Mairi Laurik

Mairi Laurik on eesti ulmekirjanik ja raamatukoguhoidja.

Mairi Laurik (kodanikunimega Mairi Tempel; sündinud 9. augustil 1979 [1]) on eesti ulmekirjanik.

Ta on sündinud ja kasvanud Mulgimaal ning lõpetanud 1997. aastal Karksi-Nuia Gümnaasiumi.

Alates 2019. aastast töötab ta Tartu Linnaraamatukogus.

2020. aastal lõpetas Laurik Tartu Ülikooli infokorralduse eriala cum laude.

LoomingRedigeeri

Tema raamatuarvustusi saab lugeda tema blogides "tüdrukute raamaturiiul" ja "Fantaasiajuttude muljed".

Janika Läänemets on "Mina olen Surm" arvustuses kirjutanud: "Taevas eesti noortekirjanduse kohal on juba mõnda aega tume olnud, aga ka kõige sombusemal päeval võib mõni päikesekiir lõigata halli pilvekangasse augu, mis vaikselt kasvama hakkab. Ehk puhub just Mairi Lauriku "Mina olen Surm", nii irooniliselt kui see ka ei kõla, eesti noortekirjandusele uuesti elu sisse? Ning kui see ei osutugi kiireks, mis hämaruse taganema paneb, tuletab Lauriku romaan vähemalt meelde, et päike on siiski alati kusagil pilve taga olemas ning kuuldused eesti noortekirjanduse surmast liialdatud." [2]

RomaanidRedigeeri

"Süsteem"Redigeeri

"Süsteem" on Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel 2015 äramärgitud teos, postapokalüptiline ulme, mille peamised tegevusliinid hargnevad kauges tulevikus Tartus ja Emajõe luhtadel.

Meie lähitulevikus haarab planeeti kaos, mille tulemusena seisab inimkond silmitsi tõsiasjaga, et oleme suure tõenäosusega liigina välja suremas või kiiritussaaste tõttu muteerumas. On vaja julgeid ja geniaalseid inimesi, et vastu võtta raskeid otsuseid, mis võivad meid päästa. Kasutades kaasaegse teaduse kõiki võimalusi, luuakse arvutiprogramm, mille abil otsitakse kõige eluvõimelisemaid geenikombinatsioone. Samas näeb programmeerija Ray Domen planeeritavas programmis ohtu ja kirjutab koodi mõned lõksud, mis peaksid vajadusel aktiveeruma ja aitama programmist loobuda. Kahjuks ei suuda ta siiski ette näha, kuidas tema loodud programmist loobumise viis kauges tulevikus ühe noore naise elu väga keeruliseks muudab. [3]

"Mina olen Surm"Redigeeri

Roomet on täitsa tavaline poiss. Pealtnäha. Päris tavalisest eristab teda ehk see, et ta ei ela mitte oma kodus, vaid peaaegu Eesti teises otsas vanatädi juures. Vahel lihtsalt juhtub, et koolis lähevad asjad nii teravaks, et mõistlik on liikuda kusagile, kus keegi sind ei tunne. Kus see, kes sa oled, ei mõjuta sinu lähedasi. Kus sa võid hoida omaette. Sest Roometil on saladus, mida ta isegi päris hästi ei mõista, võime või vägi, mis on kummaline, hirmutav ja arusaamatu … ning aina süveneb. Kuid suhted uute klassikaaslastega ei lähe päris nii, nagu Roomet on ette kujutanud, ja tema ellu murravad sisse inimesed, kes sunnivad teda ümber hindama oma senist elu ning hakkama kasutama oma kummalist väge. Kuid kas tal on õigus sekkuda teiste eludesse? Teiste surmadesse? [4]

Janika Läänemets on oma arvustuses öelnud: "Hüva raamat pangu elu üle mõtlema, mitte ärgu võtku eluisu ära, tuletab Laurik lugejatele (noorte)kirjanduse põhitõde meelde."[2]

"Novembriöö kirjad"Redigeeri

Eesti teadlaste läbimurre nanotehnoloogias on siia toonud teistmoodi rahasid ja uusi vajadusi. Sajandi viimase veerandi alguseks on praeguse Tamsalu kohale püstitatud hiiglaslik tehas. Koos teaduskeskuse, töölistele mõeldud elamiste ning organisatoorse ja meelelahutusliku infrastruktuuriga moodustub kõrge betoonmüüriga piiratud tehaselinn. Või Kummituslinn, Tondilinn, Maailmalinn, nagu seda kutsutakse väljaspool müüri. Keire on suurema osa oma teadlikust elust elanud just müüri taha jäävas linnas, alul omast tahtest, siis olude sunnil. Käesolevas raamatus jutustab naine isiklikku Tamsalu-lugu kirjade vahendusel oma elukaaslasele. [5]

"On aeg!"Redigeeri

Romaanist „Mina olen Surm“ tuttav Roomet on nüüd vanem ja võiks öelda, et harjunud oma „eripäraga“ näha inimeste peade kohal nende elukellasid ning sellest tuleneva kohustusega öelda neile, kelle elukell on purunenud või tühjaks jooksnud, hinge teelesaatmissõnad. Nüüd sõidab Roomet Tallinnasse, et Erik – ka üks Surmadest – talle seda veidrat maailma seletaks ja paigast ära asjad aitaks paika seada. Kuid selgub, et maailm on veel veidram ja veel rohkem paigast ära. Oma tõelistest võimetest veel õieti aru saamata peab Roomet vastu astuma palju suuremale kurjusele, kui ta on osanud ette kujutadagi.[6]

LühijutudRedigeeri

  • Jutustus "Kaks pistet rebase jalga" (veebiajakiri Reaktor veebruar 2018)
  • Lühijutt "Jumala armulikkus" – kogumik "Eestid, mida ei olnud" (Raudhammas 2017)
  • Jutustus "Zombid tekitavad laipu" - (veebiajakiri Reaktor juuni 2017); kogumik "Berüllium" (Fantaasia 2018)
  • Jutustus "Surf ajalainetel" – kogumik "Täheaeg 15" (Fantaasia 2016)
  • Jutustus "Otsustamise hetk" (Veebiajakiri Reaktor juuni 2015); kogumik "Triitium" (Fantaasia 2017)
  • Lühijutt "Surmast hirmsam" (Veebiajakiri Reaktor märts 2015)
  • Lühijutt "Prussakad jäävad", koos Maniakkide Tänavaga – kogumik "Saladuslik tsaar 2; Duumiorulood" (Fantaasia 2015)
  • Lühijutt "Nimetagem seda õilsuseks" (veebiajakiri Reaktor november 2014)
  • Lühijutt "Omanikult omanikule" (veebiajakiri Reaktor oktoober 2014)

KirjandusvõistlusedRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Stardinimekirjad sportos.eu
  2. 2,0 2,1 "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 27. november 2017. Vaadatud 25. novembril 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  3. Süsteem (2016). Fantaasia. 344lk.
  4. Mina olen Surm (2016). Tänapäev. 224lk.
  5. Novembriöö kirjad (2017). Tänapäev. 240lk.
  6. On aeg! (2021). Tänapäev. 168lk.