Ava peamenüü

Lepitusmenetlus on üks viis lahendada vaidlust kohtuväliselt ning see põhineb vabatahtlikkusel. Eestis on võimalik lepitusmenetlus kriminaalasjades kohaldada, kui on tegemist teise astme kuriteoga, kuriteo asjaolud on piisavalt selged, puudub avalik menetlushuvi kriminaalmenetluse jätkamiseks.[1] Lisaks seab kriminaalmenetluse seadustik selged piirangud, et kannatanu ja süüdistatav peavad olema lepitamiseks nõusoleku andnud ning lepitusmenetluse kohaldamine eeldab, et kriminaalmenetluse käigus on tuvastatud süüteokoosseis, õigusvastasus ja süü.[2]

Lepitusmenetluse läbiviimise kord nimetab lepitusmenetluse eesmärgiks pakkuda õigusvastase teo toime pannud isikule, kahju kannatanud isikule ja vajaduse korral teistele osalistele võimalust turvalises keskkonnas ja lepitaja toel arutada toime pandud teoga seonduvaid asjaolusid ja mõjusid, et lepitusmenetluse toimumise ja vajaduse korral kokkulepitavate edasiste tegevuste abil heastada teoga kaasnenud emotsionaalset ja materiaalset kahju, tagada kannatanu rahulolu ja vähendada riski, et õigusvastase teo toime pannud isik paneb toime uusi õigusrikkumisi.[3] Lepitamise kasulikkus seisneb selles, et antud menetlus võimalda ohvri suuremat kaasamist otsustusprotsessi, annab inimestele suurema osalus- ja turvatunde ning vähendab pingeid, viha ja hirmu, mis võivad kuriteoga kaasneda. Samuti aitab lepitusmenetlus saavutada ausama ja objektiivsema tulemuse kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise osas ning tagab parema kaitse kannatanu õigustele ja huvidele.[2]

Eestis rakendus lepitusteenus alates 2007. aasta veebruarist[4].


Lepitusmenetluse läbiviimineRedigeeri

Kriminaalmenetluse raames on lepitajaks Sotsiaalkindlustusamet, kes peab viie tööpäeva jooksul lepitusmenetluse rakendamise määruse registreerimisest arvates määrama lepitusteenust osutava ametniku, teavitades sellest prokuratuuri või kohut. Lepitusmenetluse alustamiseks võtab lepitaja ühendust kannatanu ja süüdistatavaga. Ta kontrollib lepitamise alguses poolte nõusolekut lepitusmenetluseks ning selgitab neile lepitusmenetluse eesmärki ja käiku; teavitab pooli lepitusmenetluse katkestamise ja lepituskokkuleppe rikkumise tagajärgedest, lepitaja õigusest kontrollida kohtu või prokuratuuri kinnitatud lepituskokkuleppe tingimuste täitmist ning muudest lepitusmenetluses tähtsust omavatest asjaoludest. Kohtumisi lepitaja, kannatanu ja süüdistatava vahel peab toimuma vähemalt kaks ning lisaks veel lepitaja ja mõlema poole individuaalkohtumised enne ühiskohtumisi.[5]

Kuigi lepitusmenetluse käigus võivad pooled ise enda jaoks sobiva kompromissi leida, võib omapoolseid ettepanekuid võimalikeks lahendusteks välja pakkuda ka lepitaja. See tähendab, et lepitaja on poolte jaoks nagu nõustaja, kes lepituse asjaolude ja lepitusmenetluse kulgemise põhjal pakub välja tema meelest kõige mõistlikuma viisi vaidluse lahendamiseks, kuid seejuures jätab viimase otsustusõiguse ikkagi pooltele endile.[6]

Lepitusmenetluse positiivsed aspektidRedigeeri

Lepitamise peamine eesmärk on pakkuda õigusrikkujale võimalust hüvitada tehtud kahju ja kaasata ohvrit rohkem protsessi. Lepitamisprotsessi läbi tegemine võib aidata süüdistatava rehabilitatsiooni ja seeläbi aidata vältida edasisi õigusrikkumisi ning seda eriti noorte puhul. Süüdistatavat motiveerib lepitamises osalema võimalus seeläbi pääseda kriminaalkaristusest ning vältida sellekohast märget karistusregistris. Võimalikke ettepanekuid ja lahendusi tehtud kahju heastamiseks võib teha nii kannatanu kui ka süüdistatav.[7]

Lepitusmenetluse negatiivsed aspektidRedigeeri

Kriminaalmenetluse seadustik ütleb, et lepitajal on õigus tutvuda kriminaalmenetluse toimikuga, kuid praktikas seda sageli ei tehta. Samas on see vajalik, et aidata lepitajal paremini mõista kriminaalasja tagamaid ja mitte lähtuda vaid poolte ütlustest. Siinkohal on leitud, et lahenduseks võiks olla, et tutvumine muudetakse õigusest kohustuseks. Keeruline on ka jälgida, et lepitamiskokkuleppest kinni peetakse. Lepituskokkuleppes kinnitatud tingimustest kinnipidamise kontroll eeldab kannatanu aktiivset panust rikkumiste märkamisel ja nendest teavitamisel. Kui kannatanu neist teada ei anna, võib samuti öelda, et lepe on osaliselt sisutühi. Kannatanu peaks lepituskokkuleppe rikkumisest informeerima lepitajat, kes omakorda teavitab sellest prokuratuuri või kohut, mis on aluseks kriminaalmenetluse uuendamisel. [7]

Lepitusmenetlus perevägivalla juhtumitesRedigeeri

Kriminaalmenetluse raames kasutatakse lepitamist perevägivalla juhtumite puhul sageli. Kuigi ollakse eriarvamusel selle kohta, kas lepitamine perevägivallaasjades on mõistlik, näitab perevägivallatsejate retsidiivsuse analüüs, et lepitusmenetluse läbinud vägivallatsejate retsidiivsus on väiksem kui näiteks vanglakaristuse saanutel (15% vs 24%).[8]

Tihti on süüdimõistvast kohtuotsusest pääsemine oluline kõigile asjasse puutujatele, sest kuna tegemist on peresisese juhtumiga, tuleb ka kohtukulud ja sunniraha maksta pere eelarvest ning seda vältides säästetakse kogu perekonda kulutusest ja lepitusmenetlus on seetõttu materiaalselt kasulikum. Lisaks saab lepitaja abil ka emotsionaalset tuge (seda juhul, kui pooled lepitajat usaldavad), sest kumbki pool saab rääkida juhtunust, ja sellega kaasnevatest asjaoludest ning ka tagajärgedest, mida sündmus kaasa tõi ning selle kõigega kaasnevatest tunnetest ja emotsioonidest. See omakorda on abiks erimeelsustele lahenduse leidmiseks. [7]

Perevägivallas lepitamisse negatiivselt suhtujad leiavad, et see annab signaali, et ühiskond käsitleb perevägivalda kui lihtsat kuritegu. Samuti seavad nad kahtluse alla ohvri nõusoleku vabatahtlikkuse ja väidavad, et selliste kuritegude puhul on osapooled ebavõrdsel võimupositsioonil.[9] Seda seepärast, et tihtipeale on ohver ja teised pereliikmed majanduslikult ja muul viisil sõltuvad vägivallatsejast ning rolli mängib ka vägivallatseja füüsiline üleolek ohvrist. Ka ei ole teada, mis saab peale pooleaastase kontrollaja lõppemist - kas vägivald on ikkagi tõepoolest lõppenud.[7]

ViitedRedigeeri

  1. Kriminaalmenetluse seadustiku §2031 lg 1.–RT I 2003, 27, 166... RT I, 05.12.2017, 8
  2. 2,0 2,1 Valma, K, Surva, L, Hääl, H. Lepitusmenetlus perevaidlustes. Juridica, 2014, nr 1. Lk 92.
  3. Lepitusmenetluse läbiviimise kord § 2. – 25.01.2018 nr 6 … RT I, 26.01.2018, 23
  4. Kriminaalpoliitika.ee. Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna võrgukodu. Kriminaalmenetlus.
  5. Valma, K, Surva, L, Hääl, H. Lepitusmenetlus perevaidlustes. Juridica, 2014, nr 1. Lk 94.
  6. Pettai, I, Tiit, E-M, Ruubel, L, Laidmäe, V-I, Rist, J. Perevägivalla hind Eestis. Tallinn: Eesti Avatud Ühiskonna Instituut. 2016. lk 66.
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 Valma, K, Surva, L, Hääl, H. Lepitusmenetlus perevaidlustes. Juridica, 2014, nr 1. Lk 96.
  8. Valma, K, Surva, L, Hääl, H. Lepitusmenetlus perevaidlustes. Juridica, 2014, nr 1. Lk 97.
  9. Klopets, U, Tamm, K. Kriminaalmenetluse lõpetamine leppimise tõttu. Tallinn: Justiitsministeerium 2010. Lk 12.