Narratiivne ajalugu
Narratiivne ehk looline ajalugu (ing. narrative history) on ajaloo üksiksündmuste tervikuna jutustamise viis, mis kasutab oma raamistikuna faktilist kronoloogiat (vastandina ajaloolise ainese temaatilisele käsitlusele). Tegemist on tavaga kirjutada ajaloost jutustavas vormis.
Lugudel on oluline osa kultuuris inimeste eneseteadvuse kujunemisel ja kujundamisel. Juhtiv narratiiviuurija Owen Flanagan kirjutab: "Mõjuvad tõendid kinnitavad, et kõikides kultuurides tulevad inimesed oma identiteedi määratlemisele mingis narratiivses vormis. Oleme lugude rääkijad."[1] Jörn Rüseni järgi on sündmuste kujutamine narratiivina üks inimese põhilisi tunnetamis- ja kogemisviis.
David Carr väidab, et identifitseerides loo ajalisi etappe ja muutes kronoloogilise järgnevuse konfigureeritud järjestuseks, järgib ajalookirjutus narratiiviga sama struktuure. Ajalugu "moodustab meie igapäevasele kogemusele horisondi ja tausta". Minevik kui niisugune on meie jaoks juba kujutatud narratiivses vormis.
Narratiivse ajalookäsitluse teke ja areng muuda
Narratiivi tähtsusest ajalooteaduses hakkasid ajaloofilosoofid kirjutama 1960. ja 1970. aastatel. Seeläbi sai ajalooteadusele loodusteaduste asemel võrdlusnäiteks kirjandus. Olulisima panuse andis selleks ideedeajaloolane Hayden White, kes rääkis narratiivist kui ajaloolise teadmise peamisest allikast. Oma raamatus "Metaajalugu"[2] näitas White, et 19. sajandi ajaloolasi ja ajaloofilosoofe ajendasid ideoloogilised motiivid ja motiveerisid narratiivsed mudelid – tragöödia, komöödia, satiir ja romaan. White väitis, et ajaloolased tunnetavad sündmustes teatavaid mustreid ja esitavad nende tõlgendusi.
1980. aastatel kirjutas palju narratiivist ja ajaloost Paul Ricoeur[3].
1986. aastal ilmus David Carri üks mõjukaim teos "Aeg, lugu ja ajalugu".[4] Raamat püüdis fenomenoloogilisest vaatenurgast muuta kriitilises ajaloofilosoofias kujunenud arusaamasid ajaloo ja narratiivi vahekorrast. Ta väidab, et kogemus on narratiivselt struktureeritud ja et ajalooliste narratiivide ja ajalooliste kogemuste vahel valitseb järjepidevus.[5]
Ajaloo narratiivsed avaldumisvormid muuda
Ajaloos tegutsejate kogemused on seotud reaalsusenarratiivse tõlgendusega. Seetõttu on tegutsejate kogemustest jutustavad kirjalikud allikad (kroonikad, memuaarid, autobiograafiad, jne) tavaliselt samuti narratiivid. Viimaks paneb ajaloolane tegutsejatest jutustavate narratiivide põhjal kokku uue narratiivi. Kokkuvõttes tähendab narratiivne ajalugu ajaloolise teadmise ja kogemuse väljendamist loona nii sisekõne, välise jutustamise kui kirjandusliku kirjutamise abil.
Narratiivne ajaloolane püüab inimeste poolt läbielatud üksikepisoodidest koostada ühiselt aktsepteeritavat lugu. Sarnast polaarsust on täheldanud ka faktilist ja episoodilist mälu eristanud ja uurinud psühholoog Endel Tulving. Psühholoogias väljendub see polaarsus ajupoolkerade funktsionaalses asümmeetrias.
Traditsionaalne narratiivne ajalookirjutus järgib enam ajaloolist sündmuste järjepidevust ja keskendub enam üksikutele isikutele, sündmustele ja eesmärkidele. Modernne käsitlus toob enam välja üldisi suundumusi, sotsiaalselt erinevaid kihte, tegureid ja ajendeid ning võib oma kontseptsioonide väljendamiseks ka ajalist järjepidevust mitte järgida.
Viited muuda
- ↑ Owen Flanagan Consciousness Reconsidered 198
- ↑ H White. Metahistory: The Historical Imagination in Nineteenth-Century Europe, The Johns Hopkins University Press, Baltimore, 1973.
- ↑ Time and Narrative (Temps et Récit), 3 vols. trans. Kathleen McLaughlin and David Pellauer. Chicago: University of Chicago Press, 1984, 1985, 1988 (1983, 1984, 1985).
- ↑ Time, Narrative, and History. Indiana University Press, Bloomington, Indianapolis,1986.
- ↑ D. Carr. Narrative and the Real World: An Agreement for Continuity. – History and Theory, vol. 25, no. 2, 1986, lk. 117–131; D. Carr. Narrative Explanation and Its Malcontents. – History and Theory, vol. 47, no. 1, 2008, lk. 19–30.