Vikipeedia

Leo Brouwer


Juan Leovigildo Brouwer Mezquida (sündinud 1. märtsil 1939 Kuubal Havannas)[1] on Kuuba helilooja, kitarrist ja dirigent.[2]

Leo Brouwer (2011)

Elukäik muuda

Lapsepõlv muuda

Leo Brouwer põlvneb silmapaistvate muusikute ja heliloojate suguvõsast. Tema vanaema Ernestina Lecuona ja vanaonu Ernesto Lecuona olid pianistid ja heliloojad.[3]

Kitarrimänguga alustas Leo Brouwer varateismelisena. Esimesed kitarritunnid sai ta oma isalt. Leo Brouweri isa, ametilt arst,[3] oli harrastuskitarrist, kes oli iseõppijana kuulmise järgi omandanud repertuaari oma lemmikheliloojatelt, kelle hulka kuulusid klassikalise kitarrimuusika suurkujud nagu Francisco Tarrega ja Heitor Villa-Lobos. Isa juhendamisel omandas nende heliloojate materjali ka Leo Brouwer.[4] Peagi jätkusid kitarriõpingud professionaalse õpetaja käe all – tema õpetajaks sai Isaac Nicola, kelle õpetaja oli olnud Emilio Pujol, kes omakorda oli Francisco Tarrega õpilane.[4] Nicola juhendamisel sai Brouwer ulatusliku ülevaate viit aastasadat hõlmava perioodi olulisemast kitarrirepertuaarist ja oskustepagasi, alustamaks tegevmuusiku karjääri. 17-aastasena kontserdidebüüdi teinud Brouwer kujunes rahvusvahelise haardega sooloesinejaks.

Õpingud muuda

1959. aastal avanes Brouweril võimalus asuda õppima Ameerika Ühendriikidesse, sest Kuuba valitsus andis talle stipendiumi kompositsiooniõpinguteks New Yorgis Juilliardi muusikakoolis. Pärast esimest õppeaastat Juilliardis jätkas Brouwer haridusteed Connecticuti osariigis Hartfordi ülikooli Hartti muusikakoolis. Ent pinged Kuuba ja Ühendriikide vahel olid 1961. aastaks jõudnud punkti, kus Ameerika Ühendriikide valitsus katkestas Kuubaga diplomaatilised suhted, ning tekkinud olukorras oli Leo Brouwer sunnitud Kuubale naasma.

Karjäär muuda

Tagasi kodumaal, leidis Brouwer rakendust nii kunstilise juhina Kuuba filmikunsti ja -tööstuse instituudis (Instituto Cubano del Arte e Industria Cinematográficos)[3] kui ka Havanna sümfooniaorkestris, olles ühtlasi sümfooniaorkestri külalisdirigent.[4] Aastatel 1961–1963 töötas Leo Brouwer Amadeo Roldáni nimelises konservatooriumis, kus õpetas harmooniat, kompositsiooni, arranžeerimist ja muusikaajalugu.[1] 1970. aastal oli ta Berliini kunstiakadeemia juures külalishelilooja.[5] 1980. aastast kuulub Leo Brouwer Kuuba esindajana UNESCO rahvusvahelisse muusikanõukogusse.[6]

Aastatel 1981–2003 juhatas Leo Brouwer Kuuba riiklikku sümfooniaorkestrit nii kunstilise juhi kui ka peadirigendina orkestri ees seistes.[3][7] Alates 1992. aastast jagas Brouwer end Kuuba ja Hispaania vahel. Andaluusia autonoomse piirkonna valitsuse kutsel siirdus ta Hispaaniasse Córdoba linna, kus asutas Córdoba sümfooniaorkestri (Orquesta de Córdoba).[7] Pärast avakontserti 29. oktoobril 1992[8] on Orquesta de Córdoba sümfooniaorkester Leo Brouweri juhatusel andnud ligemale 400 kontserti ning esinenud näiteks Hispaanias, Kreekas, Portugalis ja Prantsusmaal. Córdoba orkestri peadirigendina töötas Brouwer 2001. aastani.[7] 2010. aastal asutati Córdobas temanimeline noorteorkester La Joven Filarmonía Leo Brouwer ning 2017. aastal dirigeeris ta Orquesta de Córdoba asutamise 25. aastapäeva kontserdil.[9]

Looming ja stiil muuda

Leo Brouwer on kirjutanud palju eripalgelisi kitarripalu, kuid ka orkestri- ja kammerteoseid, instrumentaalkontserte[1] ja ballette. Ta on kirjutanud muusika enam kui 80 filmile.[2] Leo Brouwerit peetakse üheks avangardistliku kompositsiooni teerajajaks, tema loomingulises käekirjas annavad tooni uuenduslikud, laiendatud mängutehnika võtted.[1]

Muusikat hakkas Leo Brouwer kirjutama 17-aastaselt. Algul tegi ta kitarriseadeid kuuba rahvalauludele. Komponeerides nende palade sissejuhatusi ja koodasid ümber või kirjutades harmooniat muutes uusi, säilitas Brouwer palade algse meloodiakuju.[2] Varasemate aastate loomingu iseloomulikud jooned on rahvuslikud motiivid, ladina-ameerikalik tonaalsus ja harmooniakäsitlus ning traditsiooniline vorm.[10]

1960. aastate alguses ilmuvad Leo Brouweri loomingulisse käekirja Aafrika rahvamuusika rütmimotiivid ning temaatika. Tema stiili iseloomustab meloodialiini kulgemine keeruka harmoonia saatel, harmoonilist plaani iseloomustavad ebakõlalised intervallid, tritooni kasutus ja kromaatilised nüansid ning sünkopeeritud rütmide meisterlik rakendamine.[11]

1960. aastate teisel poolel ja järgneval kümnendil opereerib Brouwer selgelt rahvusvahelise avangardi stiilides. Helilooja laseb nii kuulajail kui ka interpreetidel kogeda järjestikuseid kromaatilisi klasterakorde, kõrvulõikavaid ebakõlasid, meetrumivabasid helivältuseid jms märgiliste palade kaudu nagu "Canticum" (1968), "La Espiral Eterna" (1970), "Parabola" (1973–1974). Brouweri loominguline stiil sel perioodil peegeldab avardunud inspiratsiooniallikate spektrit, ta saab indu ja ainest tänapäeva kunstnike, nagu Paul Klee taiestest, samuti matemaatilistest kontseptsioonidest, nagu Fibonacci jada ja kuldlõige ning looduses esinevatest spiraalstruktuuridest, nagu galaktikad ja merekarbid.[11]

Alates 1980. aastast kasutab Brouwer taas kompositsioonistiili, milles tonaalsesse väljendusviisi on põimitud Aafrika rahvamuusika elemente ning avangardistlikul tehnikal on piiratum kaal. 1984. aastal valmis Leo Brouweri esimene tähtsam variatsioonivormis töö "Variations sur un théme de Reinhardt" austusavaldusena mustlasdžässi ikoonile kitarrist Django Reinhardtile. Tulles vastu inglise kitarrivirtuoosi Julian Breami soovile keerukama ja sisukama materjali järele, kirjutas Brouwer oma seni kõige ulatuslikuma teose "Sonata" (1990). Samasse perioodi kuuluvad ka yoruba rituaalsest muusikast inspireeritud "Rito de los Orishas" (1993) ning perioodi märgilisemaid, Aafrika mütoloogial põhinev programmiline sonaadivormis teos "El Decameron Negro" (1980).[11]

Leo Brouweri teoste sekka kuulub ka etüüdikogu "Estudios Sencillos" ("Lihtsad etüüdid"), mis on kirjutatud 25-aastase ajaperioodi jooksul ning milles leiavad väljendust Brouweri helikeele arenguloo eri etappidele iseloomulikud tunnused.[1] Brouweri etüüdide näol on tegemist miniatuurvormidega, mis ühest küljest täidavad etüüdi eesmärki harjutuspalana ja pööravad tähelepanu mingile kindlale mängutehnilisele aspektile, teisalt sobivad esitamiseks kontsertlaval. Brouweri etüüde on salvestanud ja kontsertidel ette kandnud kitarristid üle maailma.[1] Lisaks mängutehniliste nüansside arendamisele kannavad etüüdid endas hulgaliselt informatsiooni ka rütmi, harmooniasse ja fraseeringusse puutuva kohta.[1]

Tunnustus muuda

  • 1984 – Félix Varela orden[12]
  • 1987 – UNESCO rahvusvahelise muusikanõukogu auliige[11]
  • 2007 – Tres de Febrero riikliku ülikooli auprofessor[13]

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Castilla Penaranda, C. I. (2009). Leo Brouwer’s Estudios Sencillos for Guitar: Afro-Cuban Elements and Pedagogical Devices [University of Southern Mississippi]. [1]
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 Kim, N. T. (2007). The Emergence of Leo Brouwer’s Compositional Periods: The Guitar, Experimental Leanings, and New Simplicity [Senior Honors Thesis]. [2]
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Small, M. (2021). Leo Brouwer Redefines Classical Guitar Repertoire with His Blend of Yoruban and Modernist Elements. Acoustic Guitar magazine. [3]
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 McKenna, C. (1988, Fall). An Interview with Léo Brouwer. Guitar Review Magazine, 75. [4]
  5. ↑ Crowe, J. (2018). Leo Brouwer at 80: The Maestro Reflects on his Career as a Composer, Arranger, and Conductor. Classical Guitar magazine, Summer 2018. [5]
  6. ↑ Century, P. (1987). Leo Brouwer: A Portrait of the Artist in Socialist Cuba. Latin American Music Review, 8(2), 151–171. [6]
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 Morales Flores, I. C. (2020). Art Music and Transterritoriality: Reflections on Cuban Migrations to Europe during the 1990s (M. Kuss, tõlk). Twentieth-Century Music; Cambridge, 17(3), 291–309. [7]
  8. ↑ Orquesta de Córdoba. (s.a.). Orquesta de Córdoba. [8]
  9. ↑ Saba, T. W. (2018). Mabel Millán and her Grammy-winning Brouwer Recording. Classical Guitar magazine, Summer 2018. [9]
  10. ↑ Crist, T. (2010). Leo Brouwer, Guitar Music, Vol. 3. Naxos Classical CD 8.554195. Journal of the Society for American Music, 4 (2), 264–266. [10]
  11. ↑ 11,0 11,1 11,2 11,3 Kronenberg, C. (2008). Guitar Composer Leo Brouwer: The Concept of a "Universal Language". Tempo, 62(245), 30–46. [11]
  12. ↑ Orden Félix Varela. (s.a.). [12]
  13. ↑ International Music Council. (s.a.). IMC Member of Honour Leo Brouwer receives recognition. [13]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Leo_Brouwer&oldid=6577795"