Lapseea migreen
Sissejuhatus muuda
Lapseea migreen on sagedasim sooritusvõimet piirav primaarne peavalu, mida esineb nii lastel kui ka täiskasvanutel. Migreeni iseloomustab tugev peavalu, millega kaasnevad sellised sümptomid, nagu fotofoobia, fonofoobia, iiveldus, oksendamine ja tundlikkus liikumisele.
Migreeni võib esineda igas vanuses lastel ja täiskasvanutel. Migreeni esinemine sageneb lastel noorukiikka jõudes. Kuni puberteedini võib migreen vaevata võrdselt nii poisse kui ka tüdrukuid, pärast puberteedi algust on migreenist enam mõjutatud tüdrukud. Migreen on kompleksne ajutegevuse häire, millel on tugev geneetiline eelsoodumus. Enamikul migreenipatsientidel on perekonnaanamneesis migreeni esinemine. Migreeniatakk võib koosneda prodroomist, peavalu faasist ja postdroomist.
Klassifikatsioon muuda
Migreeni klassifitseeritakse auraga või aurata migreeniks. Aurata migreeniks loetakse korduvaid peavaluhooge (üle 5), mis kestavad lastel 2–72 tundi. Tüüpilisteks tunnusjoonteks on kahepoolne (lastel sagedamini ühepoolne) keskmise kuni tugeva iseloomuga peavalu. Valu on sageli pulsatiivse iseloomuga ja seostub iivelduse, fotofoobia ja/või fonofoobiaga ning võimendub füüsilisel pingutusel. Migreeniga patsiendid soovivad tihtipeale lamada pimedas vaikses ruumis või valu magades leevendada. Teismelistel tüdrukutel võib esineda menstruaalmigreeni, kui migreeni peavalud algavad ajaliselt paar päeva enne menstruaaltsükli esimest päeva ja kestavad veel mõne päeva jooksul pärast menstruatsiooni algust.
Sümptomaatika muuda
Auraga migreeni puhul (diagnoosiks piisab kahest episoodist) eelnevad peavalule nn positiivsed sümptomid, mis kujunevad välja järk-järgult ja kestavad kuni 60 minutit, millele järgneb peavalu. Aura sümptomid kaovad täielikult pärast migreenihoo lõppu. Aurad võivad hõlmata visuaalseid, sensoorseid, kõne, motoorseid või retinaalseid sümptomeid, kuid tavaliselt ei kaasu motoorset jõuetust. Kõige sagedamini on migreeni aurad visuaalsed. Juhul, kui migreeniga kaasneb motoorne defitsiit, on tegemist hemipleegilise migreeniga. Nii auraga kui aurata migreeni puhul võivad lastel peavalule eelneda vegetatiivsed sümptomid, mis väljenduvad muutustes näos (kahvatus ja tumedad varjud silmade all), väsimuses, ärritatavuses, ärevuses, tundlikkuses valgusele, haigutamises, iivelduses, hüperaktiivsuses ning kontsentreerumisraskustes. [1] Migreeni eelsümptomid võivad väljenduda 2–48 tundi enne migreeniatakki. Episoodilistest sündroomidest seostatakse lastel migreeniga tsüklilise oksendamise sündroomi, beniigset paroksüsmaalset tortikollist, beniigset paroksüsmaalset vertiigot, lapseea alterneeruvat hemipleegiat, lapseea koolikur ja abdominaalset migreeni. [2]Migreeni loetakse krooniliseks, kui peavalu esineb üle 15 päeva kuus vähemalt kolme kuu vältel.
Diagnostika muuda
Migreeni diagnoos püstitatakse patsiendi anamneesi ja neuroloogilise läbivaatluse põhjal. Laps peab olema migreeniatakkide vahepealsel ajal kaebustevaba. Diagnostika võib keerukaks osutuda väikeste laste puhul, kes ei oska oma sümptomeid täpselt kirjeldada ja atüüpilise migreeniga patsientide puhul.
Etioloogia muuda
Ükski teooria või hüpotees ei selgita veel täielikult migreeni tekkemehhanisme. Varem populaarne vaskulaarne migreeni teooria, mille kohaselt olid peavalud põhjustatud vasodilatatsioonist ja aurad vasokonstriktsioonist, on tänapäevaks ümber lükatud. Migreeniatakkide puhul, mida jäädvustati MRT angiograafias, ei esinenud ekstrakraniaalset arterite dilatasiooni ning esines ainult minimaalne intrakraniaalne arterite dilatatsioon. [3] Migreeni mehhanism paistab olevat primaarne neuronaalne düsfunktsioon (kotikaalselt leviv depressioon) vastusena laiale stiimulite ampluaale. Nii geneetilised kui ka keskkonnategurid on tõenäoliselt olulised. Migreenil usutakse olevat polügeene ja multifaktoriaalne etioloogia. Hoolimata tugevast geneetilisest soodumusest ei ole spetsiifilisi geene migreeni tekkepõhjusena tuvastatud. Erandiks on harvaesinev perekondlik hemipleegiline migreen. [4]
Ravi muuda
Migreeni ravis on tähtis perekonna harimine migreenipeavalude osas. Peavalupäevik aitab tuvastada migreenihoogude sagedust, esilekutsuvaid tegureid ja atakkide iseloomu kirjeldada. Esmase ägeda atakiga lastel, kes pole varem migreenihoo ravi saanud, soovitatakse ravi alustada NSAID-ga (ibuprofeeni, paratsetamooli jms) triptaanide asemel. Kui migreen ei vasta analgeetilisele ravile, on mõistlik vahetada valuvaigistit või lastel alates 5. eluaastast alustada ravi triptaanidega. Triptaani valik, manustamisviis ja doos sõltub paljudest teguritest, mille hulka kuuluvad lapse vanus, kaal ja lapse võime ravimit manustada suu kaudu. Kui lapsel kaasneb migreeniatakiga iiveldus ja oksendamine, on soovituslik iiveldusvastane rektaalne promethazine üksikannusena 0,25–0,5 mg/kg vajaduspõhiselt intervalliga 4–6 tundi lisaks valuvaigistile ja triptaanile. [5][6]
Viited muuda
- ↑ Headache Classification Committee of the International Headache Society. The International Classification of Headache Disorders, 3rd edition Cephalalgia 2013
- ↑ Tarantino S, Capuano A, Torriero R, et al. Migraine equivalents as part of migraine syndrome in childhood. Pediatr Neurol 2014
- ↑ Amin FM, Asghar MS, Hougaard A, et al. Magnetic resonance angiography of intracranial and extracranial arteries in patients with spontaneous migraine without aura: a cross-sectional study. Lancet Neurol 2013
- ↑ Ducros A, Tournier-Lasserve E, Bousser MG. The genetics of migraine. Lancet Neurol 2002
- ↑ Orr SL, Kabbouche MA, O'Brien HL, et al. Paediatric migraine: evidence-based management and future directions. Nat Rev Neurol 2018
- ↑ Richer L, Billinghurst L, Linsdell MA, et al. Drugs for the acute treatment of migraine in children and adolescents. Cochrane Database Syst Rev 2016