamist. See ei hõlma süvamerepõhja ega süvamere mäeahelikke ja nende all asuvat maapõue. Mandri jalamist sügavamale mere poole jääb mandrinõlv, mis hakkab üle 1,5 kraadise langusega merepõhja suunas vajuma. Mandri nõlvale järgneb mandrilava maapõu, kuhu on kogunenud setted ning langus jääb ligikaudu 0,5 kraadi juurde. Mandrilava maapõuele järgneb süvamerepõhi.
Mandrilava regulatsiooni kujunemine muuda
20. sajandi alguseks oli selge, et mandrilaval on suur potentsiaal maavarade, eelkõige nafta ja maagaasi osas. Tehnoloogia arenguga 20. sajandi keskel sai võimalikuks nende maavarade kaevandamine. Regulatsioon mandrilava kohta puudus ning mitmed rannikuriigid esitasid ühepoolselt nõude endale kõikide mandrilava puudutavate õiguste saamiseks. Olulisim nendest nõuetest oli USA presidendi Harry S. Trumani proklamatsioon, millega ta nõudis USA-le suveräänseid õigusi ressurssidele, mis asusid rannikuäärses merepõhjas kuni 200 meetri sügavusel, sekkumata sealjuures avamere vabadustesse mandrilava katvas veekihis. Trumani proklamatsioonile järgnesid sarnased deklaratsioonid teiste riikide poolt ning peagi hakati tunnustama mandrilava doktriini mitmepoolsete lepetega, 1958. aasta Genfi konventsiooniga mandrilavast, rahvusvahelise õigusega, rahvusvahelise ICJ kohtu praktikaga ning viimaks ka ÜRO mereõiguse konventsiooniga, mis on tänapäeval mereõiguse olulisim allikas.[3]
Mandrilava regulatsioon ÜRO mereõiguse konventsioonis muuda
Mandrilava on defineeritud konventsiooni artiklis 76, mille järgi hõlmab rannikuriigi mandrilava merepõhjast ja selle all asuvast maapõuest ala, mis ulatub maismaa territooriumi pikendusena tema territoriaalmerest mandrilava välisservani või territoriaalmere lähtejoontest 200 meremiili kaugusele, kui mandrilava välisserv nii kaugele ei ulatu.[4] Ainsa erandina jäävad konventsiooni artiklist 121(3) tulenevalt mandrilava regulatsioonist väljapoole kaljud, millel inimasutus või majandustegevus on võimatu. Sellest järelduvalt on ka saartel oma mandrilava.[5]
Konventsioonis sai mandrilava laiema tähenduse kui Trumani proklamatsioonis või Genfi konventsioonis. ÜRO mereõiguse konventsiooniga antakse rannikuriigile õiguse mandrilavale kuni 200 meetri ulatuses rannikust sõltumata sellest, kas mandrilava nii kaugele ulatub. Lisaks annab konventsioon rannikuriigile õigused mandrilava sellele osale, mis ulatub 200 meremiilist kaugemale. Selliselt võib rannikuriigi mandrilava ulatuda kuni 350 meremiili kaugusele.[6] Mereõiguse konventsiooniga kehtestatud 200 meremiili laiune mandrilava definitsioon lahendas mitmeid küsimusi, mis varasema mandrilava puudutava regulatsiooniga kerkisid.[2] Uued probleemid tekkisid seoses 200 meremiilist kaugemale ulatuva mandrilava osaga, mille nõudmiseks peavad rannikuriigil olema täidetud konventsiooni artikkel 76 lõigetest 4–7 tulenevad eeldused.[1]
Rannikuriigi õigused muuda
Rannikuriigil on mandrilava loodusvarade uurimiseks ja kasutamiseks suveräänsed õigused. Teistel riikidel ei ole lubatud ilma rannikuriigi sõnaselge nõusolekuta mandrilava loodusvarasid uurida ega kasutada isegi siis, kui rannikuriik ise nimetatud loodusvarasid ei uuri ega kasuta. Rannikuriigi õigused kehtivad mandrilava kohta sellest sõltumata, kas ta oma mandrilava kasutab või kas ta on mandrilava oma valdusse võtmisest teatanud. Mandrilava loodusvarade hulka kuuluvad merepõhjas ja selle all maapõues asuvad maavarad ja teised eluta loodusvarad koos sessiilsete liikide hulka kuuluvate elusorganismidega, see tähendab organismidega, mis püügivanuses on liikumatud või merepõhja all või suudavad liikuda vaid pidevas kokkupuutes merepõhja või maapõuega. Rannikuriigil on suveräänsed õigused nii elus kui eluta mandrilava loodusvarade üle. Elus loodusvaradest ei kuulu rannikuriigile mitte kõik, vaid ainult sessiilsed liigid ehk liigid, mis püügivanuses on liikumatud või merepõhja all või suudavad liikuda vaid pidevas kokkupuutes merepõhja või maapõuega.[7]
Rannikuriigil on ainuõigus ehitada või lubada tehissaarte, seadmestike ja rajatiste ehitamist mandrilaval vastavalt artiklile 80. Lisaks sellele on rannikuriigil konventsiooni artiklist 81 tulenevalt ainuõigus lubada ja reguleerida kõiki mandrilaval tehtavaid puurimistöid.[8]
Välimine mandrilava muuda
Konventsiooni artikkel 82 esimeses lõikes on sätestatud, et rannikuriik teeb territoriaalmere lähtejoonest kaugemal kui 200 meremiili asuva mandrilava eluta loodusvarade kasutamise eest rahalisi või mitterahalisi makseid.[9] Artikkel 82 on kompromiss, mis sõlmiti Kolmandal ÜRO mereõiguse konverentsil, kus rannikuriigid nõudsid endale 200 meremiilist kaugemale ulatuvat osa mandrilavast (edaspidi välimine mandrilava), samas kui geograafiliselt ebasoodsamas positsioonis olevad riigid olid sellele tugevalt vastu. Võttes arvesse artiklist 76 tulenevaid rannikuriigi suveräänseid õigusi mandrilava üle, ei olnud võimalik anda kolmandatele riikidele õigust mandrilavast maavara saada. Selle kompenseerimiseks pandi rannikuriikidele, kellel on võimalik endale 200 meremiilist kaugemale ulatuv mandrilava kehtestada, kohustus mandrilava sellest osast saadud maavaradest teenitud tulu jagamiseks rahvusvahelise kogukonnaga. Rannikuriik võib seda artikli 82 järgi teha nii rahaliste kui ka mitterahaliste maksete näol. Selline kompromiss võimaldab laia mandrilava piirkonnaga rannikuriikidel kehtestada võimalikult suure ulatusega mandrilava ning quid pro quo saab rahvusvaheline kogukond artikli 82 alusel hüvitist.[10] Rannikuriigil on välimise mandrilava üle suveräänsed õigused, kuid kohustus rahvusvahelisele kogukonnale kompensatsiooni maksta viitab sellele, et artikli 82 järgi kohaldub välimisele mandrilavale Common Heritage of Mankind printsiip.[11]
Artikkel 82(1) loob rannikuriikidele üleüldise kohustuse välise mandrilavaga riikidele hüvitise maksmiseks, ent jätab täpsustamata selle hüvitise suuruse ning rahaliste või mitterahaliste maksete tegemise viisi. Oluline on märkida, et artiklist 82(1) tulenev kohustus lasub just rannikuriigil ja mitte nendel üksustel, kes välimisel mandrilaval tootmistegevust läbi viivad.
Artikkel 82(2) annab valemi selle hüvitise suuruse arvutamiseks: makseid tehakse kogu kohapeal toimuva tootmistegevuse eest pärast esimese viie aasta möödumist igal aastal. Kuuendal aastal moodustab makse määr 1% selle koha toodangu väärtusest või mahust. Määr kasvab igal aastal 1% võrra kuni 12. aastani ning on edaspidi 7%. Toodangu hulka ei loeta kasutamisega seoses kulutatud ressursse. Artiklis 82(2) nimetatud toodang hõlmab kogu toodangu bruto väärtust, vältimaks olukorda, kus rannikuriik saaks pärast siseriiklike maksude mahaarvamist hüvitise suurust vähendada. Tootmise koha valik on rannikuriigi enda diskretsioonis, kuid isegi kui tootmise koht asub 200 meremiilist seespool, ei vabasta see rannikuriiki kohustusest maksta hüvitist selle osa ressursi eest, mida saadakse 200 meremiilist väljapoole ulatuvast mandrilavast. Artiklis 82(2) nimetatud mitterahaliste maksete olemus jääb rannikuriigi otsustada, küll aga peab see olema võrdeline tootmise väärtuse või mahuga. Sätte sõnastusest nähtub, et rannikuriigile antakse valik teha rahalisi või mitterahalisi makseid, kusjuures mõlemat korraga rakendada ei saa. Rannikuriigil on täielik diskretsioon otsustamaks, millal ja missuguses vormis makse tehakse ning makse saajatel riikidel sealjuures sõnaõigust ei ole.[12] “Eluta loodusvarad” artikkel 82(2) tähenduses on defineeritud mereõiguse konventsiooni artiklis 77. Artikkel 77(1) annab rannikuriikidele suveräänse õiguse mandrilava loodusvarade uurimiseks ja kasutamiseks. Artikkel 77(4) defineerib loodusvarad kui merepõhjas ja selle all maapõues asuvad maavarad ja teised eluta loodusvarad koos sessiilsete liikide hulka kuuluvate elusorganismidega, see tähendab organismidega, mis püügivanuses on liikumatud või merepõhja all või suudavad liikuda vaid pidevas kokkupuutes merepõhja või maapõuega.
Artikkel 82(4) sätestab, et maksed tehakse Rahvusvahelise Süvamerepõhja Organisatsiooni kaudu, kes jaotab need õiglase jaotamise põhimõtte kohaselt konventsiooni osalisriikide vahel, arvestades arengumaade, esmajoones kõige vähem arenenud ning sisemaariikidest arengumaade huve ja vajadusi. Õiglase jaotamise põhimõtte järgi tuleb rannikuriikidelt saadud rahaliste ja mitterahaliste maksete jagamisel võtta arvesse ja sellest lähtuvalt eelistada arenevaid riike, eelkõige madalamas arengujärgus sisemaariike. Artikkel 82(3) järgi on arengumaa, kes on tema mandrilaval toodetava maavara netoimportija, selle maavara eest maksete tegemisest vabastatud. Oluline on vahet teha artiklis 82(3) nimetatud maavaral ja artiklis 82(1) nimetatud eluta loodusvaral. Juhul kui arengumaa toodab loodusvara, mis ei ole klassifitseeritav maavarana, ei ole ta maksete tegemisest artikkel 82(3) järgi vabastatud.[13]
ÜRO mandrilava piirikomisjon muuda
Koos ÜRO mereõiguse konventsiooniga loodi ka ÜRO mandrilava piirikomisjon, mille eesmärk on ÜRO mereõiguse konventsioonile vastavalt välimise mandrilava piiritlemine. Konventsiooni kohaselt saavad rannikuriigid kehtestada 200 meremiilist väljapoole ulatuva mandrilava komisjoni soovituse põhjal. Piirikomisjon teeb soovitusi rannikuriikidele mandrilava piiride määramiseks, need soovitused ei oma tähendust vaidlustes teiste rannikuriikidega merealade piiritlemise üle.[14] Komisjon koosneb 21 geoloogia, geofüüsika või hüdrograafia ala asjatundjast, kelle konventsiooni osalisriigid valivad oma kodanike hulgast tasakaalustatud geograafilise esindatuse põhimõtet arvestades ning kes esindavad iseennast.
Komisjoni funktsioonid tulenevad konventsiooni lisa II artiklist 3. Selle sätte kohaselt on ÜRO mandrilava piirikomisjoni ülesanded vaadata läbi rannikuriikide esitatud andmed ja muud materjalid, mis käsitlevad mandrilava välispiire aladel, kus piirid ulatuvad üle 200 meremiili, ning anda soovitusi artikli 76 ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kolmanda mereõiguse konverentsi 29. augustil 1980 vastuvõetud vastastikuse mõistmise memorandumi alusel. Seejärel pakkuda asjaomase rannikuriigi taotlusel teaduslikku ja tehnilist nõustamist nende andmete ja materjalide ettevalmistamisel.[15]
Komisjoni töömaht on aasta-aastalt suurenenud. Kui 2007. aastal oli komisjonile laekunud üheksa taotlust välimise mandrilava piiride määramiseks, siis aastal 2019 on taotluse esitanud 78 riiki.[16] Soovitusi on komisjon andnud 33 taotluse kohta. Arvestades komisjoni suurt töömahtu, võib eeldada, et kõikide rannikuriikide mandrilava piiritlemisega läheb aega veel aastaid. Komisjoni soovitused on ainult soovituslikud ning mitte õiguslikult siduvad. Kui aga rannikuriik kuulutab välja enda mandrilava lähtudes komisjoni soovitusest, siis muutuvad need soovitused rannikuriigi jaoks lõplikuks ja siduvaks.
Üks vaidluse küsimus, millega komisjon tegelema peab, puudutab nende rannikuriikide mandrilava piiritlemise taotlusi, kes on taotluses kasutanud piiritlemisel kaljusid, millel inimasutus on võimatu. Konventsiooni artikli 131 lõike 2 järgi on saartel territoriaalmeri, külgvöönd, majandusvöönd ja mandrilava. Sama artikli lõige 3 sätestab, et kaljudel, millel inimasustus või majandustegevus on võimatu, puuduvad majandusvöönd ja mandrilava. Komisjonile esitatud taotlused, milles rannikuriik on mandrilava piiride määramisel kasutanud kalju ja mitte saart, on komisjonil õigus sellist taotlust mitte rahuldada. Selline olukord tekkis näiteks 2008. aastal, kus Jaapan esitas komisjonile taotluse mandrilava piiri kehtestamiseks lähtudes Okinotorishimast. Nii Hiina kui Lõuna-Korea esitasid selle peale komisjonile märkuse, et Okinotorishima näol ei ole tegemist mitte saare vaid kaljuga. Komisjon jättis Jaapani taotluse rahuldamata.[17]
Mandrilava regulatsiooni suhe majandusvööndi regulatsiooniga muuda
Mandrilava ning majandusvööndi regulatsioonid kattuvad suures osas. Mõlema ulatus on konventsiooni järgi kuni 200 meremiili ning mõlemad annavad rannikuriigile suveräänsed õigused mere põhjast ning pinnasest eluta loodusvarade kasutamiseks. Siiski on režiimide vahel ka olulised erinevused. Esiteks ei ole rannikuriigil vaja teatada mandrilava enda valdusse võtmisest, samas kui majandusvööndi puhul on see vajalik. Teiseks erinevad kaks režiimi elus loodusvarade kasutamise osas. Majandusvööndi regulatsiooni üheks eesmärgiks on elusloodusvarade kaitse. Rannikuriigil on kohustus parimate kättesaadavate uurimisandmete alusel võtta kaitse- ja majandamismeetmeid, et takistada elusloodusvarade ülemäärast kasutamist ning tagada nende säilimine tema majandusvööndis. Sel eesmärgil peab rannikuriik tegema asjakohast koostööd pädevate rahvusvaheliste alapiirkondlike, piirkondlike või ülemaailmsete organisatsioonidega. Sellised sätted mandrilava regulatsiooni alla kuuluvate sessiilsete liikide kohta puuduvad. Sessiilsed liigid on konventsiooni artikli 68 alusel majandusvööndi kohaldamisalast väljaspool. Sellest järelduvalt võivad rannikuriigid soovi korral sessiilseid liike piiramatult püüda. Mandrilava regulatsioonist ei tulene rannikuriigile ühtki piirangut elus või eluta loodusvarade kasutamise mahu kohta.[18]
Eesti mandrilava muuda
Eesti õigusraamistikus on viide mandrilava seadusele majandusvööndi seaduse teise paragrahvi kolmandas lõikes, mis sätestab, et merepõhja ja selle all oleva maapõue loodusvarade kasutamist ja kaitset reguleerib mandrilava seadus.[19] Eesti mandrilava on siiani seadustega reguleerimata. Sellest tulenevalt on teaduslikud mereuuringud mandrilaval reguleerimata. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi arengukavas "Eesti Merenduspoliitika 2012–2020"[20] tuuakse puudusena välja a sisemere ja territoriaalmere all asuva merepõhja ja mandrilava seaduse puudumist, mis reguleeriks nii merekeskkonna merepõhja kui ka selle all asuva maapõue uurimist ja kasutamist erinevatel eesmärkidel ja määratleks pädevad riigiorganid ning nende volitused. Majandusvööndi seaduse koostamisel jäeti mandrilava seadus kehtestamata ajalise surve tõttu. Äsja taasiseseisvunud Eesti majanduslikes huvides oli võimalikult kiiresti majandusvööndi seadus kehtestada, et kindlustada Eesti osa Läänemere kalapüügikvootides. Mandrilava regulatsioon võiks tänapäeval olla ühendatud mõne teise merevööndi regulatsiooniga, näiteks majandusvööndi ja mandrilava seadusega või merevööndite seadusega.[21]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 "The definition of the continental shelf and criteria for the establishment of its outer limits". Commission on the Limits of the Continental Shelf (CLCS). Vaadatud 06.12.2019.
- ↑ 2,0 2,1 Rothwell, D. R. Stephens, T. (2010). The International Law of the Sea. Oxford: Hart Publishing. Lk 103.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Rothwell, D. R. Stephens, T. (2010). The International Law of the Sea. Oxford: Hart Publishing. Lk 103.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ "ÜRO mereõiguse konventsioon". Riigi Teataja I. 1982. Artikkel 76(1). Vaadatud 06.12.2019.
- ↑ ÜRO mereõiguse konventsioon. Artikkel 121.
- ↑ Non-living resources of the Continental Shelf Beyond 200 Nautical Miles: Speculations on the Implementation of Article 82 of the United Nation Convention on the Law of the Sea (lk 9). (2010). International Seabed Authority.
- ↑ ÜRO mereõiguse konventsioon. Artikkel 77.
- ↑ ÜRO mereõiguse konventsioon. Artiklid 80 ja 81.
- ↑ ÜRO mereõiguse konventsioon. Artikkel 82.
- ↑ Outer Continental Shelf. International Law Association Reports of Conferences, 73. 2008. Lk 1046.
- ↑ Outer Continental Shelf. International Law Association Reports of Conferences, 73. 2008. Lk 1047.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: koht sisaldab numbrit (link) - ↑ Outer Continental Shelf. International Law Association Reports of Conferences, 73. 2008. Lk 1054.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: koht sisaldab numbrit (link) - ↑ Outer Continental Shelf. International Law Association Reports of Conferences, 73. 2008. Lk 1056.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: koht sisaldab numbrit (link) - ↑ "Purpose, functions and sessions". Commission on the Limits of the Continental Shelf (CLCS). Vaadatud 06.12.2019.
- ↑ ÜRO mereõiguse konventsioon. Lisa II.
- ↑ "Submissions to the Commission". Commission on the Limits of the Continental Shelf (CLCS). Vaadatud 06.12.2019.
- ↑ Rothwell, D. R. Stephens, T. (2010). The International Law of the Sea. Oxford: Hart Publishing. Lk 119.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Rothwell, D. R. Stephens, T. (2008). The International Law of the Sea. Oxford: Hart Publishing. Lk 125.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ "Majandusvööndi seadus". Riigi Teataja I. 28.01.1993. § 2. Vaadatud 06.12.2019.
- ↑ "Eesti merenduspoliitika 2012-2020", lk 60.
- ↑ Kaunis, I. Lindpere, H. Lott, A. (2015). Mereõiguse kodifitseerimise lähteülesanne. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi riigihange. Lk 194.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)