Linnuatlas on linnuliikide levikukaartide kogumik.

Andmed liikide esinemise kohta kantakse vastava ruudustikuga kontuurkaartidele, iga liik eraldi. Mingi liigi esinemist ühes või teises ruudus näitab tähis ehk leppemärk. Ruudud on riikides erinevad ja võivad anda edasi näiteks piirkonda 50×50 km; 25×25 km; 10×10 km või 5×5 km. Kaardile kantakse leppemärgid, mis kokku annabki ettekujutuse vaid kaarti vaadates liigi levikust. Linnuatlas ei näita eri liikide arvukust eri piirkondades (ruutudes), vaid moodustub iga linnuliigi kohta selge pilt, kus liiki pesitsemas võib leida. Mingi ajavahemiku (näiteks 10–15 aastat) järel atlaseuuringuid korrates saab võrrelda liikide levikut eri perioodidel ja analüüsida toimunud muutusi. See annab täiendavaid võimalusi looduses toimuvate muutuste pikaajaliseks jälgimiseks.

Esimene Eesti Linnuatlas valmis 1977–1980 toimunud välitööde põhjal ja ilmus alles 1993. aastal. Teine linnuatlas koostati aastatel 2003–2009 läbi viidud välitööde põhjal ja see ilmus 2018.[1]

Vahel on koostatud ka piirkondlikke linnuatlaseid.[2][3]

Viited muuda

  1. "Veerandsaja aasta järel ilmus taas põhjalik Eesti linnuatlas" Delfi Forte, 08.04.2018
  2. Marek Vahula. Lahemaa linnuatlas, Viitna, 1995. (Käsikiri Palmses RMK Lahemaa külastuskeskuses ja Lahemaa rahvuspargi arhiivis)
  3. Marek Vahula: Neerutimaa Linnuatlas 2016

Kirjandus muuda

  • Olav Renno. Eesti linnuatlas, Tallinn, Valgus, 1993. ISBN 5440010742
  • Andrus Kuus, Eerik Leibak, Jaanus Elts. Linnuatlas. Eesti haudelindude levik ja arvukus, Eesti Ornitoloogiaühing, 2018. ISBN 9789949960743

Välislingid muuda