Ava peamenüü

Mõjutusvahend (inglise sanction) on reageerimine rikkumisele. Reageerimine võib esineda nii noomituse kui ka rangema karistusena.

Alaealiste mõjutusvahendidRedigeeri

AjaluguRedigeeri

XIX sajandil ei tundnud veel karistusõigus spetsiifilist alaealiste karistusõigust ning alaealistele kohalduvaid mõjutusvahendeid. Käitumishälvetega alaealisi peeti ühiskonnatingimuste ja valekasvatuse ohvriteks. Alaealiste kuritegevist käsitleti õigusrikkumiste summana ja osana üldisest kuritegevusest. XX sajandil tekkis arusaam, et alaealiste kuritegevus on sotsiaalne probleem, millele tuleb ka vastavalt reageerida. Prantsuse sotsioloog Emile Durkheim väitis, et kuritegevus pole mitte lihtsalt paratamatu ja vältimatu, vaid ka normaalne ühiskondlik nähtus.[1]

Praegune õiguskordRedigeeri

Praeguses õiguskorras kehtib alaealise mõjutusvahendite seadus (AMVS). Seadus on jõustunud aastal 1998. Seadus sätestab alaealisele kohaldatavad mõjutusvahendid ja alaealiste komisjoni pädevuse. Alaealise mõjutusvahendite seaduse § 2 kohaselt on alaealine 7–18 aasta vanune isik. Alaealisele kohaldatavad mõjutusvahendid on sätestatud ka karistusseadusese §-s 87. Karistusseaduses eristatakse väärteo ja kuriteo eest kohaldatavaid mõjutusvahendeid. Karistusseaduse kohaselt on alaealise süüvõime piiratud. Tegu on ebapiisava sotsialiseeritusega ehk alaealine ei suuda täiel määral eristada lubatut ja keelatut ning juhtida enda käitumist. Kriminaalsus on õpitud käitumine. Perekond, sõpruskond ja kool on kolm valdkonda, kus õpitakse väärtusi ja hoiakuid ning põhilisi kognitiiv-käitumuslike mustreid. Asja menetlemisel peab kohus kindlaks tegema, kas alaealised süüteo toimepanijad on ühiskondlike normidega adapteerunud või mitte. Vastasel juhul võib kohus isiku karistusest vabastada ning kohaldada tema suhtes mõjutusvahendeid.[2]

Mõjutusvahendi eesmärk ja valikRedigeeri

Mõjutusvahendite eesmärk on aidata alaealistel sotsialiseeruda ja ennetada tulevikus võimalike õigusrikkumisi. Mõjutusvahendi valikul lähtub alaealiste komisjon nii õigusrikkumisest kui ka õigusrikkujast. See tähendab seda, et mida raskem on õigusrikkumine, seda rangem on karistus. Samuti sõltub mõjutusvahendi valik õigusrikkuja vaimsest tervisest. Mõjutusvahendid on näiteks: 1) hoiatus; 2) sotsiaalprogramm; 3) kahju hüvitamine või heastamine; 4) sõltuvus- või muu ravi; 5) lepitusteenus; 6) allutamine käitumiskontrollile; 7) üldsusliku töö tunnid; 8) liikumisvabaduse piirang.[3]

Alaealiste komisjonRedigeeri

Alaealiste komisjon on seitsmeliikmeline ning selle asjaajamist korraldab alaealiste komisjoni sekretär. Alaealiste komisjoni pädevuses on koordineerida oma haldusterritooriumil alaealistega tehtavat kriminaalpreventiivset tööd. Alaealiste komisjoni koosseisust ja ülesannetest käsitleb põhjalikumalt alaealise mõjutusvahendite seaduse kolmas peatükk.

ViitedRedigeeri

  1. Ülle Vanaisak, Sisekaitseakadeemia, s.a. http://stud.sisekaitse.ee/Vanaisak/Noorsoopolitsei/index.html
  2. RT I 1998, 17, 264
  3. RT I 2001, 61, 364